Aegade sadestus. Karl Ast Rumor

kana; munema laisk, aga hauduma täisverd emane. Istunud pesal ja olnud õnnis: neli valget muna, viies – suur ning kirjaga. Kes pagan küll tolle kanapessa sokutas? Teadagi – part; nende soodes pole mätast, mille otsas ei kükitaks part. Juhtunud siis, et part äkilise kõhuvalu sai. Pesa kaugel – lupsanud muna nende kana pessa. Kana õnnelik pealegi; tallanud igal söömavahel mune; kõige tallatum muidugi pardi muna. Aga kui pesakond päevavalgele tuli, „tsiukunud” tibukesed ikka tibude moodi ja pugenud ema tiibade alla. Pardipoeg aga pahtsümmatanud tiiki. Nii need asjad on: ei tea eales, mis kellestki saab. Karla täismehele vaevu vööni, aga või’s ta enam emast hoolib! Tal muudkui hobused, koerad ja kassid. Kuhu isa, sinna temagi. Paljuks teda ema käekõrval nähakse.

      „Kae perrä, Mari! Sul tütre jo meheleminejä, a poiss nigu tubli pääkott. Mine tiija, kuna vai kost kõtuvaluga parts tä sullõ pessä parastas.”

      Ema leidis, et sina, Mirja, oled liiaks laia suuga. Kui sa sedaviisi edasi lõhverdad, jääbki suu lõuakile.

      „Just kui vanal lutsul!” naersid õed. „Suu lõpustest lõpusteni, sõida kas või potikoormaga sisse.”

      Karlale tundus, et tema kulul heidetakse tühist nalja, ning väljus. Õues vilistas talle keegi nupukas-lustlik pika vileniidi, ei tea kas narritamiseks või tähelepanu äratamiseks. Mahe hüüe, pikk helilint taga, pidi tulema vahtrate ladvust. Nojah, juba hommikul räägiti, et kuldnokad saabunud tagasi. Seal nad nüüd istusid hulganisti vahtra okstes, mustad küll, ent ometi heledaläikeliseks kullatud. Sõbralikult musikaalsed, oskasid nad oma vidistusse pilkava alanoodi peita. Võib-olla oli pilge määratud varblastele, kes sel hetkel õuevärava ees ümmarguse kuhiku rabelevaid tiibu, jalgu ning sabalehikuid olid moodustanud, tallates ägeda häälitsemisega üksteise kukil, päriselt hullunud ning tormakad. Nende summ oli nii tihe, nagu koosneks see ühestainsast loendamata jäsemetega varblasest. Ja päriselt pimedad pidid nad olema mitte märgates Karlat, enne kui Karla nende kuhikut jalaga laiali loopima hakkas. Tõusid parinal õhku, pillates Karla kuuekraele paar kahtlast mälestusmärki. Milline kihk ja kiin neid selliselt kuhja trummeldas, ei läinud kellelegi korda, aga nalja see valmistas, kui seda aegajalt nägema juhtuti.

      Kuldnokad oskasid saabuda õigel pöördel, mil kevad juba oma esialgseid tujusid taltsutas. Vihma- ja rahehood ei tülitanud enam inimesi ja loomi. Pajuurvad taotasid õitseda ja kärbsed kohendasid talveuimast virgunud koibi.

      Karla läks päikesepaistelisele aidatrepile mõnulema. Tuule eest varjas teda õunapuuaia planktara; aidasein levitas soojust. Peagi kippus talle uni varaks, kuid aiast kostis hääli. Uneleja hakkas isa hüüdma, pälvides kohe vastuse. Või sinagi siin, julgustas isa, tahad vist aeda tulla. Olgugi poiss kasinalt riietatud, ulatas isa talle plangu tagant käed ning aitas ta aeda. Raagus puude all lebasid jämedad pakktarud. Isa kõrvaldas neilt talvist katet, mis kuuseoksade koormana nende peale oli laotud. Iga lahtistatud taru ta õrritas sõrmekoputusega taru katusele, ise erksalt kuulatades. Sama tahtis teha Karlagi: surus kõrva vastu kasetohust mesipuu külge ning paugutas. Tarust kostis selline pahin, nagu oleks tulisele kerisele vett visatud.

      Karla ei teadnud, miks, aga too puhang mesipuust valdas kogu ta olemuse. Rõõmust ja ärevusest hingeldav poiss tajus ainult, et loendamatu hulk mesilasi võttis ta märguande kuuldavaks, vastates sellele ühise tuhinaga. Kõik maailma rikkused ja ilud vallandusid tollest tuhinast.

      „Esä, esä, mesiläse tegevä – puuh! Ha-ha-haa – puuh!”

      Isale oli lapse tormakas rõõm raskelt mõistetav, sest selles polnudki muud kui kirglik tung olla, tunnetada ja elada.

      Kevad

      „Kui sa paar aastat vanem oleksid, viiksin su randa,” ütles isa.

      „Kas sina lähed?”

      „Tuleb minna, muidu laseme särgede saagi mööda.”

      Särgi, peamiselt kuivatatud särgi, tundis Karla väga hästi, aga „ranna” mõiste oli talle tume. Isa õpetas, et vaata Plaavjasse: seal polegi enam suurvett, oja ümber vaid virvendab vähekesi. See tähendab, et järv laguneb, ongi juba lagunenud. Nüüd tulevad särjed parajasti meie randa. Pärast lähevad nad Vene poolele. Ahvenad samuti, aga nende saak on alati kasin. Harva satub kalamees ahvenate summale, kuid selle eest võib neid kogu suve ning talve jooksul kasinalt püüda. Maitsev kala, kuid põgeneb võrgu eest. Hoopis teine lugu on tintidega: need lollikesed tormavad noota iga tuule poolt, tuule vastugi. Sikuta noota kas või rebenemiseni. Ometi kaovad ka tindid vahel ära ja siis otsi neid tikutulega.

      Karlal oli järv veel nägemata. Järeldades isa sõnadest, et seal tinte otse tikutulega taga aetakse, läks ta kujutelu järvest hoopis segaseks. Veelgi veidram oli mõelda, et järv vahel ära laguneb. Aga kui isa seda ütleb, siis peab see nii olema.

      Järgmisel hommikul vooderdas isa veovankri külgredelid laudade ning roguskiga, rakendas hobuse ja läks. Ema arvas, et tuleks mõned havid koormatäiteks võtta ja kui latikaid näed – siis ilmtingimata. Kuid lutsusid käskis mitte tuua: polevat nüüd süldikeetmisega aega raisata. Lõpuks lisas hoiatuse: Ole ettevaatlik! Kindlasti on sooteed alles vee all.

      „Pole seal varem uputud, ei upu ka nüüd,” sedastas isa muretult.

      „Ega ma sinu pärast… ma hobuse pärast. Vesi tõstab roikad ja haod üles… ruun võib kergesti jala murda.”

      Hiljem, mil Karla ise nonde teedega tutvus, sai talle mõistetavaks, et ema hoiatus oli kõigiti põhjendatud. Juba Päevakestelt väljapääsemine oli vaevarikas. Tuli sõita külateed mööda, mis kulges Petseri suunas. Seal, kus lõppesid Päevakeste maad, asus päratu org tiheda kuusemetsaga, mille vahel vänderdas mudane oja, hüütud Piirojaks, sest ta moodustas piiri Päevakeste ning Riihora talu vahel. Silda oja kohal polnud laita, sest Päevakeste oli selle korrashoiust huvitatud, aga sillatagune leemendas nagu sügavaks rööbastatud poripeenar. Riihora Jass – suurtalunik, Karla ristiisa – oli korralikumaid mehi Oraval, aga pisut kõrgi ja kuivavõitu iseloomuga. Ta oleks läbisõidu oma künklikest põldudest täitsa keelustanud, kui poleks olnud tegemist „kaarditeega” – avalikuks kasutamiseks. Kõneldi, et ta igale möödasõitjale oma südames rusikat näitab, käitumiselt ometi sobiv ning viisakas. Mõlema naabri – Jassi ning Vidriku – vahel valitses tagasihoidlik sõprus, sest olid nad ju oma lastele vastastikku ristiisadeks. Ühiseid perekonnapidusid siiski ei peetud ning suhtlemine piirdus asjalikkusega. Vähe nägi Karla oma ristiisalt ja ristivendadelt muud lahkust kui – tere-tere, astu sisse ka. Võib-olla ilmnes selles tagasihoidlikkuses sotsiaalne vahetegemine, sest Riihora oli rikas, eraldanud oma maade rohkusest koguni rentniku jaoks krundi, Päevakeste aga kehvapoolne liigses soode külluses.

      Riihora taga tuli veel üks org, ootamatul kombel mitte mudase põhjaga, vaid uhetud Orava järvedest laskuva oja allikase veega. Seal sõideti otse sõmerliivasel pinnal, rattad rummuni vees. Siis algas põlismetsa rööbastee, mis viis Setumaa küladeni. Sirgjoones ei ületanud vahemaa kolme-nelja versta, aga ringi sõites oli see pikk ning vaevarikas. Kõige halvem osa rännust langes järveäärsele soole. Kevadel ja sügisevihmade ajal oli seal raske teejoonest kinni pidada, tee kõrval aga lamasklesid sügavad hauad ning mülkad. Just neid oli ema mõelnud, kui ta isale hoiatusi jagas.

      Isa tagasijõudmist oodati hiliseks õhtuks, ta tuli aga, ööbinud rannas, alles järgmisel pärastlõunal. Oli palganud kaks venelasest hobusemeest endale lisaks. Nii saabus õue kolm koormat kalu, hõbehaljalt sädeldes. Algas vastik töö, mida keegi ei sallinud: kalade rookimine. Kogu nais- ning meespere jõud asusid toobrite ümber, kuhu venelased kalu kühveldasid. Koormate sisemusest tuli sääraseidki särgi ja ahvenaid, kes ikka veel sabu viibutasid. Teiste hulka olid endid ka mõned turjakad kiisad poetanud; nende suud seisid pärani lahti just kui laulumeestel. Noad rookijate pihus vispeldasid ruttu, kraapides, lahates ning heites roiskosasid presentpalakatele. Ainukesed mativõtjad ning rõõmutsejad olid kassid, kes ahvatlevat lõhna aimates naabertalustki kohale ruttasid. Tormates neile heidetud saagi kallale, nad närisid veidralt – vist hasardist ja naudingust. Koguni Juku – tunnustatud koorekirnude revident – raputas särge turjast, nagu poleks ta enam nädalate kaupa toiduiva hammastesse saanud. Kuid kaua sa sööd – õnnetuseks saab kõht peagi täis; pingutad üle oma võimetegi, kuni