Aegade sadestus. Karl Ast Rumor

et mu isa oli siis juba keskea lävest üle astunud.

      Olin kuulnud kõneldavat, et mu vend Gottlieb, noil ajul Hugo Treffneri kooli kasvandik, olevat isale südamlik sõber. Isa vahtivat ikka Tartu poole. Ja kui isa korraks Tartu sõidab, viivitavat ta tagasitulekuga. Eks taotlenud siis minagi isa sõprust, sest poisikesepõlves oli vend mulle võrreldamata eeskujuks. Pean ometi möönma, et ma isale kunagi nii lähedaseks ei saanud, nagu oli seda vend.

      Õdus intiimsus

      Korralik talu on tulvil tööd, aga mitte säärast üksluist ja rutiini rautatut kui tehastes, töökodades, kontorites. Teatud puhkudel langeb tublile tööinimesele küll pahmakas vaeva kaela, nagu linaropsimine, mis nõuab paigalseismist ja söömavahest söömavaheni üht ning sama jõulist käeliigutust. Üldiselt iseloomustab talutöid mitmekesidus: loomade hooldamine, aia-, põllu- ja heinatööd, kodu korrashoid, kütte varumine, suvised ja talvised veod ning palju muud. Talu töötab toimitsedes; rabeleb ülesannete kallal. Ka lapsed kistakse juba enne karja- ning kooliaega talu tegevusse. Kartulikoorimine, lõngakerimine, pilakus tule hoidmine ja pudrupaja juures valvepidamine on lapsele parajasti mõõdu järgi. Ma polnud veel kuueaastane, kui istusin igiigava kangaspuu vahel, ulatades niidepanijale lõngu kätte, või toitsin köögis udusulgseid kanapoegi. Mõni pisiamet oli üsna tüütu, teised vägagi ahvatlevad. Hakkasin maast madalast taluhuvidele kaasa elama, tuhnides neid toas ja leides neid õuest. Talu tõsidust ma veel ei mõistnud, aga nippeid-näppeid lasksin nagu liiva läbi sõrmede.

      Olin juba pükstesse kasvanud nooruk, ehkki nood võisid olla mu esimesed püksid, mida oskas õmmelda kikkhabemega rätsep Kimm, sest ta polnudki õigupoolest rätsep, vaid vanade riiete parandaja ning kasukate lappija. Eks ta meisterdanud minugi püksid ema poolpeetud vöödilisest seelikust. Enne seda, päris noorelt, ma olin püksatu poiss, kes kandis särgi peal vaid villast vammust, põõnaga seljal ning kinnise vööga ümber keha. Ka too riietus oli meister Kimmi nõelast. Ta lappis vammuse külge isegi taskud – suurima uhkuse, mis mu otsekui rüütliks lõi.

      Kodused hüüdsid mind Karlaks, kuni polnudki enam kodu ega koduseid. Võõrastele jäin ma veel täiskasvanultki Päevakeste Karlaks ehk Asti Karlaks. Seda nime pakuti mulle koguni siis, kui ma juba tuntud ajakirjanik olin ning hiljem, Riigikogude päevil, Võrumaal kihutuskoosolekuid mööda rändasin. Ikka valmistas see mulle rõõmu, eriti veel, kui vanad peremehed mind kõnetades sinatasid. Järeldasin sellest, et olin sallitud ja et mind Põllumeeste Kogude mehedki oma inimeseks pidasid. Kahju, et sa meie parteisse ei astu, tavatsesid nad öelda.

      Kui Karla silmad juba nii vilunuks said, et ta ümbrust eritlevalt vaadelda suutis, siis nägi ta majatrepile astudes üliavarat õue, mis laskus libamisi soo poole. Elumaja vastas seisis suur ning kõrge rehi laiade väravatega kummaski otsapoolses osas. Karlale polnud enam teadmata, et rehe esikülje väravate taga oli samasugune paar teisi väravaid, mis viisid aiatagusesse. Või polnudki seal päris „tagust”, oli vaid lahmakas lisa-aiamaad, millega piirdus naabertalu õunapuuaed ja kus kasvatati peamiselt varaseid kartuleid. Rehe keskne osa – too suitsulõukase ahju ja mustade partega ruum – omas pisiruutudega akent, igavesti tahmunut. Rehe sindlikatus jättis rõõmsa ilme, sest seal hüplesid mitmesugused inimlähedusse hoiduvad linnud, varblased pererahvana tähtsat osa etendamas.

      Õue soopoolsel madalal veerul venis õlgkatusega hoone, mitte põrmugi esinduslik. Nagu rehi, oli ka too ehitis kolmeks jagatud: keskel lahtine laoalune, kus hoiti vankreid, regesid ja põllutööriistu; otsmistest järkudest kuulus üks aidale, teine tallile. Tall oli madala lävega, ait selle eest tahuplankudest lavatstrepiga. Talliga peaaegu ühte kasvanud, asusid veel kaks väikest hoonet – sigalat, milliseid talukeeles „tsiapahtadeks” kutsusime.

      Karlale tundus nonde pisimajade elanikkond mitmeti veidrana. Kui sigalate uksed suletud olid, kostis sealt vanade harjasloomade unerammusat öhkimist ja põrsaste öginat. Karla oli juba kuulnud juttu „seitsmest magajast”. Kas polnudki magajad ehk laisad orikad? Tõenäosena see tundus, sest vanad sead põõnasid enamasti viimsepäevaund, põrsad aga kippusid pahast välja, olid alati näljased ja käitusid söömamolli kallal ilma igasuguse kombeta. Alati tõusis suur madin, kui nad üksteist mollist eemale tõrjusid. Huvitav oli nende omavaheline läbi nina manamine. Karla mängis neile vahel vembu: haaras mõne põrsa tagumistest jalgadest kinni ja vedas mollist eemale. Ehkki loom pisike, piisas ta kilamisest kogu õuele. Vanade sigade sulus oleks siis otsekui püssirohukelder õhku lennanud. Kostis ehmunud röhkimine ja paha uks ning seinad krabisesid sõrgade tormlemisest.

      „Ahah,” rõõmutses Karla. „Sain teid maa küljest lahti!” Aga siis hüüdis ema kusagilt: „Ära väätsuta notsukesi!” ja Karla vadis trepi peale tagasi.

      Õue vasem pool külgnes lauda ja kõlgusega. Nende taga kulges üks päratumaid külateid, mis oli talule ka karjateeks. Lauda ja kõlguse vahe moodustas suvise loomaaia – tahra, mis kuivadelgi ilmadel tavatses virtsane olla, nii et sinna järjest uut põhku pidi laotama. Samast venis elumajani vahtrate rida, elurõõmsalt valkjasroheline. Keset õue kasvas kähar pärnapuu, noil ajul veel hoopis nooruslik.

      Oleks Karla saanud kaugemale kaeda, siis oleks ta näinud, et õu ja hooned olid ümbritsetud aiamaadega – kapsavagudega, kaalikate, kurkide ja porganite peenardega, kirevalt õitsevate oavartega ning tuules hõljuva kanepipõllukesega. Oleks näinud talli ning aida taga vana õunapuuaeda, kus täpselt reastatuina seisid neli igipõlist puud jämedate, poolenisti nülitud tüvedega, pühalikud ja elutargad. Kõrges raugastumises nad õitsesid vaid ülekevadeti, andes aastase puhkuse korvamiseks küllusliku saagi – kaks neist mesimagusaid, teised hapukaid õunu. Nooremad puud – noodki juba sammaldumas – asusid aiaäärtes, mõnedel kähar kroon, teistel jämedad harakil oksad. Aia tagumist veergu, vastu sood, täitis kirsside ja toomingate tihnik. Ühel põlisel toomingal längusid oksad maani; nende alla oli paigutatud istepink ja kadakapuust tool. Kõik kõneles talu visast vastupanust aegade muutuvuses. Võis järeldada, et talus pidi valitsema toiduküllus, aga mõnede hoonete õlgkatused ja tavaline kooguga kaev elumaja kõrval reetsid, et talu rahaallikad olid kas üpris kuivad või vähemalt õige kasinad.

      Elumaja oli suur, kuid talu vajaduste jaoks ometi väike. Telliskividest ja veskikivipoolikutest laotud trepilt viis lävi esikusse, mille vasemal küljel asus sahver; paremalt küljelt läks uks eluruumidesse. Otsene uks avanes kööki, kus kahelõukalisse pliiti olid müüritud suured katlad: üks neist loomatoidu keetmiseks, teine inimestele kuuma vee varumiseks. Kateldest ukse poole jätkus tavaline pliit raudplaatidest tuleavadega. Valgust andis kööki üksainus tagaseina aken, toogi alaliselt higine ning enamasti mõranenud ruutudega.

      Pere eluruum koosnes ainult kahest toast, kuid oli valgusküllane tänu avaratele akendele. Esimene tuba, meie keeles suurtarõ, oleks kõlvanud põrandapinnalt kas või tantsusaaliks, aga sinna tuli mahutada nii palju vajalikku, et ikkagi valitses kitsus, eriti talviti. Tohutu leivaahi võttis hulga pinda enda alla. Ta lõuka kumerust laiendasid kummalgi küljel koldepesad ning süvikud, kuhu roobitseti söed ja tuhk. Tubli osa ahjuseljast oli paigutatud tagatuppa. Ahjupealse ning toalae vahelist ruumi täitis lõmmudest kistud laast- ja lõikpeergude lade naisperele tulehakatiseks. Orv ahju vabal küljel oli vist istumiseks mõeldud, kuid paigutatud liiga kõrgele; kõlbas lastele kükitamiseks ja üles-alla hüplemiseks. Nimeks oli tal „petsök”.

      Toa kaht seina mööda venis kinnine plank-istepink. Päraseina akna ette oli paigutatud pere söögilaud, mille ümber paarkümmend inimest mahtusid istet võtma. Ülejäävat ruumi tuli kasutada ökonoomselt. Talvel toodi sinna kangaspuud ning kaks-kolm vokki. Eriliselt külmadel aegadel, mil aidas ja lakas magamine piinavaks muutus, pidi seal veel paarile voodilegi ruumi jätkuma. Lahtisi pinke ning järisid lükati paigast paika.

      Teine tuba – „kambrõ” – oli peretoast kitsam, ainult kahe aknaga. Küljeakna juurde oli pääs peaaegu suletud, sest ta ees seisis trepiastmeline lillelaud mirtide ja muude roheliste kasvudega. Seinu kaunistasid odavad trükipildid ilusulgedest punutud raamides. Vana kellakapp tõusis põrandast laeni, hõbesihverplaat peas. Ta erines tavalistest kelladest selle poolest, et vedas oma mehhanismi vaid ühe raske pommi varal. Kaks käbikujulist lisapommi hoidsid äratamiskella valvel. Toda „raatust” peeti omamoodi maja uhkuseks, sest ta pärines kuulsa meistri Maydeli