Aegade sadestus. Karl Ast Rumor

ainukesteks tarkadeks. Antagu aiamaad minu kätte, siis alles näete. Kord ma nad võtangi.

      Selle tarkusega lonkis poiss maja otsmiste akende alla. Seal töötas Mariest õde lilledele pinda valmistades. Maas vedeles mulluaastasi jorjenivarsi ja muid rootsakuid. Õde oli juba kaks ümmargust „klumpi” valmistanud ning ehitas nüüd nende taga, just kui kaitsemüüriks, pikka loogakujulist peenart. Polnud suur too iluks ohverdatud maalapp: majaseinast laudatarani. Klumpidele kuulusid jorjenid ja pujengid, pikale peenrale – kirjud lilled. Neist edasi – pisipõlluke „tokkrooside” jaoks. Päevalillede rida pidi leppima aiaäärega, vahtrate all. Ilus tuleb see küll, arvas Karla; uudistas, kas õde ka tema nimele ühe pujengi istutab.

      „Enne emale ja isale, siis sinule!”

      „Aga iseendale?”

      „Mulle pole vajagi: ma olen ise ilus roos.”

      Karlal meenus „soldati mõrsja”, kuid ta pidas suu. Tundis isegi kibedust Mirja vastu, sest lõpuks olid õed ometi kõik väga head; Marie ehk kõige parem neist. Kahju ainult, et temast soldati naine saab. Järsku… järsku… soldat ei tulegi tagasi ning õde jääb koju. Tõesti, tore oleks.

      Mehi nähti nüüd vähe kodus, sest põllutööd olid läinud hoogu. Tõusti varasel koidikul, söödi külma toitu, alati üht ning sama: leivakõrvaseks kas pool heeringat või paar kuiva kala, vedelaks loputuseks vahel rõõsk, vahel hapu piim. Siis nad läksidki, hobused käekõrval. Tagasi tulid, kui päike oli tõusnud poolde lõunasse, millist tundi kutsuti „süümaoks”. Hobustele anti nüüd pikem puhkus; mehed ise uinusid napiks tunniks, „vitsutanud enne kered täis”. Lõunaks tuldi veel kord tagasi, kui tööjärg kodu lähedal püsis. Hobustele pandi vaheajaks heinamärss nina alla, külluse puhul – kaerakott pähe. Tukkumist ei võimaldatud kellelegi. Õhtul olid nii kündjad kui hobused tööst tüdinud. Talitati viimased päevatalitused ja rutati sööma. Naispere tuli lehmi lüpsmast ning kandis sooja toidu lauale. Siis alles pääsesid keelepaelad lahti, enamasti nalja heitma. Nüüd, setu noorikute majas viibides, lubati endile ka pisut lobajuttu: kes sulastest kellega magama läheb. Noorikud tegid põlastava näo: sihukesi kaisutada – noh, jäägu see Petseri suslanaiste asjaks. Karjapoiss itsitas naeru, ikka endale pihku, just kui poleks tal lahtist suud olemaski.

      Kündjatel oli kombeks visata mullased jalanartsud trepi kõrvale. Mirja pidi need sealt koristama ja tiigis puhtaks loputama. Eales ei teinud ta seda mehi manamata. Sihukesed vedelvorstid! Kui nad oma soolikad peaksid ära kaotama, ei tõstaks nad neid ka maast üles.

      „Korja kõke päält uma jutt põrmandalt üles,” urises Kauds.

      Lühikesest ööst piisas suigatuseks, mitte nuumuneks. Uus päev oli vaid eelnenud päeva jätkuks – tüvest ladvani. Noorikud asusid lambaid pügama. Teati naerusuul vadrata, et Viljandimaal kutsutakse pügamist niitmiseks. Kui nad lambaid niidavad, tea, mis teevad nad siis rohuga: kas kitkuvad või ajavad habemenoaga? Naised ise polnud Võõpsust ja Petserist kaugemale saanud, aga jutud, mis potikaupmehed neile koju tõid, olid viljandlaste ja mulkide suhtes pilkavad, nende eneste murrakus – tiukavad. Lambad, kes pesemisel rüütellikult olid võidelnud, püsisid lambaraudade all vakka. Nende jalad seoti siiski kinni, et hõlpsam oleks neid küljelt küljele veeretada.

      Karla luusiskles maja, õue ning aedade vahel. Kaaro tuli karja mant, tüdinud alavääristavast võidujooksust vasikatega. Andis Karlale hüppamise ja kuuehõlmast haaramisega mõista, et – kaome. Ilmsesti olid nad ustavateks sõpradeks saanud. Läksid Perve kõivu juurde. Peni niuksatas ja ründas kaske. Nüüd nägi Karlagi, kuidas puuokste vahel kõrbkoene orav neid narritas: kargles üles ning alla; aga kui heaks arvas mõnel oksal seisatada, siis näis nende poole sülitavat. Oi sind, võrukaela! Poiss püüdis kividega narritajat tabada, kuid kivid tõusid vaevu kase alumiste oksteni ja orav täksitas ning sülitas väljakutsuvalt. Koera haukumine tülitas teda vaid seevõrra, et sundida julma tembumeest oksalt oksale hüplema. Nii kestis nende mäng määratu aja. Viimaks läks orav kase kõrgeimasse latva ja sooritas sealt pika lendkaarelise salto. Maandus kopli sooveersel lausakul, paaristüvelise lättekase läheduses, kadudes krabinal selle okstesse. Sealt oli talle parastavaks naljanumbriks soovõsastikku lennata. Murul oleks Kaaro talle ehk kannulegi jõudnud, kuid joostes vahtis koer ikka tagasi, et Karla temast maha ei jääks.

      Sõprade pettumus oli suur. Sammusid kõrvuti, poisil püksid rebakil, penil keel ilane. Ei läinud koju, vaid tulid põlluvahelise küüni manu. Karla nägi sealt, kuidas isa teispool madalat luhta tänavu aasta esimest külvi külvas. Koer mõistis ning juhatas poisikesele isani jõudmiseks kuiva raja kätte.

      Külvitööd peeti talus kõige tõsisemaks, tähtsamaks, tundus, et pühakski. Isa ei usaldanud seda kellegi teise hooleks, sest – nii oli ta öelnud – vilumata külvaja kannul tärkas oras lapiliselt ja laiguliselt. Sina narrid põldu üks kord, aga põld tasub sulle kümnekordselt tagasi. Õige külviaja määramiseks arvestati kalendris näidatud külvinädalaid, uuriti kuu ilmeid ning peeti silmas mitmesuguseid märke taevalaotuses; taheti, et külvipäevadeks leebuks tuul ühtlaselt püsivaks. Poisike mäletas mullusügisesest rukkikülvist, kuidas isa endale seemnevaka kaela lõi ja äestatud põldu pidulikult ning armatsevalt silmitses. Vedas jalaga mulda tohlates ühtlased vaod pikuti üle põllu. Sirgeldas siis vaka kohale ristimärgi ja hakkas väheldase viskliga teri heitma. Tuul oli külvajale külvipärine ning külvipärine pidi olema külvaja lootuski.

      Nüüd astus isa samuti sirgsammuliselt üle põllu ja ta parem käsi hoogutas ning hoogutas. Pühalik külvitöö oli isa kõrgele laubale otsekui uut kõrgust lisandanud, kinnitanud sinna uue enesekindluse. Poisike ei raatsinud sellest pilku kõrvale pöörata.

      Perekondlikku

      Suurim ülesannete koorem eesti taludes langes kahtlemata perenaise kanda. Meeste töö, nii sulaste kui peremehe oma, oli jagatud kindlate toimingute näol kas terveks päevaks või söögivahedeks. Naine seevastu talitas piiramata arvu toimingute keerises, milliste jaoks polnud võimalik vastavat nimegi leida. Aasta oli talle nagu üksainus pikk rabelemine köögi, lauda, aida, keldri, puuvirna, kaevu ja pesutiigi vahel. Ta ümber vaakusid lapsed, kärsisklesid loomad ja ruigasid pererahva kõhud. Polnud ta jaoks raseduse puhkeaega ega mainimisväärt sünnitusabi. Meeste tööd loeti osalise õigusega raskeks jõutööks. Aga kes luges perenaise arvutud sammud õues ning aedades? Ja kas ei kandnud perenainegi rasket toobripuud, olles ühtlasi vastutav majakorra eest – toidulauast, piimamajandusest ja leivavilja salvedest kuni pereliste ihupesuni.

      Kärbest peetakse üliliikuvaks lendputukaks. Kui ma tohiksin kõrvutada inimese liikuvust kärbse rändavusega, siis oli mu ema talu rändavaim ja ründavaim kärbes. Hoolimata hapravõitu kehaehitusest ja madalkeskmisest kasvust, mille oli pärinud oma emalt, ta läbes olla kõikjal ning käsutada ka teisi. Oli esimene, kes ärkas ja äratas pere, ning viimane, kes õhtul heitis pilgu kööki ning tubadesse. Mul on ainult kahju, et ma ei näinud teda noorena, sest mu ema oli vist neljakümne seitsme aastane, kui ma sündisin. Armastasin teda ja pidasin teda kõigiti täiuslikuks. Ta pilt on mu silmades: üsna lai nägu, ent mitte ümmargune; hallikassinised silmad, nõrgalt rõhutatud kulmud, madal lõug ja kühmuta nina, huuled aga pingjalt kinnised. Ta näkku polnud süüvinud moonutavaid kortse; „kanavarbad” silmade ümber olid vaevumärgatavad. Aga midagi murelikku ja tüdimuslikku oli tekkinud ta ilmesse. Oma hõredaid, kiduraid juukseid ta ei tahtnud lahtiselt näidata; oli pununud need kahte palmikusse – manades neid halvustavalt rotisabadeks – ning peitnud nad tanu alla. Et oma peale jõulisemat kuju anda, kandis ta tanu all juuste täienduseks pettepletti, Orava murrakus – „vahru”.

      Raugastumise eel juhtus temaga ime, mis arstiteadlasi võiks huvitada. Räpina mail – see võis olla a. 1893 – puhkes kurjaloomuline kõhutüüfus, levides taudina ja tungides ka Lokuta küla Kisandi tallu, kuhu mu õde Iida alles lühikese aja eest mehele oli läinud. Ma ei tea, kui tõsiselt seal haigestuti; igatahes oli mu õe seisukord äärmiselt raske ja ema läks teda põetama. Sealt tagasi tulles ta tõi Päevakestele taudi kaasa. Haigestus ise esimesena, pealegi ohtlikul kujul. Pärast mitmenädalast palavikus sonimist ta paranes ja tervenes. Sai aga kaalikase pea: kõrge temperatuuri tagajärjel langesid kõik ta juuksed maha. Talle soovitati muretseda endale parukas.