Aegade sadestus. Karl Ast Rumor

unerahu pulber. Teised mainisid: Näh, ta veel päriselt laps, kugistab suhkrut. Vanem õde Marie ja kasuõde Ann kogusid tekidkasukad sülle, soojendasid neid ahjusuu ees ja läksid aita magama. Iida eesõiguseks oli kasutada pakastel öödel tagakambri külalisvoodit.

      Karla puges ema kõrvale kardinaga varjatud suurde sängi. Isa magas sängi välisel äärel. Kell lõi kaks hoopi, märkides sellega, et õhtu üheksandast tunnist oli saanud pool kümme. Ahjuseljast ning lesankast levis suigutavat soojust; seina taga koperdas ometi külmalell. Ema süleluses oli õndsalt hea ja muretu viibida. Nii lõpmatuseni sulav ja soe. Ning siis nood poolsosinal loetud värsid, alati ühed ja samad, kuid kordumises ometi uued: Piiri-pääri pääsuke… Kas on linnukesel muret… Üks-kaks-kolm, tuhk ja tolm. Lõpuks loeti tõsisem ja suigutavam värss:

      Nüüd hengvä inemise,

      mõts, tõpra, linnukese,

      kõik ilm lät’ magama.

      Oh tõuse, miil ja mõte,

      nüüd üles Looja ette,

      ke nakkab hengüst jagama.

      Mõtted lindudest ja loomadest, pääsukeste suvisest talvest soojal maal ja hundipoegade lumme kaevumisest pimedas metsas hulgutasid lapse meele ebamäärasusse, kus une ja ärkveloleku rajajoon polnud enam tajutav. Oli veel, nagu oleks Juku köögis uut kutsikat õrritanud; aga too oli vaid päevase nähtuse järelnägemine kinnisilmi, ähmane vilksatus.

      Kui kõik jäi vaikseks ning mõlemasse tuppa oli tihenenud pimedus, siis ärkas järsku üks kärsik hääl – ei tea kust, vist ahju seest. Rebenes nagu lahti ja sooritas kui hüppe – õnnevallatu. Kohe järgnes talle teine ning veel kolmas-neljaski, kõik nad metallina kilkjad, kuid mitte häirivad. Kriiskasid heledalt, öövalvsalt, siiski nagu uneledes. Vaikus tubades muutus hingestatud vaikuseks ning maja meeleolunes kuulatama iseennast – sügavas usalduslikus rahus. Aga kus peidusklesid kilgid päeva jooksul, see saladus kuulus ahju elutarkuse teadule.

      Hommikul algasid majatalitused enne veel, kui valgenes päev. Karlale öeldi, et magagu ta edasi. Aga poiss oli loomult varatõusjate virgusega. Kuulis, kuidas avati uksi ja läideti köögikütteks pliidituld. Nüüd oleks võinud tõustagi, kuid öö jooksul olid toad jahedaks läinud. Akende taga õhetas härmane poolvalgus. Tuli oodata, kuni soojeneb lesanka ja kaetakse eestuppa söögilaud. Karla meelest oli too kõige igavam tund päevast. Süüdistas selles pikka talve.

      Talv taganeb

      Kevade poole kallutatud osa talvest tõi tallu uusi eluurbi ja poisikesele ehedat rõõmu. Ühel hommikul, kui Karla oli veel kahevahel oma ettevõtlikkuses, tuli ema tõotavalt laheda ilmega.

      „Sa ei teagi, Karla, mis öösel laudas juhtus. Keegi on toonud sinna uued utekesed. Lähme nüüd kaetsile.” Täpne sõnastus kõlas küll: „Lääme mutku kaejatsile.”

      Karla löödi kellegi pihtkasukasse ning ema tatsutas ta lauta. Üks vanadest lammastest oli taandatud teiste hulgast lauda kaugemasse nurka; ta jalgade ümber tuigerdasid näsused olendid, osalt nagu takukoonlad, silmad siiski peas ja nina rahutu. Karla meelest olid nad imeilusad ning huvitavad.

      „Oi, imä, imä… lääme kõge tävvega. Viime nimä tarrõ.”

      Aga ema arvas, et vana lammas poleks sellega nõus. Kust pojukesed siis tissi saaksid? Sinule on sinu ema armas, tallekestele talleema. Tulime ainult kaetsile ja lambale õnne soovima. Näe, minul on kostki kaasas. Poetas jakikäisest poisikese pihku kaks liistakat kooki – tea, kas kartulist või jahust. Lammas otsekui oleks oodanud seda: sirutas kaela õieli ning nälpsas koogid labidasele keelele. Karla imetles ja kilkas.

      Sellega oli loodud algus laudas toimuvatele imedele, mis ei piirdunud lambalaudaga, vaid jätkusid suures laudas. Enamvähem igal nädalal tekkis sinna paar talle või veidralt taaruvate jalgadega vasikas. Tähik, valgelapiline lehm, sünnitas üleni musta vasika. Seda imestas kogu pere, kuni märgati, et noorel tuigerdajal oli ometi valge kriipsuke otsa ees. Karlale said lauda külastamised igapäevseiks. Iida andis talle omad vanad kotad. Poiss laaberdas nendes, nagu oleks ta ka ise ühepäevane vasikas. Kaetsi-koogikesi talle enam ei kaasastatud. Nende asendamiseks lubas ema anda lehmadele kapsalehti ja kaalikapealseid, mis sügisest saadik keldris närbusid. Vasikad leppisid sellegagi, et poisike neid kaelustas. Tasuks nad imesid kaelustaja sõrmi ning inisesid pooliku häälega.

      Ühel ööl valitses majas rahutus. Karla ärkas sammude müdinast ja rututavatest kõnelustest. Ema polnud enam voodis; isa hääl kostis kojast. Pidi midagi tõsist käsil olema, sest ka õed aidast kuuldusid köögis viibivat. Ema õpetas kedagi: Katsuge jalad kätte saada… ehk annab veel kuidagi sirgeks tõmmata. Karla pärimisele vastas Iida voodist, et laudas olevat hädaohtlik sünnitus. Maga sina, mina magan ka… lapsi pole sinna vaja. Hommikul järeldas Karla täiskasvanute jutust, et vasikas olevat viidud „aia taha”. Ema ütles: Vaene Punik, miks talle küll nii raske vaev saadeti! Tea, kas jääbki ellu. Aga ema, kust sa teadsid, et laudas abi vajati? Ega ta teadnudki: aimus tulnud. Polevat õhtul magada saanud, süda valutanud. Kui siis veel koerad rahutuks läksid, ta äratanud isa. Pole kahju vasikast, kahju armsa karilooma kannatustest.

      Karlat ei lubatud tol päeval lauta. Punikust kõneldi veel, nagu kõneldakse inimesest. Varsti ununes kõik. Elu seadis oma samme aegade tallatud jälgi mööda. Pakase vahele lükkis end ajuti sulailm. Kui selle eel lumetormi ei käinud, siis muutus õhk laiskunult sumbeks. Võis vaadata päikese poole, kissitamata silmi. Räästastest tilkus vett; öösiti tekkisid sinna jääpurikatest küünlad. Väljas elavnes ning mitmekesistus liiklemine. Ka Karla lõi endale lontidega karbuse pähe ja läks õue. Koerte esinik Kaaro – lõvirinnaga tugev loom – tuli talle teretamisi vastu. Tõusis tagumistele jalgadele ja pani esikäpad poisikese õlgadele. Kui Karla selle juures oma nina koera koonuga ulatus vastamisi panema, siis uskus ta, et oli jälle paari tolli võrra pikemaks kasvanud. Teised penid käitusid, kuidas keegi neist, nuusutades lume seest paljastuvaid murumügarikke või rõngastasid uljalt saba, just kui oleks sula nende jaoks tellitud. Mullune kutsikas, ikka veel totakate kommetega, avastas kahtlase puntra pajuniisi; urises ja haukus selle kallal. Seapaha uks oli pärani lahti ja harjasloomad ukerdasid jääliugustikel. Varesedki kippusid õue lumesulpi uurima.

      Õed näisid laudas loomi harivat ja lahtritesse uut põhku laotavat. Ema tuli aida poolt, süli kuhjani vajalikuga koormatud; nägi Karlat ning hüüdis talle midagi tähtsusetut. Meespere maadles tallis sõnnikuharkidega, lammutades kõrgeks kasvanud voriladet, millest ehitati talli kõrvale väetisekuhi. Varss oli kasutanud lahtist ust vabadusse putkamiseks; rõõmutses ja taotles karelda, kuid oli kartsasel jääl saamatu nagu pimesikk.

      Rehest ei kostnud enam linaropsijate lõhverdamist. Keegi pidi seal siiski olema, sest muidu poleks pajast suitsu vinetanud. Karla läks uudishimu ajel vaatama. Nägi, kuidas isa üksipäini hämaras ruumis linapeosid müüdavateks „pundadeks” voolis. Iga pund pidi keskelt peeneks nööritud olema, sarnanedes pihast mõisapreiliga. Punna peapool kammiti ja seoti tutti, nii et seegi näiks preilist nukuna. Lobisejate suust oli Karla juba kuulnud, et punna lahtist otsa tuuseldavad linasellid just kui mamsli seelikut.

      „Jõudu, isa!” tervitas poisike vanadelt õpitud taibukusega. „Jõudu jah… jõudu läheb vaja. Kui sa rammumees oled, siis anna osa jõudu minule.”

      Jutt laabus tänu heale algusele ning varstigi nad vestlesid, mõlemad peremehelikult asjatundjad. Karla sedastas, et kui õde Marie juukseid kammib, siis kammihambad pragisevad, löövad pimedas välkugi. Miks linakamm ei pragise? Juuksed on elu ja elektrit täis, aga linad on juba surnud, arvas isa. Siledad siidlinad siiski vahel pragisevad, kui ilm on kuiv. Sellest ainest sai nendele pikk arutlus – milline peab olema lina. Heast linast oleneb hea hind.

      „Linaselle saab tüssata…” arvas Karla kuulnud olevat. „Tüssamine on suur kunst; seda ei oska ma sulle õpetada. Ja sellega kukutakse enamasti ikka sisse. Katsume mitte tüssata.”

      Isa töö näis küll huvitavana, kuid väljas oli huvitavam. Mets soosaartel ja soo taga kohises sõbralikult. Toda kagupoolset laante ja padrikute ala kutsuti mingipärast Vereva maaks, ning oli ammusest teada, et kui Vereva maal kikikõrvune vaikus valitseb,