Aegade sadestus. Karl Ast Rumor

vaid kui keegi – siis Liiva Hannus.

      „Ära hirmuta ennast ega teisi Liiva Hannusega,” noomis isa. „Sul on küll tütred mehele pandud, aga poeg tuleb veel kasvatada.”

      „Kas olen ma vähe neid kasvatanud? Kasvagu üks nüüd omapead.”

      Ema võis seda õigusega öelda, sest ta oli maailma juba kuus last toonud. Loendan nad siin sündimise järjekorras. Esmatulnuk – tütar Ann – püsis pärast leeritamist mõned aastad talus ja oli emale tõhusaks abiliseks, rakendudes ka meeste tööle, sest talu oli veel vaene. Annele järgnes keskmine tütar – Marie. Ka tema ei kiirustanud meheleminemisega, sest et oli armunud noormehesse, kes veel kolmeks-neljaks aastaks kroonuteenistusse pidi minema. Nii nägi ema vähemalt kahest tütrest oma talus töörõõmu.

      Nüüd ruttas tütarde kannule poeg – Gottlieb, kellest edaspidi pikemalt juttu. Teda peeti andekaks, usinaks ja püüdlikuks; saadeti külakoolist kihelkonnakooli, sealt Hugo Treffneri gümnaasiumi ning lõpuks ülikooligi. Talule polnud tal muud ohverdada kui tänu; töömehena jäi ta mõõt täitmata, karjas vaid käis paari suve jooksul.

      Siis järgnes veel üks tütar, kes ristiti Iidaks. Ka tema oli silmapaistvate vaimuomadustega, lisaks ilusaks ja õitsevaks peetud. Kosilased ründasid teda rohkem, kui vanemaid õdesid olid rünnanud. Lõpetanud külakooli, külastas ta veel kihelkonnakooligi. Mehele läks peaaegu leeripingilt, kositud rikkaks peetud Lokuta küla tallu, mida mainisin juba ühenduses tüüfustaudi puhkemise looga.

      Järgnes jälle poeg – Villem. Kõneldi, et teda peetud talu pärijaks. Ta aga ei suutnud meheks kasvada, haigestus ning suri päris noore poisina. Vanemad ise olevat arvanud, et Villemi sündimisega nad panid perekonna juurdekasvule keelupiiri. Piirid pole ometi püsivad, nihkudes paigalt omavoliliseltki. Ja juhtus siis, et neli aastat hiljem tuli tallu veel üks priileivale trügija – nende mälestuste autor. Kui uskuda vanemate ja õdede juttu, siis olnud ta küll nõudlik, aga mitte häbematu. Harva kuuldud ta nuttu, harva nähtud ta peas tatist nina. Suvisel ajal tavatsenud tõusta õige vara ning kaduda kuhugi omapead. Tema otsimise ja kutsumisega raisatud aega, kuni tõdeti, et puudus põhjus ta pärast muret tunda, sest ta askeldused väljaspool õue ei võrgutanud teda hädaohtlikesse seiklustesse. Liiatigi polnud ta naljalt üksi: kas hoidus poisike koera sabasse või hooldas tark õuepeni ise maja pisemat pabulat – koos nad hulkusid ja ühiseid huvisid neil oli.

      Kui olin juba nii mõistlikuks saanud, et vääris minuga elust ja inimestest juttu vesta, sattus ema kord ütlema:

      „Sa lähed juba noorelt isepäiseks, kipud ninatarka mängima. Kust sa selleks õiguse võtsid? Ma pole sind oodanud ega kutsunud. Tulid omavoliliselt nagu mõni lapuline.” Oleks ta osanud võõrkeeli, oleks võinud öelda – nagu intrusio. „Aga omaks võtsid ikkagi…”

      „Mis muud mulle üle jäi? Ega ma saanud sind kurele kaela köita ja Plaavja peale tagasi saata.”

      „Ometi, ema, teistele sa räägid, et ma tülitasin sind koguni vähem, palju vähem kui teised su lapsed. Õppinud kõndima, ei tolgendanud ma enam sul jalus… sinu enda sõnad.”

      „Õige on seegi,” nõustus ema. „Aga vahel teeb see mulle muret. Kes liiga vara oma teed tahab käia, võib teelahkmel valele teele sattuda. Ma nägin sinust une: sa olid Perve kõivu otsa roninud ja kukkusid seal nagu kägu… ikka metsa poole. Pärast tahtsid lennata ja langesid maha.”

      „Hea veel, et Perve kõivu otsas,” naljatasin vastu. „Vaat kui võõras metsas – mõni metsavaht oleks kõmmutanud püssist.”

      „Jaja-jaaa…” venitas ema. „Ole ettevaatlik!”

* * *

      Hiljemalt nelipühiks, kui mitte varem, vabanes vend koolitööst ning tuli jõudekuudeks koju. Pidi noil ajul kas viimase või eelviimase klassi õpilane olema, mis ei tähendanud veel peatset gümnaasiumi lõpetamist, sest Treffneri kool oli õigusteta erakool ning õpilased pidid ülikooli pääsemiseks kusagil kroonugümnaasiumis eksternina kogu kursuse ulatuses eksami sooritama. Selle raskuse vastu valmistamiseks oli koolil täiendav kursus, mida tol ajal kaheksandaks klassiks kutsuti. Usinad õpilased kasutasid suvist vabadust tuubitud ainete koduseks kordamiseks. Gottlieb ei teinud seda, sest ta oli hädise tervisega; isa soovis, et ta puhkaks ja kosuks. Treffneri internaat kuuldus pealegi külm katusealune ruum olevat, õieti ärklikorra leepseintega kuur, kus oli kasin valgus ning puudulik õhuvahetus. Prof. Ado Lüüs arvab mäletavat, et Gottlieb kandis klassitoaski pikkade säärtega vildikuid. Ma usun seda, sest minu mäletavalt oli ta kogu oma eluajal külmakartlik.

      Kodused, mitte üksnes vanemad, suhtusid temasse otsekui liikuvasse pühakupilti – seinalt seina, ruumist ruumi. Ta kehastas nende meelest ainult voorusi ja õilsust, ilma et vend tahtlikult sellise mulje tekitamiseks kaasa oleks aidanud. Ta oli mõtlik, alati lahke ja vastutulelik. Ajas meelsasti juttu ning heitis naljagi, ise tagasihoidlikult kaasa naeratades. Leebe mulje jäänud temast sellepärast, et ta lapsena taltsalt ja kuulekalt käitunud, koolipõlves ulakusi mitte teinud ning et õpetajad teda teistele eeskujuks seadnud.

      Isa silmis oli ta muidugi meie suguvõsa esimene varalaegas, kuhu ta suure püüdlikkuse ning eneseohverdamisega oli talletanud parema, mis ühe isa võimuses anda: avanud pojale avara haridusliku tee, ühendades sellega oma lootuse näha poega nonde väheste hulgas, kes talupoeglikust madalusest olid tõusnud silmapaistvalt kõrgele. Isa ise ei saanud algharidustki, polnud veetnud tundigi klassitoas, kuid oli omandanud ikkagi lugemise ja kirjutamise oskuse, ka hädavajaliku vene keele, ning sattunud tutvuma Jakob Hurda ja lauluisa Kreutzwaldiga. Nende eeskuju oli talle õhutuseks, kõige lähedasemaks kannustajaks ja julgustajaks muidugi Hugo Treffner. Nüüd arvas isa oma poega juba tollel trepiastmel seisvat, kust uks viib ülikooli peahoonesse. Poeg omakorda nägi isas selliseid vaimseid võimeid peituvat, mis polnud sugugi igapäevsed talupoegkonna hallis elus. Polnud siis imestada, et nad omavahel hästi sobisid, palju vestlesid ja otsekui mingisuguse vaimutempli eesõues seinakirju lugesid. Vend tõlkis isale isegi veneja saksakeelseid luuletusi, selgitades nende mõtet. Mina, poisike, seltsisin nendega enamasti kolmandana; kuulasin ja imetlesin venna tarkust, ilma et ise jutuainest aru oleksin saanud. Üksik tera langes kogemata sellest ometi ka minu teadvusse, sest kuigi sügavamõttelised ei saanud ju need vestlused olla.

      Kasvult oli vend järgnenud isale, omades kõrget ning sihvakat kuju, kondiseid õlgu, kuid madalat rinnakorvi. Minu meelest ta pisut tuigerdas, paindlik nagu vibalik kask. Isa teravatahulisi näojooni pehmendasid tema palges mõned emalt päritud mahedused. Kõneles voolavalt, kuid hoidus järskudest ütlustest, püüdes mitte kedagi haavata. Seda enam olen ma tagantjärele imestanud, et ta hilisemas eas poliitilisse tegevusse laskunult õige hoolimatu ja robustne võis olla, lausudes teravusi, isegi häbematusi, ning püüdes lõpetada oma mõtteavaldusi solvava puändiga, eriti parteipoliitilistes vaidlustes.

      Isa ja ema lootuseks oli, et Gottliebist saab kas kirikisand või arst. Mõlemad need elukutsed olid talurahva juures ülevaiks peetud. Vend näiski selleks kui mitte otseseid kalduvusi omavat, siis ometi eeldusi. Arstiteadus huvitas teda, aga ka kõnetool meelitas. Kuulusime Vastseliina kihelkonda ja kirik asus meie kolga rahva jaoks tülikas kauguses, 2 3-30 versta taga. Sellest tingituna peeti Kahkva küla ruumikas koolimajas järjekindlaid jumalateenistusi. Koolmeistrit palgates määrati talle lisakohustuseks pühapäeviti ning suurtel pühadel rahvale luteri usu kombe kohane jutlus ja palvetalitus pidada, muidugi ilma armulauata ning õnnistussõnadeta. Gottliebi kodus viibides palus kooliõpetaja teda jumalateenistusel jutlustajaks olla. Vend soostus selleks meelsasti, kujutledes vist, nagu seisaks ta jutlustades ametirüükandjana kirikukantslis. Ehkki ta oli veel liiga noor, pidas rahvas tema jutlustest lugu. Koolisaal ei suutnud mahutada kuulajate tungi, nii et pidi avatama ka koolmeistri tubade uksed. Koguni õigeusklikke setusid saabus jutlusele.

      Mäletan, kuidas vend kord nääripäeval aegade kaduvusest ja inimelu mahutusest aegades kõneles, olles leidnud selleks vist Jakobsoni koolilugemikust kaherealise moto: „Kui aasta jälle muudab end, siis puhkan ma või sina, vend.” Ta ei püüdnud haledusega meeli liigutada, vaid kõneles maarahvale arusaadavas keeles, kuidas aegade rännus osutub kõik tühiseks; jääb meile vaid tänane päev, mille peame täitma õilsusega, nagu kuulutab seda pühakiri. Meenutades kadunuid, ta nimetas neid tänapäeva vaikivateks