Aegade sadestus. Karl Ast Rumor

Ka pühapaik oli tollel toal, eraldatud muust ruumist seinast seinani ulatuva eesriidega. Seal asus isa-ema voodi ning seda läbis ahjuselga mööda kulgev peenrakõrgune köögi küttetruupide õõs – „lesanka”. Palaval lesankal lebamine pakkus tervendavat naudingut nohusse ja külmistumisse sattunuile.

      Mõeldes tagasi tollele mõnusale tagatoale, imestan, et sinna nii palju toda ja teist mahtus. Peale mainitud esemete seisid seal veel sahtlitega laud, kahe poolega riidekapp ja väheldane voodi juhtuva külalise jaoks. Korra ning puhtuse poolest oli „kambrõ” peretoast palju ees. Sinna kutsuti ainult väärikaid võõraid; tööd seal ei tehtud. Kui seinakell täis-, pool- ja veerandtunde haamerdas, siis kõlas see otsekui ajavalvsuse manitsus.

      Talu elanikkond, inimesed ja loomad, ei tunnetanud üksnes õue ja hoonete suletuses kodumõnu, vaid neile kuulus mujalgi palju harjumuslikult omast. Koerad luusisklesid aedades ja õuetagustes, kus avastasid ühise huvi kilades ning haukudes kedagi jälitada, olgu selleks kas või paljas kujutelm. Kassid pidasid katustel ja haovirnades varblaste peale jahti, varitsesid kartulikoopa ja piimakambri ümber hiiri ning pidasid aru, kuidas perenaise keelust hoolimata koorekirnude ligi pääseda. Valgekäpalisel Jukul, üldisel lemmikul, õnnestus see tihti. Siis ta põgenes hiilimisi ega ilmunud inimeste ette enne korralikku näopesemist. Karla tundis küll Juku vempusid, aga kuna ta endagi ninaalune pisipattudest puhas polnud, siis ei hakanud ta ometi sõpra reetma. Juhtus koguni, et ta hädaohtlikel olukorril ise Juku vurrud koorevahust puhtaks küüris.

      Suvel olid lahtised aknad kassidele kõrg- ning kaughüpete seadeldisteks. Talvel püüdsid nad võimalikult tubadesse hoiduda, pugesid vooditesse, riidekappidesse ja „lesankale”. Kui siis keegi saapatallaga vastu põrandat põrutas, hüüdes: „Kassid välja!”, põgenes neid müdinal ukse poole, aga ainult selleks, et peatselt jälle tagasi lipsata. Vahel peitis mõni neist enda voodi alla ööbima. Oli selleks Juku, siis ta hüppas vajaduse sunnil lähema magaja kallale tekki kraapima. Teised kassid näugusid haledalt, paludes väljalaskmist. Puhtusest kinnipidamine oli neile loomusunniliseks käsuks.

      Karlale olid loomad meeleliselt lähedased. Mõista neid osutus sageli raskeks, sest nad ei kõnelnud. Vastastikune vaistlik üksteisest arusaamine valitses ainult koerte ja kassidega. Kõnet asendas liigutuste, häälitsuste ja silmavaatamise nüansirikas astmestik. Aga mis teha sigadega, kes alati maha vahtisid ja liigutustega mitte midagi ei ilmutanud? Samuti oli raske lambaid lemmikuiks lugeda. Neil kohevavillastel loomadel puudus initsiatiiv ja seiklusvaim; olid kas juhmilt taltsad või põgenesid kabuhirmunult. Ka lehmad käitusid laisalt ning vaimuvaeselt. Jõudnud karjamaalt koju, nad ruttasid jooma. Põuastel ning kasvuvaestel nädalatel keedeti nendele „süüm” – värske rohu ja sõkla keedis. Imenud kõhud täis, nad läksid tarasse lüpsjaid ootama. See osutus märguandeks kassidele, kes nüüd tara ette kogunesid – sugugi mitte asjata: nende jaoks oli sinna vana pann pandud, kuhu lüpsjad neile vahutavat soojapiimapealist valasid.

      Karla oli vähemalt niisama maias kui kassid. Ta tuli valge savikruusikesega ning sai lüpsist soojema sõõmu. „Nisapiim” jäi talle eluaegseks maiuseks, samuti kui kuivatatud soolakala. Olles juba võõraid teid tallamas ja külastades sünnikodu vaid lühiajalise suvitajana, tõid helded käed talle aiamajakesse, kus ta hommikuti laiskles, juba voodisse lehmade ihusoojusest aurava piima. Sellesse mulksaks ta veel praegugi oma nina, kui seda saadaval oleks.

      Mentaliteedilt erinesid hobused kõigist teistest koduloomadest. Olid taibukad ja kestva mäluvõimega. Päevaselt töölt tulles nad olid väsinud ning väherdasid enne talli minemist talliesisel liivasel väljakul; kallutasid oma rasket keret mitmekordse hoovõtmisega, kuni suutsid teisele küljele veereda. Heasüdamlikult taltsa meeleoluga nad suvatsesid üksteisele midagi lohutavat lausuda, popsutades mokki. Jõudeajal nähti neid koplipervedel kolavat või ristikheinapõllul köietatult värsket rohtu näppivat. Kui mitte seda, siis oli neile ajaviiteks tallilävelt pererahva talitusi silmitseda. Karla tohtis neile meelitamiseks pudedat leiba viia, mida hobused kostitaja peost oma jämedate mokkadega kuidagi ära „nooskasid”; nühkasid ninaga ta õlga ja nohistasid ta kaela sooja hingeauru.

      Ikka ja ikka leidus lapse jaoks huvitavat ajaviidet, kuni kanad kõkutades partele kogunesid – ja käes oligi õhtu. Hoopis tuhmimalt, igavamalt, vahest nukramaltki venisid talvepäevad. Õue kattis paks lumi, mõned hanged seapaha katuseni kuhjunud. Loomi polnud näha, juhtumisi vaid irisev siga või pakase turjaga peni. Kanadki hoidusid aidatrepi lähedusse, nokad terade ja tangude puistamise ootel. Varblased olid endid kohevaks ja paksuks kühmutanud, ent ikkagi veel vaprad ja südikad. Ei külm jaksanud murda nende tuju.

      Kaugemale küündivaks ajaviiteks oli poisikesele akna kaudu õue vahtimine. Kuid aknad olid kahekordsete raamidega, nende vahelaud madala samblaga vooderdatud, kummaski otsas soolatorbikud. Sellestki hoolimata kasvasid aknaklaasidel jäälilled, maalides ka aknataguse jäiseks. Inimesed tolles külmakahutuses olid kohmakad; sammusid raskelt, näod harvakult naerul. Iidast õde, noor tüdruk alles, läks aknast mööda – tömbakas, just kui kahest õlekoost koosnev, sest ta pea oli üleni suurrätti ja sallidesse mässitud, paljasnahkne kasukas puusade üle kohevil. Ka ema kõndis kuidagi varblaslikult; võis aimata, et ta sääred külmetasid. Väravatest saabus haokoormaid, mida labakinnastes mehed virna ladusid. Poisikeseohtu setu noormees – suvine karjus – oli pandud hagu raiuma. Kirves ta pihus vajus ning tõusis aeglaste noogutustega; kolksatamist polnud kuulda. Reheaknast ja – pajast vinetas suitsu, mis ei tõusnud kõrgele, kuid ei vajunud ka maha. Karla teadis, et rehetoas töötasid linaropsijad – setud; kütsid hommikust õhtuni ahju ning kõndisid poolküürakil parte all. Karla tundis ainult üksikuid nende hulgast, sest nood olid „talvesetud”, kes ei käinud päevilistena suvistel töödel; oli neil ju enestelgi hingemaa harida. Õhtuti punetas taevas loodekaarel, pakaseääsil hõõguvaks köetud. Varesed lendasid otse taevalage riivates ning laskusid kõige kõrgemasse kaselatva loodust vaatlema.

      Õuest tuli isa tuppa – külm ja karune, kulmud ja habe härmatanud, vurrudes jäätilgutid. Ajas käed laiali ja õrritas:

      „Külmälell saat’ sulle mutsö.”

      Teeskles, nagu oleks kavatsenud poega emmata ja suudelda. Karla taganes, käed näo ees.

      „Ei taha, ei taha külmälellä mutsö. Las tä mutsötas umma memme… mõtsah ja uarmõh.”

      Külmalelle perekonda identifitseerisid mitmed kõhetud kujud, tähtsaima isiksusena nende hulgas külmamemm, kes pidi sarnanema lumememmega, kuid hoidus metsa, hooldades ja imetades seal hundipoegi. Pakase plaksudes aiateibais ning toaseintes öeldi, et külmalell laseb nippi. Karla polnud enam nii taibuta, et pidada kolle elavaiks olendeiks; aga pimedas ruumis oli ta ikkagi pelglik, sest talle näis, et jutt kollidest võib ise kolliks moonduda.

      Pelu tasuks meeldisid Karlale kodused õhtud, mil pere eestuppa kogunes. Kõigepealt söödi ja vesteldi. Karla istus isa kõrval peremehelikus lauaotsas, tunnetades end tähtsa asjamehena, ehkki polnud võimeline täiskasvanute juttu mõistma, ammugi mitte kaasa kõnelema; loopis üksikuid lauseid, neidki märgist mööda. Laud koristatud ning põrand päevastest jälgedest puhtaks pühitud, algas hubane käsitöö. Üks õdedest kudus kangast; teine õde vuristas kasuõega võidu vokki. Kui aastasulane rehes linaropsijate juures ei viibinud, tuli tal hobuseriistu parandada või noatööd teha, olgu peergude kiskumine või muud taolist. Isa keerutas köisi või kablatas pastlaid. Naisperelised algatasid tujutõstmiseks laulu; saanud sellega hakkama, ei suutnud nad enam hoogu pidurdada. Isa laulis vahel kaasa, hoolimata et ta bass tütarde aldi ja soprani vahele vaevu sobis. Neitsik lõi setu lauludele „helü sisse” ning kontsert läks sageli õige mitmekesiseks.

      Keegi ent vaikis ja vaikijaks polnud ükski muu kui ema, sest ta lauluhääl sarnanes kistavarre kädisemisega ning ta ise oli sellest teadlik. Ta ei osanud liiatigi „vahtsõid laulõ”, milliseid õpetati neljapäeva õhtuti meist küllaltki kaugel koolimajas. Tüdinud sukakudumisest ja lõngakerimisest, ta asus kirikulauluraamatut lugema. Tõmbus seejuures küüru ning võitles unega. Loetavale tekstile pobisesid ta huuled hääletult kaasa, mis Karlale nalja valmistas. Seda märkas ka isa, andes emale head nõu:

      „Kuulõ, imä, loe tävve häälega, muidö kulutad asäta mokki.”

      Ema aga lõpetas lugemise;