Aegade sadestus. Karl Ast Rumor

vanem, suri lapsena, haigestudes äkki. Ma ei mäleta temast muud kui üht rabavat pilti – igiselget ning valulist. Olin siis kaheaastane. Villem tuli õuest, kiskunud enda kummargile, ja aietas. Hüppas kuidagi armetult ja abitult ahju küljeorvasse, mida me „petsökaks” kutsusime. Kükitas seal ning aietas ikka. Tuli rabelemisi alla ja jooksis tagatuppa. Ma ei mõistnud midagi, aga mind valdas hirm ja ma karjusin.

      Pärastistest juttudest, hoopis hilisemaist muidugi, mäletan, et Villemil „läinud sooled sõlme”. Küllap võis ehk tegemist olla pimesoole akuutpõletikuga. Peielistele olevat ma seletanud: „Kui Villem ära kuuli, sõss naksi kõik kiusama.” Eks noomitud ju nutust last – poiss, mis sa kiusad! Elava kujutelma abil oleksin ma võinud nendest juttudest endale mälulisandeid luua; seda siiski ei juhtunud. Villemi aietamist ja ahjunišši hüppamist loen ilmseks tõeks.

      Varsti astus esialgse uduse maastiku asemele lapsepõlve panoraamide maailm. Tean täpselt, kust see algas. Mu vanem õde – Ann – läks mehele. Esimene pulmapäev, mis kombe kohaselt peeti pruudi kodus, läks nii mööda, et minust veel pulmapoissi polnud: ei suuda mainida sellest ainsatki hetke. Aga järgnev päev, mil pikas rongis sõideti veimevakaga peigmehe tallu, kuhu pruut juba ette oli viidud, jäädvustas mulle pilte sellest, mida maailmas ikka nägema satutakse. Pulmalistel tuli läbida Orava mõis ning kolistada veel hulk versti Kõli külani. Juba mõisas suleti pulmatee mingisuguste redelite ja roovikutega. Kuraasitavad mehed nõudsid passi, propuskit, piletit, tollimaksu ja meelehead – kõik sõnad ning mõisted, mida ma siis veel ei tundnud, aga mis vanemas eas on kasvatanud mu ihule mitmekordseid kananahku. Väga hulluks too lugu siiski ei läinud: olles tembutanud, rääkinud kroonu ja maarahva keeles ning mangunud mõnelt nooremalt naiselt musu, leppisid „piirikrahvid” pudelitäie viinaga ning avasid pulmalistele läbipääsu. Maantee ette oli paaris paigas köis tõmmatud, mida hoidsid noorepoolsed poisid. Nendele ei ohverdatud pudelit, vaid anti topsikutäis jaopärast rüübata. Mulle sai selgeks, et rändamine pole sugugi lihtne asi – et muudkui mine. Kõikjal varitsesid ootamatused ja kimbatused, eriti ka kurjad koerad.

      Lõpuks jõudsime Kõli külla, peigmehe koduväravasse. Jälle lament ning suupruukimine. Kust kandi rahvas te olete, mis asja te siin ajatelete? On teil ka tunnismehi ja dokumente? Või nii, või mõrsja omaksed! Kõigepealt näidake, mis te mõrsjale kaasa olete toonud. Kui osutati suurele rautatud kirstule, mis seisis koormaveovankril, siis tehti kahtlustav nägu: mine tea, on ehk tühja täis või panite mõne purjus mehe sinna magama. Uuriti kirstu kaant ja lukku; leiti, et lauad oleksid võinud tammepuust olla ja lukk rootsi obadusega. Tingiti visalt, enne kui otsustati värav avada.

      Siis aga läks kõhklemise järjekord veimevaka toojate kätte. Tea, kuhu perglipõhja õieti sattusime. Sihukest mõnitamist pole varem kuuldud. Mõni talu või asi: majakelp nagu seakärss, katusehari nagu setuka selgroog. Ei sellesse kähripessa või kallist vara maha panna. Tooge mõrsja nähtavale; vahest ta polegi meie poolt otsitav. Ei lepitud enne, kui õde Ann väravasse tuli. Ema vaatles ja võttis ta omaks: on ikka minu tütar küll, alles eile panin ta mehele. Oleksin meelsasti õe juurde jooksnud, kuid ümberringi oli võõras rahvas ja mina ise ema hoiu all.

      Tundsin end oimetuna; vaatlesin siiski. Märkasin kohe, et õu õe uues kodus oli poole väiksem meie õuest. Värava vastas asus elumaja madala räästaga ning pisikeste akendega. Sellest paremal kössitas ait; toogi madal, üheainsa uksega. Salk mehi oli asunud õe veimekirstu vankrilt maha võtma ja aita kandma. Võib-olla olid mehed nokastanud – mõiste, mida ma siis veel ei tajunud. Kirst nende käes tõusis upakile, langedes samas tagasi. Kostsid hoiatavad hääled ja naiste kilamine. Uued mehed tõrjusid saamatuid kõrvale, tõid laudu ja köie, mille abil kirst murule lohistati. Siis järgnes rohkesti puhkimist, ähkimist ja kuraasitamist kirstu üles ja alla kõikudes. Aida trepi ette kuhjus rohkem rüselejaid kui seal ruumi.

      Olin tollest askeldamisest eneseunustamiseni huvitatud. Seisin ema käekõrval, küllap hingaminegi pidurdatud. Siis hüüdis keegi mu emale:

      „Mari, Mari, kae, mis latseräbäk om tennü.”

      Oh mind päkapikkust pulmameest! Olin just pulmadeks esimesed kirjumustrilised sokid ja kollasest nahast pastlad saanud. Nüüd oli üks sokkidest läbimärg, jalgade allgi tubli soru. Oleks vist pidanud piripilli helistama; selle asemel lõin pilgu alla, mõeldes: sajaks ometi vihma. Läksime kõrvalisse õuesoppi, kus ema mind kuidagi korraldas. Luksud kippusid varaks; kinnitasin ent meelde: täismees peab kõik saatuselöögid kannatlikult vastu võtma. Oleks see äpardus juhtunud paarkümmend aastat hiljem ja mitte ema, vaid mõne pruudi käekõrval, siis oleks mu karjäär jäädavalt läbi olnud.

      Vahepeal oli kirst aita kantud ja pulmarahvast kutsuti majja. Katsu aga, kuidas sa sinna pääsed! Trepi ette oli paigutatud pikk höövelpink, mille taga askeldas puujalaga mees: öeldi olevat tohter. Kes tuppa tahtis minna, pidi enne arstlikust kontrollist läbi käima: näitama keelt, seletama, mis tal viga. Vastavalt tõvele määras arst rohu. Naistele anti naps punasest, meestele tavalisest pudelist. Mõni hädaline, kes kõhukrampides viskles, sai kaks napsi. Mul polnud arsti enese vastu tõrkumist, aga ta puujalg võigastas mind. Kuidas inimene sellise toikaga kõnnib – ikka klõmm ja klõmm. Polnud see õige asi. Mida lähemale majatrepile, seda võigastavam värin rabeles hinges. Kiskusin ema seeliku hõlmast: ei taha, ei võta rohtu. Lähme ära, kaome siit. Kuid ema õiendas täbara olukorra hoopis sujuvalt: seletas tohtrile, et tema laps jättis kõik tõved ja pahateod koju ja on nüüd kõige tervem ja kuulekam pulmapoiss. Siis koukis arst kaelkotist punase sabaga präänikukuke ja kinnitas mulle, et kui ma selle kuke olen ära söönud, võin minna rinnutsi kokku kas või mitme küla kukkedega.

      Õe kodu ei meeldinud mulle põrmugi. Eestoas ei ulatunud ma ringi vaatama, aga tagakambris istusid naised, pooled neist põrandal, vadistasid juttu ning hindasid nooriku kaasavara: laudlinu, rätikuid, pesu. Ka mu uued sukad ning pastlad said palju kiita, ehkki nad ei kuulunud veimevaka hulka. Õnneks ei teadnud ülistajad, millises kalastamisretkes mu jalanõud juba asjaosalised olid olnud. Poolenisti tuttava näoga naine ütles: sellest poisist saab mu tütrele koduväi. Teine, palju noorem, kuid võhivõõras, vaidles talle vastu: ei, ma olen ta endale juba peigmeheks valinud.

      Tuttav puujala klõmpsutamine suunas mu tähelepanu teisale. Tohter oli arstimitega eestuppa tulnud, jagades seal hilinenuile kõhurohtu. Äkitselt kostsid imelikud kääksatused – kaks lühikest ja üks pikk, just kui oleks keegi mingisugusele imeloomale käpa või saba peale astunud. Kume hääl päris etteheitvalt: Kas pillimehele ei antagi napsi? Oota’nd, oota! rahustas teda arst. Võtad nosu täis, jääd tantsuks soiku. Mulle osutus too sõnavahetus mõistatuseks.

      Tuba oli pulmapeoks liiga ruumitu. Kaudseile omakseile ja kontjalg-võõrastele oli toit õue kantud. Kaetud lauas istusid vaid mõrsja ning peiu lähemad sugulased. Noorpaar asus laua ülemises otsas; õel oli valge tanu peas, mirdipärg rõngana selle ümber. Üks vanamees luges kiunuva häälega söögipalvuse. Õemees – Tannil – ütles talle aitäh. Olin õppinud õemeest juba oma inimeseks pidama; ta ümmargune lõug ja mahe hääl meeldisid mulle. Aga tema vend – Kaarel – käitus lõõpivalt, omades rämedat häält ja paljastades naerdes pikki hambaid. Nende hammaste pärast ma vältisin talle otsa vaatamast.

      Söödi ühistest kaussidest puulusikate ja kaheharuliste kahvlitega. Koolmeistrile ja vallakirjutajale pakuti taldrikut, mida aga vastu ei võetud. Milleks taldrik? Hüva roog läheb igati alla. Muidugi: ma ei suutnud kõiki neid ütlusi mõista ja meeles pidada, aga nii pidid need olema. Jutt kõlas laialt, järjest hoogsamalt. Viina ei pakutud enam, selle asemel joodi õlut suurtest plekktoopidest. Kõnekõmina hulka kostsid jälle nood imelikud kääksatused, mille päritolu mind intrigeeris. Ja nüüd nägin ma, et üksikul nurgajäril istus kääritud käistega noormees, hoides süles kandilist kasti või isevärki trumlit, värvilt küll musta, ent siiski karra ja hõbeda välklemisega. Kui mees ennast liigutas, tegi kast – kääks. Lauast hüüatati talle:

      „Kas pillimehe kurk on kuiv? Mis sa seal üksipäini jõllitad, tule, asu jaole!”

      Kutsutav tuligi ning kummutas suure toobi ühe sõõmuga tühjaks.

      Minu meelest kestis pidutsemine tohutu kaua. Hakkas igav; kibelesin ja kippusin minema, aga ema ütles, et pean viisakalt istuma. Seda märkas õde, lahkus