Vürst Gabriel ehk Pirita kloostri viimased päevad. Eduard Bornhöhe

Gabriel kuulas, kuigi kahetsedes, sõna ja nad tõttasid nüüd käsikäes üle lagendiku sinnapoole, kus metsaserv tumendas. Juba paarikümne sammu pärast kukkus Agnes valusasti oiates põlvili.

      “Mis viga?” küsis Gabriel.

      “Ma lõin jala vastu kivi,” oigas Agnes.

      “Teie olete palja jalu, preili Agnes?”

      “Mitte üksnes palja jalu, vaid ka…” Kaugemale ei suutnud Agnes rääkida, häbi lämmatas ta hääle. Ta väetike oli ju – voodist pidanud põgenema. Ilma aega ja sõnu raiskamata kiskus Gabriel oma pika ülekuue seljast, mässis selle neiu õrna keha ümber, tõstis kalli kandami ettevaatlikult maast üles ja küsis siis alles luba.

      “Kas tohin teid nüüd jälle kanda?” Agnes noogutas tummalt pead. Tal ei olnud enam õiget jõudu ja korraga ka mitte tahtmistki selle tugeva ja ühtlasi nii viisaka mehe vastu tõrkuda. Magus joovastus tõusis talle pähe ja silmapilguks unustas ta kõik selle hirmsa öö õnnetused. Kaua ei kestnud õnnelik unustus mitte, sest veel enne kui nad metsa jõudsid, hakkas punane kuma põgenejate teed valgustama ja tagasi vaadates nägid nad, et mõis lausa tules seisis. Agnes karjatas ja rabeles enese Gabrieli käte vahelt maha.

      “Edasi, edasi!” manitses Gabriel.

      “Venelased võivad iga silmapilguga meie kannule jõuda.”

      “Eks te näe, et mõis põleb?” kogeles Agnes, otsekui nõiutult üksisilmi tulle vahtides. Gabriel kehitas õlgu. Ta arvas neiu kahetsust kaduva vara järele liiaks ja pomises kaunis kalgilt.

      “Mis seal parata? See on sõja õigus.”

      “Aga minu vaene isa, mis temast nüüd saab?” kisendas Agnes meeleheitel. Gabriel ei lausunud enam sõnagi.

      Agnes pistis korraga kui meeletu põleva mõisa poole jooksu. Paraku ei jõudnud ta kuigi kaugele, sest Gabrieli pikk ülakuub takistas ta jalgu. Mõne sammu pärast komistas ta ja kukkus maha. Kohe oli Gabriel jälle ta kõrval.

      “Ärge puutuge minusse!” palus Agnes lõõtsutades.

      “Ma tahan siia jääda ja surra.” Sellega ei olnud Gabriel jälle sugugi nõus. Ta ütles valju häälega.

      “Teie ei tohi surra, preili von Mönnikhusen. See ei ole veel sugugi kindel, et teie isa surnud või vangi sattunud on, aga kui ta teie surmast kuuleb, siis võiks see sõnum tema kallist elu küll lühendada.” Agnes tõusis järsku üles.

      “Kas arvate, et minu isa veel elab?” küsis ta Gabrielile uurivalt silma vaadates.

      “Ma mitte üksnes arvan, ma usun seda kindlasti,” kostis Gabriel.

      “Mispärast te seda usute?” päris Agnes jälle tärkava umbusaldusega.

      “Ma nägin palju inimesi mõisast põgenevat – nende seas ka teie armast peigmeest,” lisas Gabriel veidi kahjurõõmsalt juurde.

      “Tema põgenes – enne mind?” kogeles Agnes nägu kõrvale pöörates, sest ta kartis häbipuna näidata, mis talle palgele tõusis.

      “Kõige esimeste seas ja kõige imelikuma kiirusega,” tõendas Gabriel armutult.

      “Ärge tema elu pärast kartke, preili Agnes. Ma ei usu, et venelased teda iganes kätte saavad, kui neil just tiibu seljas ei ole. Venelased on siin jälle kord näidanud, et neil ümberpiiramissõjas osavus ja kavalus puudub. Nad teadsid vist, et kõik mõisamehed laagris joobnud on ja võisid kerge vaevaga valvamata väravast sisse tungida, aga kõrget aiamüüri mõisa taga sisse piirata ei tulnud neile meeldegi. Teie isa on tark sõjapealik; ta nägi vist kohe ära, et vastupanemine sel korral asjatu, pääsemistee aga veel lahti oli, ja käskis ise kõiki põgeneda. Sarnasel korral ei ole ju taganemine sõja seaduste järgi mitte teotav asi, vaid mõistuse käsk. Venelaste kätte ei ole vist palju rohkem langenud kui mõned joobnud sõjamehed laagris – ja neist ei ole ka suurt kahju,” lisas Gabriel mõttes juurde.

      Imelik mõju oli Gabrieli rahulikul asjalikul seletusel Agnese peale. Ta tundis hirmu ning ahastust kaduvat ja jäi kindlasti uskuma, et isa on eluga pääsenud.

      “Kuhupoole võib isa põgenenud olla?” küsis ta elavalt.

      “Küllap vist Tallinna poole,” oli Gabrieli vastus.

      “Oh, siis tõttame kohe talle järele!”

      “Seda arvan minagi – tasa, ma kuulen müdinat. Heitkem maha!” Nad heitsid kummuli maha ja jäid põnevalt kuulatama. Välja kivide peal oli kapjade plaginat selgesti kuulda. Varsti tuli tulekahju segasel paistel mõisa poolt salk ratsamehi nähtavale. Nagu varjud kihutasid nad umbes saja sammu kaugusel mööda. Agnese süda tuksus kuuldavalt. Ilma teadmata nihutas ta end Gabrielile ligemale.

      “Need ei ole venelased,” sosistas Gabriel.

      “Ma arvan rüütel Mönnikhuseni ära tundvat. Kas näete punaste sulgedega kübarat? See on tema.”

      “Isa!” hüüdis Agnes järsku üles karates.

      “Isa, kuule mind! Isa, armas isa, mina olen ju siin, Agnes!” hüüdmist mitmel korral, aga keegi ei võtnud teda kuulda; ratsanikud ei pööranud kordagi pead ja varsti olid nende kujud pimedusse kadunud. Agnes ringutas meelt heites käsi.

      “Surmahirm teeb inimesed kurdiks,” ütles Gabriel naeratades.

      “Minu isa ei karda surma,” kostis Agnes uhkelt.

      “Võib küll olla, aga ma arvan siiski, et elu talle armsam on ja et ta teie rõõmuks veel kaua elada himustab. Olgu see teile heaks eeskujuks, preili Agnes. Nüüd ei ole teil enam kõige vähematki põhjust surma igatseda. Meie peame tõsiselt elu nõudmiste peale mõtlema. Koit hakkab pea kumama, venelased võivad iga silmapilk siin olla. Metsas on ainuke pääsemine. Seal võime puhata ja aru pidada, mis edaspidi teha tuleb.”

      “Jah, põgeneme, põgeneme,” ütles Agnes otsekui unest ärgates.

      Tõrkumata laskis ta sündida, et Gabriel teda uuesti kätele võttis. Nad jõudsid varsti metsaservale, aga Gabriel ei pidanud kinni, sest mets oli mõisameeste poolt kaugele ära laastatud ja hõredaks tehtud. Gabrielil oli iseäralik tuhin oma kallist koormat hädaohust võimalikult kaugele kanda. Ta ei teadnud isegi, mis asi seda koormat tema meelest korraga nii kalliks tegi; see oli ometi upsakas rüütlipreili, vihatud mõisameeste pealiku tütar, keda ta praegu kätel kandis, aga siiski ei mäletanud Gabriel ühtegi vägitegu, mis temale eluajal suuremat rõõmu oleks teinud. Paksus padrikus jäi ta viimaks sügavasti hinge tõmmates seisma. Ta oli veidi väsinud, aga täiesti õnnelik.

      Kui Agnes jälle oma jalgadel seisis, pakkus ta Gabrielile säravil silmil ja õhetavail palgeil kätt.

      “Kuidas pean ma teid tänama?”

      “Tänama?” kostis Gabriel naerdes.

      “Teaksite teie, kui suurt nalja see pakkujooksmine mulle tegi, siis ei tänaks teie mind, vaid nõuaksite pealegi veel minu käest tänu.”

      “See tegi teile – nalja?” kordas Agnes venitades ja tõmbas käe ruttu tagasi.

      “Selget, puhast nalja,” tõendas Gabriel lustlikult.

      “Läheksin heameelega mõisa tagasi vaatama, kas seal veel mõnda rüütlipreilit ei ole, kes minu abi tarvitada võiks.”

      “Siis minge!” ütles Agnes väga kähku.

      “Jah, aga kui venelased mind sisse ei lase?”

      “Kas te neid nii väga kardate?” küsis Agnes pilklikult.

      “Nägite ise ju, kui väledasti ma nende eest pakku jooksin.”

      “Noh, siis jätke mind siia ja – jookske edasi!”

      Õigust öelda, Agnes viitis pisut aega, enne kui viimase sõna välja ütles, aga ta oli ärritatud tujus ja põlgav sõna tuli lõpuks nagu iseenesest välja.

      “Seda uhkust!” mõtles Gabriel, tõusva koidu valgel noore neiu nägu silmitsedes, kus puna ja kahvatus järsult vaheldusid.

      “lme,