Vürst Gabriel ehk Pirita kloostri viimased päevad. Eduard Bornhöhe

see koer kinni ja andke talle tallis sada hoopi vitsu!” Sulased ei liikunud paigast, vaid näitasid junkrule irvitades hambaid. Meeletus vihas kiskus Risbiter mõõga välja ja kippus Gabrieli kallale. Gabriel kargas kähku püsti, tõmbas pika ülekuue seljast ja seisis nüüd sõjamehe riides, läikiv mõõk käes, kohmetunud junkru ees.

      “Vaatame, kelle nahk hoopide järele enam kiheleb,” ütles ta ähvardades.

      Mõõgad kõlisesid kokku. Mõisameestest ei astunud keegi vahele, nad vahtisid uudishimulikult vehklejaid ja südamepõhjas soovis vist igaüks, et ülbe junkur hästi valu saaks. Võitlus ei kestnud kuigi kaua. Kahe, kolme löögi järel lendas Risbiteri käest mõõk kõrgusse, keerutas õhus mitu korda ringi ja kukkus alles tükk maad eemal mõisa akna alla maha. Tema järele vaadates langes Gabrieli pilk aknale ja juhtus siin teise pilguga kokku. Agnes seisis akna taga. Ta oli riidu hakatusest kuni otsani pealt vaadanud. Gabriel oli kahevahel, kas ta oli õigesti näinud, et õnnelik naeratus neiu roosiliste huulte ümber lehvis. Agnes jäi kohe küll jälle tõsiseks ja pööras näo kõrvale, aga tema naeratusest jäi õnnestav kuma Gabrieli südamesse. Gabriel tundis, kuidas kõik kenad voorused korraga tema rinnas aset võtsid; heldus, lahkus, leplik meel ja üldine inimesearmastus paisutasid tema karedat sõjamehe südant.

      “Minge puhkama, junkur!” noomis ta sõbralikult.

      “Tänaseks olete vahvust küllalt näidanud. Teie mõõk on kõige viletsam tantsija maailma peal; oleks tal tiivad seljas, siis võiks teda linnuks arvata, nii ilusti lendab ta läbi õhu. Kui teinekord võitlemisele välja lähete, siis võtke ikka õppinud linnupüüdja kaasa, muidu läheb mõõk teie käest lendu ja teie jääte omast ilma.”

      Risbiter, kes minutiks kohmetult seisma oli jäänud, piilus nüüd ka pooltahtmatult sinnapoole, kus ta oma sõjariista arvas olevat. Agnes seisis veel akna taga, kuid nüüd oli naeratuse kuma tema uhkelt näolt täiesti kadunud ja selle asemel väike kortsuke tema kulmude vahele asunud. Lähemal silmapilgul oli aknatagune tühi. Risbiteri põskedel vahetus kahvatus punaga. Ta ei julgenud kellegi poole vaadata, õigusega kõigi nägudel pilkavat naeratust näha kartes.

      “Sa oled oma kätt rüütli vastu üles tõsta julgenud, seda pead sa kahetsema,” ütles ta viimaks kogeldes, pööras jala pealt Ümber ja tõttas kiirel sammul minema. Sõjameeste naer kohas talle järele. Gabriel oli enesele kerge vaevaga ja tahtmatult hulga sõpru kaela sobitanud. Pool laagrit jooksis kokku seda julget meest vahtima, kes vihatud Risbiterile õpetust oli andnud. Lahkumisest ei lastud tal juttugi teha ja – õigust ütelda – ega ta nii väga ei kippunud ka ise minema. Salahääl ta südames sundis teda paigale jääma.

      PRUUDI KAHTLUSED

      Laupäev oli pulmade ettevalmistamise päev. Vana Mönnikhusen oli igapidi ja igas asjas vanameelne: tütre pulmas pidi kõik karvapealt nõnda peetud saama, nagu see enne suure sõja hakatust, Liivi ordu riigi kuldsel ajal olnud, ainult see maha arvatud, et pulmi mitte, nagu muidu enamasti, linnas ei peetud, vaid kodumõisas. Kõik Harjumaa mõisnikud olid pulma kutsutud. Kõik ei võinud paraku tulla, sest mitmed olid sõjas surma saanud, teised vangi viidud, kolmandad linnadesse pelgunud, neljandad mööda ilma kerjama läinud, aga mõned tulid siiski oma naiste ja sulastega, ja kõigepealt olid kõik rüütlisoost mõisamehed ise pulmalised. Seda elu ja liikumist, seda uhkust ja toredusi, seda ülekullatud viletsust, mis sel laupäeval Kuimetsa laagris näha oli! Rüütlid ja junkrud olid toredais piduriideis, kuldkettide ja sulgedega ehitud, nende hobuste raiuned välkusid päikese paistel, nende prouad ja preilid olid pärlite, kulla ja kalliskividega nii raskesti kaetud, et ehete koorma all vaevalt jalul jaksasid seista. Rüütliseisus näitas siin, et tema endisest suurest varandusest vähemasti mõned läikivad riismed järele olid jäänud.

      Pärast lõunat, kui mõisas õhtuseks sööma- ja joomapeoks laialdasi ettevalmistusi tehti, ratsutasid kõik rüütlisoost meesterahvad pidulikult ehitud hobuste seljas laagrist välja ja kogunesid lageda välja peal ühe vana mõisniku ümber, kes neile kõne pidas ja selle järgmiste sõnadega lõpetas.

      “Kõrged ja aulised rüütlisoost härrad ja junkrud! Meie armsa seltsilise, vahva Hans von Risbiteri ja tema pruudi, ilusa ja viisaka preili Agnes von Mönnikhuseni auks olete siia kokku tulnud; sellepärast palun teid sõbralikult, et neid kristlikke pulmi ristiinimese viisil rahus ja rõõmus lõpetaksite. On kellelgi teise vastu mõnd vana viha või vaenu, siis jäägu see siin paigas meelde tuletamata. Kes seda teha ja täita tahab, see tõstku käsi ja tõotagu sõna pidada.”

      Kõik tõstsid käed üles ja tõotasid pulmas rahu pidada. Siis sõitsid nad trummide ja pasunatega, püsse paugutades ja mõõku kõlistades laagrisse tagasi, otsekui oleksid nad suure lahingu võitnud. Kaks korda ratsutasid nad mõisa palkoni eest läbi, kus Agnes täies pruudiehtes teiste naisterahvaste keskel seisis ja ratsanike peale vaatas. Siis jagunesid kõik ratsanikud kahte salka, üks peigmehe, teine pruudi auks, ja nooremad alustasid mõisaõuel võidumängu nüride odade ja plekist mõõkadega. Kõik sõjamehed ja sulased kogunesid mängijate ümber, kiitsid valjusti neid, kes kõige suuremat rammu ja osavust näitasid, ja pilkasid kibedasti neid, kes end võita lasksid. Kõige valjemini kohas pealtvaatajate naer, kui Hans von Risbiter, keda Delvig odapiste peale välja oli kutsunud, sadulast maha lendas. Seda nähes tõusis Agnes järsku üles ning läks palkonilt ära. Teistest naisterahvastest ei läinud keegi ta järele, sest nende tähelepanu oli põnevusega võidumängule juhitud. Agnes tõttas üksipäini oma kambrisse, kus ta nõrkedes toolile langes. Ta süda oli raske, pea segaseid mõtteid täis; tal oli üksainuke selge tunne; pahameel Hans von Risbiteri vastu. Agnes oli kui ilmsüüta laps valju isa ja õrna ema hoole all üles kasvanud. Ta ei tundnud seni muud häda ega õnnetust, kui seda, mis sõja läbi sündis; sõjahäda tundis ta küll pöhjalikult, sest ta oli just niisama vana kui suur Liivi sõda – 18 aastat. Kõige vähem tundis Agnes omaenese südant. Sel ajal ei olnud ju romaanide lugemine veel mitte rüütlipreilide harjunud ajaviide ja Agnes von Mönnikhusenile oli see uudne, odav ja hõlbus südameteaduse kursus 18 aasta vanuses veel täiesti tundmatu asi. Agnes teadis niipalju, et neiud, kui nad umbes 20 aasta ümber vanaks on saanud, vanemate tahtmist mööda mehele lähevad; tehakse toredad pulmad ja siis sõidab noor abielupaar oma mõisa ja elab seal lustlikult – kui aga sõda lubab.

      Koos elades pidi nõndanimetatud armastus iseenesest tulema, ja see oli Agnese meelest üsna loomulik, sest tänini oli ta ju kõiki armastanud, kellega ta koos elas: isa, ema, surnud venda, sugulasi, oma hoidjaid, isa jahikoeri, tädi Mathilde valget kassi ja mitmeid sulgloomi. Junkur Risbiter ei olnud näo poolest ilus, ega ka mitte üleliia tark, aga isa ütles, et ta tubli noormees ja suure varanduse ainus pärija olla, kellele isa pealegi oma verivaenlase vangivõtmise eest suurt tänu võlgu oli. Igapidi oli Risbiter vähemasti niisama hea, kui mõni teine kosilane, miks ei pidanud Agnes teda meheks vastu võtma? Pulmadega oleks Agnes heameelega veel aega viitnud, sest ta ei raatsinud isast lahkuda, aga isa oli ju pulmapäeva ette määranud, ja mis isa ütles, see pidi tõrkumata täidetud saama. Vähemais asjus tegi a Mönnikhusen hea meelega tütre tahtmist ja laskis ennast õrnast käest juhtida, aga meheleminemise asjus ei olnud Agnesele iialgi mõtet pähe tulnud isa tahtmise vastu hakata. Nüüd aga märkas Agnes korraga, et abieluks ometigi enam vaja oli kui isa tahtmist, ja ühtlasi tundis ta oma südames soovi ärkavat asja oma silmaga vaadata, aega viita, uurida. Ta aimas südames, et ta Hans von Risbiterit iialgi ei või armastada ega temaga koos elades õnnelik olla; veel enam, ta tundis, et Risbiter temale otse vastumeelt oli. Nagu kõik naisterahvad, nõnda veeretas ka Agns oma südame põhjas kõik süü meesterahvale. Ta ei uurinud neid tõelisi põhjusi, mis peigmeest tema meelest läilaks tegid, vaid andis oma tundmusele maad ja see tundmus ütles: Hans on valelik, vilets hoopleja, näo poolest inetu, jõu poolest nõrk, ühe sõnaga mitte nii, nagu õige meesterahvas peaks olema. Ma ei või tema üle iialgi uhke olla ja tema ei või mind iialgi kaitsta. Mul ei ole enam mingisugust usaldust tema vastu, kuidas võin ma siis tema tõotust uskuda, et ta mind õnnelikuks tahab teha.

      “Agnes!” hüüdis isa hääl ukse tagant. Agnes kargas kohkudes püsti, aga ta ei kostnud mitte kohe hüüdmise peale. Esimest korda ärkas kangekaelsuse ja vastupanemise vaim tema lapselikus südames. Mispärast sundis isa teda vastu tahtmist mehele minema? Kentsakas lugu! Tänini ei olnud Agnesele