Vürst Gabriel ehk Pirita kloostri viimased päevad. Eduard Bornhöhe

mõne sammu vastu ja ütles lahkesti – ainult lahkesti:

      “Venelased olid juba ära läinud?”

      “Küllap vist,” kostis Gabriel naeratades.

      “sest muidu seisaks teie alandlik sulane vaevalt terve nahaga teie ees. Aga miks te metsast välja tulite, preili Agnes?”

      “Mul läks aeg oodates igavaks ja mul oli kange himu näha, mis – mis meie mõisast on saanud. Kas me ei võiks nüüd veel korraks sinna tagasi minna?”

      “Ei, preili Agnes, ärge seda himustage!” ütles Gabriel tõsiselt.

      “Ma mõistan küll, et teil raske on kallist kodupaigast lahkuda, aga teie õrn süda ei saaks koledat vaadet ilma põrutuseta välja kannatama. Pealegi võivad venelased tagasi tulla.”

      “Kas seal tõesti nii kole on?” küsis Agnes tasakesti”