Vürst Gabriel ehk Pirita kloostri viimased päevad. Eduard Bornhöhe

suurtsugu tütarlapse au on nii ütlemata õrn taim, et üheainsa kurja keele puutumine teda närtsima võib panna.”

      “Kuidas võib see minu au külge puutuda, kui…”

      “Kui pulmad pidamata jäävad? Oh Agnes, teaksid sa, kui kergesti meie au rikkumine käib, ja kui raskeks see mulle läheb sinule seda ära seletada! Igal sündmusel on oma põhjus, ja kui põhjust oma silmaga ei nähtud, siis hakatakse seda otsima ja arutama. Jäävad pulmad nüüd ilma mingisuguse nähtava põhjuseta pidamata, siis pääsevad jutud lahti.”

      “Missugused jutud?” küsis Agnes järsku.

      “Noh näiteks, nagu oleks sinu ja Risbiteri vahel keegi teine meesterahvas pugenud…”

      “Keegi teine meesterahvas?” kordas Agnes kohkudes.

      “Nüüd sa ehmatad isegi ära,” naeratas vana rüütel, südamepõhjas oma kordaläinud kavaluse üle rõõmustades.

      “Ära sunni mind seda tumedat asja pikemalt seletama, see on mulle väga vastumeelt. Maailm on kuri ja mõtleb ligimesest heameelega kurja, liiati siis, kui see ligimene – noor naisterahvas on. Läheb pruutpaar ehk ka abielupaar enneaegu lahku, ilma et põhjused kõige maailma ees selged oleksid, siis langeb kahtlus ikka esmalt nõrgema poole peale, nagu oleks tema kuidagiviisi õigelt teelt kõrvale eksinud.”

      “Seda ei pea keegi mõtlema!” ütles Agnes järsku pead tõstes uhkesti.

      “Unusta minu palve ära, isa. Ma näen tõesti nüüd isegi, et rumal laps olin ja võimatut asja himustasin.”

      “Olgu see sulle tulevikus õpetuseks,” lõpetas Mönnikhusen pühalikult ja andis tütre puhtale, valgele otsaesisele suud. Agnes läks jälle palkonile teiste naisterahvaste sekka, kes küsimustega ta peale tormasid, kus ta nii kaua on viibinud. Need küsimused tegid Agnesele tuska: külmavärinaga mõtles ta sellele, kuidas lugu veel siis oleks olnud, kui kõik need naisterahvad tema käest palju suurema ja tähtsama asja põhjusi oleksid pärima hakanud.

      Ta vastas pealiskaudselt. Ta nägu oli kõrk ja külm. Kordagi ei eksinud ta pilk sinnapoole, kus Gabriel teiste sõjameeste keskel seisis ja oma kõrge mehise kujuga kõigi naisterahvaste pilgud enese peale tõmbas.

      “Ütlemata ilus ja ütlemata uhke!” mõtles Gabriel kena pruuti silmates.

      “Päris vürsti tütar. Ma ei usu, et ta Risbiterit armastab, aga veel vähem võiks ta armastada inimest, kes seisuse poolest temast karvaväärt madalam on.”

      VENELASED TULEVAD

      Õhtul algas suur joomapidu, millest terve mõisameeste leer osa võttis. Mõisa saalides priiskasid kutsutud külalised ja kõik mõisameeste ülemad, keda arvu poolest vist rohkem oli kui alamaid, ja telkides lamasid lihtsõjamehed, vahutavad kannud käes, õllevaatide ümber. Südaöö ajal ei olnud terves mõisas ega laagris vist ühtki selge mõistusega meest leida, vahest ainult Gabriel maha arvata. Gabriel oli kõige suuremas telgis aset võtnud. Ta pidi teisteg.

      “seltsi pärast” vahvasti kaasa jooma, aga ta oskas siiski parajat mõõtu pidada. Joobnud mõisameeste vaade täitis teda põlguse ja jälestusega. Olid need lällutavad, määgivad ja norskavad joodikud seda väärt, et Eestimaa nende ees värises? Käputäis venelasi oleks selle röövlisalga praeguses olekus kerge vaevaga laiali pillata suutnud. Kui kõik seltsilised joovastuse mõju all une rüppe olid vajunud, tõusis Gabriel üles ja astus telgist välja. Taevas oli pilve läinud, pime öö kattis maad. Laagris olid viimased tuled kustumas, kuna mõisa akendes veel valgus säras. Harva oli siin ja seal veel segaseid hääli, lora ja tralli kuulda.

      Gabriel kõndis mõisa akende alt läbi ja sattus rohuaeda, mida vana Mönnikhusen polnud tütre rõõmuks sõjameeste tallermaaks lasknud muuta. Värske rohu ja lillede lõhn levis tulijale meelitades vastu. Gabriel võttis nõuks siia öömajale jääda. Õunapuude alt leidis ta pehme rohuplatsi ja heitis pikali.

      Maapinna niiskus ja öine õhk ei võinud tema raudsele kehale midagi paha teha.

      “Homme rändan edasi.” Mõtles ta uinudes.

      “Tühi temp, et siia vahtima jäin. Mis mul siin otsimist on? Olen ma tõesti veel nii lapsik, et seda upsakat tüdrukut teist korda näha himustasin, või oli mul mõni muu põhjus? Ei, õigust ütelda, muud põhjust mul ei olnud. Ega ma ometi mõisameheks ei tahtnud hakata! See tähendab – mina, kes oma kakskümmend seitse aastat auga turjal kannan, olen siiski veel nii alp ja edev, et iga ilusa näo järele lippan, mis mulle teel põigiti ette juhtub. Väga hale tunnistus minu mehise meele ja mõistuse kohta! – Veider lugu, et ta just sellele totrale Risbiterile läheb. Kuidas tahab ta ennast nüüdsel kardetaval ajal sarnase kõikuva pilliroo najale toetada? Seisuse ja kõrkuse poolest on nad teineteise väärilised. Elagu õnnelikult või õnnetult, minul on see ükspuha.” Selle karmi mõttega jäi Gabriel rahulikult magama.

      Umbes kaks tundi võis ta maganud olla, kui vali kära ja püssipaugud teda unest äratasid. Esiotsa arvas ta pulmalisi isekeskis tülitsevat, nagu seda pulmades sagedasti juhtus, märkas aga varsti, et kära mitte mõisast, vaid laagriplatsilt tõusis. Mõisa akende taga olid tuled kustunud, seal valitses täielik vaikus. Laagriplats oli aiast mõisahoonega lahutatud, sellepärast ei võinud Gabriel näha, mis seal sündis. Ta tõusis üles ja kuulatas. Kära kasvas suuremaks, püssipaukude vahele oli nüüd ka raua kõlinat selgesti kuulda. Korraga tungis vali hädakisa Gabrieli kõrvu.

      “Põgenege, põgenege! Venelased laagris!”

      Nüüd on asi selge. Venelased Paides olid kuidagiviisi Kuimetsas peetavast peost haisu ninna saanud ja mõisameeste joovastust kasuga tarvitades öö ajal laagri kallale kippunud.

      Gabriel oli kahevahel. Pidi ta võitlusest osa võtma või rahulikult ootama, kuidas asi lõpeb? Asjal oli kummalgi korral konks küljes. Kelle poole pidi ta hoidma? Mõisamehi vihkas ja põlgas ta südame põhjast, aga nende vastu ei võinud ta sel korral ka mitte kätt tõsta, sest ta oli ju nende külaline. Jäi ta ootama, siis oli karta, et teda vägisi võitlusse kistaks.

      Kõige parem nõu oli – jalad kaenlasse võtta ja rahuga oma teed minna, kuni see veel võimalik näis olevat. Arusaamatu tunne sundis teda paigale jääma, ootama, valvama.

      Mõisa akende taga hakkasid tuled liikuma. Kära kostis ligemalt – vist olid venelased mõisa sisse tunginud. Äkitselt tuli Gabrielile uhke rüütlipreili jälle meelde ja – nüüd olid kõik kahtlemised lõpetatud. Kui ta pikkade sammudega mõisa poole tõttas, klirisesid mõned aknad, üks uks läks raksudes lahti ja mõned mustad kujud tormasid Gabrielist mööda. Ta tahtis uksest sisse tungida, aga sealt trügis suur hulk põgenejaid hirmsa hooga välja ja see tegi sissepääsemise täitsa võimatuks. Gabriel pidi taganema. Keegi tõukas mööda rutates küünarnukiga ta külge. Gabriel arvas junkur Risbiiteri ära tundvat.

      “Kena noormees, kes putku paneb ja pruudi hädasse jätab,” mõtles Gabriel hambaid kiristades ja Risbiterile rusikat järele raputades.

      Äkki kõlas teise korruse pealt vali kiljatus Gabrieli kõrvu. Ülespoole vaadates nägi ta palkoni peal valget kuju kumavat; ühtlasi märkas ta, et aia poolt kitsas keerdtrepp palkonile viis. Gabriel jooksis viibimata trepist üles.

      “Kes seal on?” karjatas Agnese hääl talle kohkunult vastu ja valge kuju sirutas käed tõrjudes välja.

      “Hea sõber,” kostis Gabriel poolvaljusti.

      “Ma tahan teid põgenema aidata, preili Agnes, kas lubate?”

      “Kus mu isa on?” küsis Agnes ahastades.

      “Seda ma ei tea. Vaadake, kuidas kõik põgenevad. – Vahest on ka rüütel Mönnikhusen nende seas. Mõtelge enese peale, preili Agnes!”

      “Ei, mina ei liigu siit paigast, kuni tean, mis minu isaga…” Sõna tardus Agnese suus. Ta selja taga kõlasid karedad sõnad tundmatus keeles.

      “Kas tahate venelaste kätte sattuda?” ütles Gabriel peaaegu ähvardavalt.

      “Ei, ei!” karjatas Agnes värisedes ja hakkas abi otsides kahe käega noormehe