Vürst Gabriel ehk Pirita kloostri viimased päevad. Eduard Bornhöhe

sõna rääkida, isa?” küsis Agnes kartlikult.

      “Hohhoo, millal sa seda siis pole tohtinud?” kostis Mönnikhusen heas tujus ja astus tuppa.

      “Mis sul on, tütrekene! Sa oled näost kahvatu, otsaesine kortsus, huuled vingus – mis see tähendab? On sind keegi pahandanud või mõtled sa nii sügavasti tulevase abielu muredele?”

      Agnes surus ennast nagu kaitset otsides isa rinna vastu ja ütles meelitades.

      “Ma olen rumal laps ega tea isegi, mis mul on. Mu pea on segane. Anna mulle head nõu, pai isa.”

      “Head nõu? Mis mina vana sõjamees pitsidest ja paeltest tean? Ega sa muud nõu ometigi ei taha.”

      “On see sinu tõsine arvamine, isa, et noorel naisterahval, kes homme mehe abikaasaks peab saama, muud nõu vaja ei ole, kui pitside ja paelte kohta?” küsis Agnes pisut kibedalt.

      “Noh, noh, võib ju ka olla, et sa oma pärlite ja kalliskividega…”

      “Isa!” hüüdis Agnes sellise häälega, mida Mönnikhusen tema suust esimest korda kuulis; ühtlasi pani vana rüütel imestusega ja ehmatusega tähele, et pisarad Agnese säravaid silmi tumestasid.

      “Taga parem!” hüüdis vanamees kohmetult ja põrkas koguni pool sammu tagasi, sest õige mehena kartis ta naisterahva pisaraid enam kui tuld.

      “Sul näib ju üsna tõsine asi südame peal olevat. Säh sulle, nüüd hakkavad silmad koguni vett jooksma. Tule taevas appi, no mis nüüd peale hakata? Oot'-oot', ma kutsun kohe naisterahvad siia…”

      “Ära kutsu kedagi!” ütles Agnes kohkudes ja pühkis pisarad kähku ära.

      “Mul on sinuga üksipäini rääkimist, aga ma häbenen, ei leia hakatust.”

      “Sa häbened ja ei leia hakatust? Parem kutsun ikka naisterahvad…”

      “Ei, ei! Ma tahtsin sinu käest midagi küsida. Kas sa arvad… kas sa mõtled…”

      “Noh?”

      “Kas sa usud, et… junkur niisugune mees on, nagu näiteks sina oled?”

      “Hohhoo!” naeris Mönnikhusen.

      “Veider küsimus. Ega ta ometi naisterahvas ei ole!”

      “Ma tahtsin ütelda, kas ta nii vahva, nii aus, nii õiglane, nii hea…”

      “Noh, mis veel?”

      “Ühe sõnaga, kas ta on selle vääriline, et Kaspar van Mönnikhuseni väimeheks saada?” lõpetas Agnes vahvasti.

      “Oi, oi, Agnes,” imestas vana rüütel.

      “ma ei teadnudki veel, et sina nii uhke oled. See on tõsi, meie sugukond on vana ja kõrge au sees, sinu lihane onu, minu vend, oli piiskop ja valitsev vürst.”

      “Ma ei räägi meie sugukonnast.” ütles Agnes ruttu vahele.

      “ma küsin ainult, kas sa Risbiteri enese vääriliseks arvad.”

      “Kui ma ise teda oma väimeheks olen valinud, ju ta siis ikka ka selle suure au vääriline on. Või on sul selle kohta vahest midagi kahtlust?”

      “Mul ei ole veel aega olnud teda ligemalt tundma õppida.”

      “Seda parem. See ei ole ilmaski hea, kui noor tütarlaps meesterahvast ligemalt tundma õpib.”

      “Ka siis mitte, kui sellest meesterahvast tema tulevane abikaasa peab saama?”

      “Abielus on neil küllalt aega teineteist ligemalt tundma õppida.”

      “Aga kui nad kahekesi kokku ei sünni, mis siis?”

      “Tüdruk, tüdruk, kust sa need imelikud mõtted võtad?” hüüdis vana rüütel pead vangutades.

      “Niisuguseid sõnu pole ma veel ühegi tütarlapse suust kuulnud. Kust sa seda tead, et teie kokku ei sünni? See on ju ometi minu asi sinule meest otsida, ja ma olen ühe leidnud, siis tähendab see, et teie väga hästi kokku sünnite. Ära mõtle, et mina inimesi ei tunne.”

      “Kas sa siis Risbiterit tõesti nii hästi tunned?” küsis Agnes aralt, esimesi korda isa sõnades kahtlust tundes.

      “Miks ma teda ei tunne? Tema isaga olime head sõbrad, tema ise elab juba kolm kuud minu silma all ja on selle ajaga tähtsa teo ära teinud. Ma olen temale kõige suuremat tänu võlgu.”

      “Aga mina ei ole temale mitte tänu võlgu,” pani Agnes julgesti vastu.

      Vana rüütel sügas kitsikuses kõrvatagust. Korraga hüüdis ta rõõmsa näoga, nagu oleks ta mõne hea mõtte leidnud.

      “Tont võtku mind, kui ma sellest kõigest aru saan! Mis need jutud tähendavad? Mis sa tahtsid mulle ütelda?”

      Kitsikuses olemise kord oli nüüd Agnese kaes. Ta ei leidnud kohe vastust, vaid lõi kohe punastades silmad maha.

      “Hahaa, ma hakkan aimama, miks sa oma kalli peigmehe peale tusane oled,” naeris Mönnikhusen.

      “Sa oleksid heameelega näinud, et ta teiste noorte meeste seas kõige tugevam ja osavam oleks olnud. Pai laps, ära üleliia kurvasta. Pisuke äpardus võib igaühega juhtuda. Kui neiud kõiki neid noori mehi põlgaksid, kes korra sadulast maha on lennanud, siis ei saaks nad iialgi mehele.”

      “Aga kui ma mehele ei tahagi minna?” ütles Agnes järsku. Mönnikhusen pahvatas suure häälega naerma.

      “Sa ei tahagi mehele minna! Hahaha! Küll ma neid tüdrukuid tunnen! Arvasin sind teistest tütarlastest targema, otsekohesema olevat, aga nüüd ma näen, et kõik ühetaolised olete. Mõned preilid lasevad endid ju veel altari ees pooltundide kaupa paluda ja meelitada, enne kui jah ütlevad. Neitsilik häbi on hea ja kallis asi, aga igal asjal olgu oma mõõt.”

      “Mina ei häbene iialgi tõtt rääkida.” ütles Agnes uhkusega.

      “Tühi jutt, sõnakõlks! Miks sa siis tõtt ei räägi? Tahtsid mulle midagi tähtsat asja teada anda, aga siiamaani ei ole ma veel ühtki tõsist sõna sinu suust kuulnud. Keerutad nagu kassikene palava pudru ümber. Ma näen, sul kipitab midagi südamel, muidugi mõni tühi asi. aga neitsilik häbi keelab sind oma lihasele isale nii palju usaldust näidata, et temale selget tõtt tunnistaksid. Eks ole õige, mu häbelik tütreke?”

      Agnese silmis oli isa esimeste sõnade juures iseäralik lõke välkuma hakanud. Viimasele küsimusele kostis ta selge, kindla häälega.

      “Ma tahaksin, et pulmapäev kaugema aja peale edasi lükataks.”

      Isa vahtis pärani silmil tütre otsa. Ta teadis, et tütrel omajagu kindlat tahtmist võ.

      “kangekaelsust” oli, millega ta, kui vaja, ka isa üle valitses, ja praegu oli Agnese nagu nii tõsine, tema pilk nii vali, et vahva rüütli süda rinnus silmapilguks värisema lõi.

      “Mispärast?” küsis ta kohmetunult.

      “Ma ei või seda seletada.” vastas Agnes mõtlikult ja lõi silmad maha.

      Seda nähes tundis vana rüütel oma julgust ja meelekindlust tütre ees kohe jälle kasvavat, aga naljatada ei julgenud ta siiski veel mitte, vaid arvas tõsist, isalikku manitsust vaja olevat.

      “Agnes, Agnes, mis sul arus on?” ütles ta noomivalt.

      “Sa nõuad täiesti võimatut asja ja ei tea isegi, mispärast sa seda nõuad! Mõtle ometi, mida see tähendab: pulmad on juba alanud, pidu valmistatud, võõrad kokku kutsutud – ja nüüd peaksin mina korraga piduliste ette astuma ja kuulutama.

      “Minge kõik koju, teil ei ole siin midagi tegemist, sest pulmad on tuleva aja peale edasi lükatud!” Mis ütleksid inimesed selle kohta? Kelle silma julgeksin ma siis veel vaadata? Ma oleksin ju igaveseks ajaks kogu Eestimaa rüütliseisuse ees teotatud ja naeruks tehtud. See ei oleks veel kõige suurem õnnetus, sest mina ei pruugi kellegi naeru karta. Aga mõtle, mis sinust enesest arvama hakatakse!”

      “Mis siis?” kogeles Agnes, keda isa aulised sõnad