Vürst Gabriel ehk Pirita kloostri viimased päevad. Eduard Bornhöhe

ei ole.”

      “Kus su mõõk on?” küsis Agnes kulmusid kergitades.

      “Risbiter on oma mõõga kõige sügavama aukartuse märgiks vaenlase jalge ette maha jätnud,” irvitas Delvig.

      “Junkur Hans!” ütles Agnes pühalikult.

      “Teadke, et Agnes von Mönnikhusen oma kätt iialgi mõõgata mehele ei anna. Kuidas võite teie oma noorikut kaitsta, kui teil eneselgi sõjariista ei ole?”

      “Kurat ja põrgu!” vandus Risbiter.

      “Vaat' kuidas inimene unustada võib! Pillasin mõõga kogemata maha ja unustasin sootuks ära. See oli sinu enese süü, Agnes – sinu äkiline ilmumine ajas mu meele ja mõtted sassi. Ma tahaksin seda meest näha, kes sinu seltsis oma mõõka ja veel mõndagi muud ära ei unustaks? Kui aga hulgus teda veel varastanud ja pakku jooksnud ei ole!

      “Ta seisab veel endisel paigal,” ütles Agnes teist korda tagasi vaadates.

      “Kuule, poiss!” hõikas Risbiter noort sulast, kes nende eel ratsutas.

      “Mine too mu mõõk sealt ära!”

      “Ei, junkur Hans,” ütles Agnes kähku vahele.

      “teie ise peate mõõga ära tooma.”

      “Kui ilusti palud, ehk annab talupoeg selle heaga kätte,” pilkas Delvig.

      “Lähme kolmekesi, mina aitan paluda,” hüüdis Agnes vallatult naerdes. Nad pöörasid ümber ja sõitsid sinna tagasi, kus Gabriel ikka veel selga puu najale toetades seisis. Teised seltsilised olid neist tüki maad ette jõudnud, nii et nende tagasiminekut peaaegu tähelegi ei pandud.

      “Tõsta mu mõõk üles ja anna siia!” käskis Risbiter upsakalt.

      “Sinu mõõk?” kostis Gabriel otsekui mõtetest ärgates ja lustlik naeratus libises üle ta näo, kui ta alles nüüd haljast terast enese ees nägi läikivat.

      “Kui su pruut sinu eest palub, siis annan mõõga kätte.”

      “Kus teie teate, et mina junkru pruut olen?” küsis Agnes kergesti punastades.

      “Ma näen seda junkru suurest julgusest, mis muidu arusaamatu oleks.”

      “Ma lasen selle koera ilma armuta maha!” hüüdis Risbiter hambaid kiristades ja tõmbas püstoli välja.

      “Pidage, junkur Hans!” ütles Agnes kähvatades.

      “Härra Gabriel, kui ma teid palun mõõka üles tõsta…” Enne kui Agnes sai lõpetada, tõstis Gabriel mõõga üles ja andis selle kummardades noore neiu kätte, üteldes.

      “Kõik tingimused on täidetud ja rahu tehtud. Junkru kätte ei julge ma mõõka anda, sest ta ei oska sõjariista käes pidada ja võiks enesele viga teha.”

      “Delvig pahvatas suure häälega naerma ja ka Agnes pidi vastu tahtmist naeratama.

      “Junkur Hans, siin on teie mõõk,” ütles ta sõjariista peigmehe kätte andes.

      “Tänage mind ja püüdke järgmisel korral osavam olla. Head teereisi, härra Gabriel!”

      “Jumalaga, preili!” Agnes andis hobusele piitsa ja kihutas tuhatnelja isale järele, Delvig ja Risbiter, kes näost punane kui keedetud vähk oli, tema kannul.

      MÕISAMEESTE LAAGER

      Gabriel pistis mõõga jälle kepi sisse, astus maantee peale välja ja sammus mõttes Tallinna poole. Mõnesaja sammu pärast jäi ta seisatama ja vaatas tagasi.

      “Naljakas lugu!” ümises ta pead raputades iseenese ette.

      “Ma ei saa aru, mis see on, aga üks asi takistab mu sammu, mul on nagu tina taldade all, ma ei taha edasi minna. See vana habemik ütles, et tema värav täna minu ees lahti seisab. Mis nõidus selle sees oli, et see mind ühtepuhku mõtlema paneb? Tahan ma mõisameheks hakata? Ei, mul on liig rohkesti põhjust neid vihata ja põlata. Agnes von Mönnikhusen… Seda nime olen ma tänini vihas pidanud ja nüüd… See oli ju üks Mönnikhusen, kes Koluvere lahingus talupojad ära võitis ja minu vanaisa puuoksa lasi tõmmata. Üks Risbiter langes minu vanaisa käe läbi. Kui see selle junkur Hansu isa oli, siis oleme temaga tasa. Rumal jõmpsikas see junkur Hans! Ma ei mõista, kuidas Agnes von Mönnikhusen seda punaseharjalist poisikest… aga mis minul sellega asja? Mul on tõesti paremat teha kui albi junkru ja upsaka rüütlipreili pärast oma pead murda. Läki Tallinna poole!” Gabriel sammus edasi, aga natukese aja pärast pidi ta jälle seisatama ja aru pidama. Visa mõte ei tahtnud kuidagi ta peast lahkuda.

      “Hm! Nii väga suurt ruttu mul ei ole. Tallinn ei jookse minu eest ära. Kui ma homme sinna ei jõua, siis olen ülehomme seal. Miks ei peaks ma pilku mõisameeste laagri peale heitma? Kardan ma seda junkrut? Ei, ma tahan talle just näidata, et ma teda mitte ei karda.”

      Viimase mõttega kõiki kahtlusi lõpetades pööras Gabriel sedamaid ümber ja sammus tuldud teed mööda tagasi. Tunni aja pärast jõudis ta Kuimetsa laagri ette.

      Mõisameeste laager oli laialdane telkide ja hoonete kogu, osalt mõisa õuel, osalt ümberkaudse välja peal. Terve laagri ja mõisa ümber oli palkidest ja mullast tehtud vall kahe väravaga ja mõne suurtükiauguga. Gabriel pääses kerge vaevaga väravast sisse, sest vahid olid joobnud ja ei pärinud tundmatu talupoja käest muud kui natukese õlleraha, mida Gabriel neile andis, laagris valitses pidulik kära ja müra, sest nälginud mõisamehed olid mõne päeva ees.

      “Liivimaa kuninga” Magnuse asupaiga – Põltsamaa alevi kallale kippunud, kun.

      “kuningat” ennast seal ei olnud, ja pärast rikka alevi paljaksriisumist rohke saagiga tagasi tulnud. See oli mõisameeste igapäevane käekäik. Ümberkaudne maa oli nii paljaks tehtud, et nälg mehi nädalate kaupa hulkuma pani. Siis mind.

      “sõja” nimel kaugemale riisuma ja tapma. Oli sõjakäik õnneks läinud, siis sai saak kähku kõrist ja kõhust läbi lastud.

      Imelik maa see Eestimaa! Kaheksateistkümmend aastat oli hirmus sõda kestnud, nii mitmed sõjaväed olid siin riisumas ja lagastamas käinud, kõigi käsi oli kõikide vastu olnud – ja siiski suutis see õnnetu pind veel kodurahva riismeid ja vaenlaste tuhandeid toita!

      Sel korral õitses laagris õlle ja toidukraami müüjate vili: nende vankrite ümber aelesid, prassisid, lobisesid, ja laulsid mõisameeste salgad. Gabriel oli sõjamees ja sõjaga harjunud, aga see joobnud röövlite kari, kes tema kodumaa rasvast priiskas, pani ta südame siiski vihast ja jälkusest paisuma. Ta tahtis juba ümber pöörata ja oma teed edasi minna, kui ta korraga selja tagant rasket kätt oma õlale tundis langevat. Järsku ümber pöörates nägi ta enese ees laia näoga sõjameest seisvat, kes temale täis õllekannu nina alla pistis.

      “Säh joo, külamees! Sa oled tubli poiss, kellest minu süda rõõmu tunneb. Nägin, kuidas sa metsas neli junkrut hüppama panid.”

      “Kas seesama oligi?” hüüti mitmest küljest.

      “Seesama neh!” tõendas laia näoga sõjamees.

      “Kahju, et ma oma silmaga ei näinud, kuidas ta Risbiteri hobuse seljast pühkis. See nali on vähemasti vaadi õlle vääriline.”

      “Paras Risbiterile!” hüüdsid hääled ümberringi ja igast küljest pakuti Gabrielile juua. Gabriel võttis pooltahtmatult ühe kannu ja jõi. Nüüd ei pääsenud ta enam sõjameeste seltsist. Teda sunniti istuma ja näitama.

      “mis mees ta on”.

      “Tänasest päevast saadik oleme sõbrad, ole sa nii talupoeg kui tahes,” seletas üks sõjamees Gabrieli kätt, mis õnneks mitte kõige õrnemate seast ei olnud, nagu pihtide vahele pigistades.

      “Sa pead teadma, et meie hulgast keegi punase peaga junkrut ei salli. See on rumal jõmpsikas, kes enesest palju arvab. Nagu ei oleks temasuguseid enne nähtud! Kas näed seda kaltsus lakkekaussi seal?” – Rääkija näitas näpuga ühe seltsilise peale, kes kõhuli maas lamas ja segaste silmadega Gabrieli otsa vahtis.

      “See