Vürst Gabriel ehk Pirita kloostri viimased päevad. Eduard Bornhöhe

ei ole väsinud,” tähendas Agnes külmalt.

      “Ma tean, kust tee Tallinna poole viib ja hakkan kohe minema.”

      “Teie unustate, et tõld ja hobused venelaste kätte on jäänud, kes korra püütud saaki visalt kinni hoiavad. Mina kardan neid kui tuld ega julge neid tülitama minna, teie isa ja vahva junkur Hans on Tallinna poole reisinud, mõisa orjadest ei ole paraku kedagi käepärast – kuidas tahate siis reisile minna, preili Agnes?”

      “Minul ei ole kellegi abi tarvis; ma lähen üksipäini,” kostis Agnes vihaselt.

      “Ei, preili Agnes, teie ei lähe mitte üksipäini,” ütles Gabriel tõsisemalt.

      “Põlake mind küll südame põhjast ja tõrjuge mind enesest eemale – mina ei lahku teist, enne kui teid tervelt isa kätte tagasi olen andnud. Tallinna reis ei ole nii kerge kui arvate. Tee on pikk ja hädaohdik. Kui juba ausad junkrud üksiku ja täiesti ilmsüüta rändaja kallale kipuvad, nagu siin lähedal alles tunaeile juhtunud, mõtelge siis, kuidas teie käsi käiks, kui hulguste ja röövlitega kokku puutuksite, kellest meie vaene kodumaa praegu kubiseb. Me peame suurest teest hoopis kõrvale hoidma, metsadest ning rabadest läbi teed otsima. Enne kui teele läheme, on teil veel üht asja hädasti vaja. Teie praegune ülikond on teile – nagu vist kõik ülikonnad – küll üliväga näo järele, aga põgenemiseks ei ole ta mitte täiesti kohane; jalakatteist on kõige rohkem puudus. Pakuksin teile küll oma saapaid, aga kardan, et need teile vahest ei sünni. Kas teate, mis minu meelest kõige parem nõu on? Ma tunnen venelaste viisi. Neid ei ole vist mitte rohkem kui käputäis julgeid mehi, kes mõisameestele pisut kolli tahtsid teha ja kerge saagiga koju minna. Võib olla, et päikese tõusu ajal enam ühtegi venelast Kuimetsas ei ole. Nad teavad, et suurem hulk mõisamehi ja vist kõik ülemad pakku on jooksnud, kes end siin lähedal koguda ja päevavalgel venelaste väikest arvu tähele pannes neile kallale võiksid kippuda. Ma küll ei usu seda, sest ma olen junkrute imelikku agarust ja visadust – plagamise asjus näinud, aga venelased ei tea seda mitte, vaid peavad arvama, et mõisamehed siitsamast metsast neid varitsevad. Minu nõu on nüüd see: teie jääte siia padrikusse ootama ja hoiate ennast hästi varjul, kuna mina luurama lähen, kas venelased Kuimetsast lahkunud. Valitseb seal vagane lugu, siis tuustin laagri ja mõisa varemed läbi; vahest puutub mulle otsides mõni tulest ja riisumisest üle jäänud räbal või ka natuke toiduvara silma, mida meil ju ka hädasti vaja on. Valge on käes, ma võin katse kohe käsile võtta.”

      “Ei, ei!” hüüdis Agnes äkitselt pead raputades.

      “Mispärast ei?” imestas Gabriel.

      “Ma ei taha, et teie oma elu minu pärast pandiks panete.”

      “Ma ei mõtlegi oma elu pandiks panna,” naeratas Gabriel.

      “Ega ma ometi uisapäisa venelaste otsa ei jookse. Ma kardan ju neid kui tuld, nagu ise teate, aga kui nad oma teed on läinud, mis neist siis enam karta?”

      “Kas ma võiksin siis ka kaasa tulla?” küsis Agnes kartlikult.”

      “Ei, see ei lähe korda,” kostis Gabriel järsku ja külm värin käis ta nahast läbi, kui ta selle hirmsa vaate peale mõtles, mis noort tüdrukut öise võitluse ja riisumise paigal ootas.

      “Teie elu on liig kallis, preili Agnes, sest teie peate seda oma isale ja peigmehele hoidma.” Viimase sõna juures ilmus peenike korts Agnese silmade vahele.

      “Hea küll, minge ja vaadake,” ütles ta jahedalt. Gabriel võttis laetud püstoli põuest ja andis selle Agnese kätte, öeldes.

      “Kui teid minu äraolekul miski hädaoht peaks ähvardama, siis andke mulle pauguga märku.”

      “Paljast märku?” mõnitas Agnes.

      “Kas arvate, et rüütel Mönnikhuseni tütar ennast ise kaitsta ei suuda, kui tal laskeriist käes on? Uskuge mind, ma olen väga osav kütt.”

      “Vaeh?” kahtles Gabriel.

      “Kas tahate näha?” hüüdis Agnes püstolit tõstes.

      “Kas näete seda üksikut käbi seal kuuse otsas?”

      “Jätame parem teiseks korraks,” heitis Gabriel kähku vahele.

      “Ma usun ilma selletagi, et te kardetav püssilaskja olete, aga paugutamiseks ei ole praegune silmapilk hästi valitud. Põgenejate parim kaitsja on ettevaatus ja vaikus… Kas võin loota, et teid siitsamast paigast jälle tervena leian?” Agnes noogutas tummalt pead ja Gabriel sammus metsa serva poole.

      “Härra Gabriel!” hüüdis Agnes talle järele.

      Gabriel vaatas imestades tagasi. Agnes jooksis talle järele, sasis iseäraliku tuhinaga ta käest kinni ja ütles paluvalt: «Ärge olge liig julge ja tulge tervelt tagasi!” Gabriel vaatas neiule uurivalt silmi ja leidis sealt kaastundmuse kõrvalt veel midagi muud, mis tema südant silmapilguks imelise õnnetundega täitis.

      Ta hääl värises veidi, kui ta naljatades ütles.

      “Ärge minu pärast kartke, preili Agnes; ma olen kaval rebane, kes kergelt lõksu ei lähe. Mul on suurem mure, et teil siin üksipäini metsas midagi äpardust võiks juhtuda. Ma palun veelkord: hoidke end hästi varjul ja vakka; jalad mässige kuue sisse, sest hommikune kaste võiks neile vahest kahju teha. Kui ma teid siit enam ei leiaks, siis – oleks sellest väga kahju.” Nende sõnadega surus Gabriel neiu kätt ja tõttas kiirel sammul minema.

      ESIMENE ARMASTUS

      Imelik vägi on esimesel armastusel. Agnes ei teadnud veel õieti, mis armastus on, ei teadnud ka, et ta Gabrieli armastas, aga seda tundis ta selgesti, et ta süda kerge ja meel ütlemata hea oli. Gabrieli kuju ei kadunud ta vaimusilma eest; ta nägi teda ühtepuhku, kuulis tema südamessetungivat häält, kordas mõttes iga sõna, iga vähemat juhtumist, mida nad üheskoos läbi olid teinud, öised kohutused, hirmsasti segatud uni, põgenemine särgiväel ja paljajalu – kõik need suured ja tähtsad juhtumised, mis aga mitte Gabrielisse ei puutunud, olid Agnese meelesrt otsekui ära kustutatud. Hea meelega oleks Agnes nagu plikapõlves läbi metsa lipanud, laulnud ja hõisanud, aga ta tuletas meelde, e.

      “tema” hästi varjul ja vakka oli käskinud olla. Sõnakuulelikult mässis Agnes end Gabrieli pika ülekuue sisse, istus kännu otsa ja jäi vagusalt ootama.

      Gabriel viibis kaua. Päike oli juba kõrgele tõusnud, kena vaikne, kuldne suvehommik kätte jõudnud, metsas tuhanded hääled sumisemas, aga Gabriel ei tulnud ega tulnud. Agnese süda hakkas valutama. Vahetpidamata kuulatas ja vaatas ta sinnapoole, kus ta mõisa teadis olevat. Mitmel korral arvas ta kuivanud raagude praginat kuulvat ja kargas siis rõõmsa ehmatusega püsti, aga ikka oli see eksitus. Rõhuv, kipitav ahastus täitis aegamööda Agnese hinge, kohutavad pildid libisesid ta vaimusilma eest mööda. Kordagi ei mõtelnud ta sellele, mis temast enesest saab, kui ta üksi peaks põgenema, aga kramp asus ta südamesse mõtte juures, et ta Gabrieli enam ei peaks nägema. Mistarvis siis veel põgeneda?..

      Agnes ei suutnud südamepiina kauemini kannatada. Äkki kargas ta üles ja tõttas metsa servale. Siin jäi ta kohkudes seisma. Kui metsa mõisast ei olnud muud järele jäänud kui auravad ahervaremed: katus oli kadunud, suitsunud varemed kerkisid hoopis võõral moel sinakasse õhku. Inimestest ei olnud midagi näha ega kuulda. Kuhu oli Gabriel jäänud? Olid vaenlased tõesti ära läinud, või oli Gabriel nende kätte sattunud?..

      Viimane mõte pani Agnese põlved vankuma. Ta oli kuulnud ja osalt oma silmaga näinud, kuidas selle hirmsa sõja ajal vange piinati, tulel pikkamisi küpsetad, katlas elusalt keedeti ja nõnda edasi. Kohutava selgusega vilksasid need koledad kujutlused Agnese erutatud vaimusilma eest mööda, siiski tundis ta tahet otsekohe sinna joosta ja enesega niisama teha lasta, ainsa lootuse pärast, et sel viisil Gabrieli veel üheainsa korra näha saab.

      Korraga hakkas Agnese süda ägedalt tuksuma ja värisev õhkamine kergitas ta rõhutud rinda. Varemete vahelt tuli meesterahva kuju nähtavale ja hakkas metsa poole liikuma. Mees oli kaugel, tema küljes ei olnud mingit iseäralikku tundemärki, olgu siis, et ta suuri kompsu seljas näis kandvat, aga Agnes tundis ta kohe ära.