Vürst Gabriel ehk Pirita kloostri viimased päevad. Eduard Bornhöhe

ülbuse, ihnuse ja häbematu nuuskimise eest oleks ta meie käest ammugi kibedat õpetust saanud, sest meie ei naljata niisuguste ülematega palju, kuid sest on kahju, et vana Mönnikhusen teda kaitseb ja temast koguni oma väimehe tahab teha. See lugu paneb iga ausa inimese vanduma. Kahju, et sina junkrut kõvemini ei pigistanud, kui ta su käte vahel oli! Oleksid sa tema kõvera kaela veel enne pulmi kahekorra keeranud – vaat' see oleks esimene nali olnud!”

      “Mönnikhusen ei pidanud enne Risbiterist suurt lugu,” seletas teine sõjamees.

      “aga sestsaadik, kui Risbiter Põltsamaal vana Fahrensbachi vangi võttis ja Mönnikhuseni kätte tõi, on vanamees otsekui ümber muudetud. Nüüd on Risbiter mõisas esimene pailaps ja teeb tunahomme ilusa Agnesega pulmad.”

      “Kas tunahomme on juba pulmad?” küsis Gabriel kohmetudes.

      “Sellest poleks viga, sest nagu vanameest tuntakse, saavad pulmad vähemasti toredad olema, kus siis meiegi heast lonksust ilma ei jää, kuid see on pagana lugu, et pulmas õiget peigmeest ei ole. Mis peigmees see on? Süda läigib, kui tema peale vaatad. Oleksin mina preili von Mönnikhusen, ma ütleksin sarnasele peigmehele veel altari ees ei. Mis on tuikesel niisuguse punaseharjalise, tedretähelise, kõverjalgse varesepojaga tegemist?”

      “Mis näost rääkida!” ütles käega lüües kolmas seltsiline, kes ise looduse poolt vähe kenaduse kaasavara oli saanud.

      “Nägu on jumala loodud nägu, aga see'p see on, et mees ise kuhugi ei kõlba. Loll nagu vasikas, alamate vastu upsakas ja tige, ülemate ees roomab kõhuli, kitsipung, jänespüks, valetamise ja hooplemise peale esimene meister. Ühesõnaga – lurjus. Sinu terviseks, talupoeg! Tubli poiss, et Hansule pükste peale andsid!”

      Gabriel jõi ja kuulas hoolsa tähelepanuga, mis teda ennast salamahti imestama pani, sõjameeste põhjamist junkur Risbiteri kohta. Ta ei vihanud seda inimest, ta arvas teda ainult albiks poisikeseks, aga siiski täitis tähelepanek, et ükski kiidusõna Risbiteri kohta tema kõrvu ei puutunud, Gabrieli südant imeliku rahulolemisega.

      Rüütel von Mönnikhusen oli oma kaaslastega juba enne Gabrieli tulekut mõisa tagasi jõudnud ja lõunalauda istunud. Pikk laud oli selle aja kombel toitude ja jookidega nii ülirohkesti kaetud, et meiesuguseid inimesi küll vist kolm korda suurem hulk sest täis oleks saanud. Viinakarikad ja õllekannud olid ühtepuhku liikumas, jutt ei vaikinud silmapilgukski. Delvig jutustas Risbiteri äpardust ja püüdis teda igapidi teiste ees naeruks teha. Risbiter katsus temale küll mehe moodi vastu anda ja lugu teisiti pöörata, aga näha oli, et suurem osa kuulajatest pigem Delvigi kui teda uskusid; neid oli vähe, kes Risbiteri peale kadedad ei olnud selle häbemata õnne pärast, et tema ilusa ja rikka Agnes von Mönnikhuseni endale pidi saama.

      Agnes oli mõttes ja vaatas sagedasti aknast välja õue, kust sõjameeste kära selgesti üles kostis. Risbiter istus pruudi kõrval ja püüdis elava lobisemisega tema tähelepanu Delvigi juttudelt ja naljatamiselt ära pöörata, sai aga nii vähe vastuseid, et ta viimaks ise hoopis vaikis ja südametäiega end purju jõi. Pärast söömaaega sasis ta tuikudes Agnese käsivarrest kinni ja talutas ta poolvägisi söögisaali kõrval olevasse kambrisse.

      “Mis tembutamine see on?” algas ta siin raske keelega.

      “Miks sa täna nii isemoodi oled? Sa ei räägi minuga sõnagi, ei vasta midagi – mis see kõik tähendab? Ka-kas sa mind enam ei armasta?”

      “Ma ei tea isegi,” kostis Agnes mõtlikult.

      “Mis jutt see nüüd jälle on: sa ei tea isegi? Eks sa ole minu ki-kihlatud pruut! Sa pead mind armastama. Hans von Risbiter ei lase ennast narrida, kas kuuled?” Viimased sõnad kõlasid nii ähvardavalt, et Agnes võõrastades üles vaatas.

      “Teie olete joobnud, junkur,” ütles ta kergelt punastades.

      “Laske mu käsi lahti!” Risbiter ei lasknud kätt mitte lahti, vaid langes korraga prantsatades neiu ette maha ja ütles nutuselt.

      “Oh, ma olen üks õnnetu inimene, kõik on minu vastu! Anna andeks, pai kulla Agnes, kui sind pahandasin, aga mu hing on täis, ma ei või seda enam kannatada. See pagana Delvig kihvtitab minu elu ära oma pilkamise ja valetamisega. Ma olen tema ees nagu rumal poiss, jänespüks, lorukapukas. Ütle, Agnes, kas sa usud seda, mis tema minu peale luiskab?”

      “Tänini ei uskunud ma seda mitte,” ütles Agnes tõsiselt.

      “Ära usu teda, Agnes! Tema on minu peale hirmus kade ja püüab mind laimuga mustata. Kuidas võin mina, kes ma oma käega Dietrich von Fahrenbachi vaenlaste keskelt vangi võtsin, rumal poiss ja jänespüks olla? Ei, kulla Agnes, mina olen vapper mees ja targa mõistusega. Ma oleksin Delvigi kihvtise suu ammugi sulgenud, aga ma ei raatsi kätt tema külge pista, sest ta on sinu sugulane.”

      “Oh, selle pärast ei pruugi sa tema peale armu heita,” ütles Agnes naeratades.

      “Ei, Agnes,” tõotas Risbiter pühalikult ja tõusis püsti.

      “ma tahan temaga kannatada, sinu ja sinu isa pärast. Mis ütleks sinu isa, kui ma tema õepojale viga teeksin? Täna ärritas ta mind teel, nii et mu mõõk juba paljas oli, ma ei suutnud ennast enam valitseda ja tema väetikese lugu oleks vist halvaks läinud, poleks mitte teised vahele tulnud.”

      “Kas sa siis nii osav vehkleja oled?” küsis Agnes kaheldes.

      “Mina olen Eestimaal kõige osavam vehkleja,” kostis Risbiter alandlikult.

      “Aga kuidas sul metsas see äpardus juhtus?”

      “Missugune äpardus?”

      “Et – sul mõõka käes ei olnud, kui mina sinna tulin.”

      “Ah, sa räägid sellest häbemata talupojast?”

      “Ta ütles ju, et ta vaba mees on.”

      “Ja sina usud seda? Oh Agnes, ära seda usu! Ülepea ära usu midagi, mis sulle ette luisatakse. See talupoeg oli vene salakuulaja, selle eest annan ma oma pea! Ma nägin seda tema näost ja tõukasin teda jalaga; sealjuures viskasin kogemata jalaga mõõgatupe üles ja mõõk kukkus maha.”

      “Aga kuidas see tuli, et sa ise hobuse seljast maha kukkusid?”

      “Kes sulle seda ütles?”

      “Delvig ütles seda sinu enese kuuldes.”

      “Oh, seda häbemata valevorsti! Mina ei pannud seda valet tähelegi, muidu oleksin temale mõõgapäraga kohe sündsa vastuse andnud. Mina peaksin hobuse seljast maha kukkunud olema? Ei seda juhtu. Sa tead ju, kui osav ratsutaja mina olen. Oh Agnes, küll on minul sinu pärast võitlemist ja valu kannatamist! Kõik on minu peale kadedad, kõik püüavad mind tõrvata ega hirmu kõige inetuma vale ees tagasi. Aga ükspuha – tehku nad mis tahavad, mina neid ei karda, niikaua kui ma tean, et sina mind armastad. Anna mulle musu, Agnes.”

      “Ei anna,” ütles Agnes järsku ja kiskus enese Risbiteri käte vahelt lahti.

      “Mis see tähendab?” turtsus Risbiter.

      “Eks ma ole sinu kihlatud peigmees, miks sa mulle musu keelad? Sa pead mulle musu andma!”

      “Pärast pulmi!” kostis Agnes ning lippas naerdes kambrist välja.

      Pahas tujus läks Risbiter õue pead lahutama. Telkide vahele astudes nägi ta määratu imestusega seda inimest, kes temale täna nii palju tuska teinud, sõjameeste seltsis istuvat. Risbiter oli loomu poolest argpüks, aga teatavasti on need viina mõju all kõige suuremad kisakõrid ja riiuotsijad. Gabrieli nähes süttis kõik junkru rindu kogunenud viha korraga põlema.

      “Sina koer!” kärgatas ta Gabrieli peale.

      “Kuidas julged sa veel minu silma ette tulla? Mis sa siit otsid?”

      “Näe, see on ju seesama pisuke junkur, kes nii ilusasti hundiratast lüüa mõistab,” ütles Gabriel heas tujus. Sõjamehed naersid. Junkur Hans läks näost roheliseks.

      “Häbematu lurjus! Silmapilk tõuse püsti ja võta kübar maha, kui sa rüütliga räägid!”

      “Rüütliga ei ole