Inferno. Dan Brown

ööl. Kuid provost oli vajanud kriisi lahendamiseks kohapeale agenti, ning Vayentha oli olnud selleks tööks parim valik.

      “Mul on uut infot,” ütles Vayentha.

      Provost vaikis, andes naisele mõista, et see jätkaks.

      Rääkima hakates oli agendi hääletoon emotsioonitu, ta üritas selgelt säilitada professionaalsust. “Langdon pääses põgenema,” ütles naine. “Objekt on tema käes.”

      Provost istus laua taga ja vaikis pikalt. “Selge,” sõnas ta viimaks. “Usun, et ta pöördub võimude poole niipea, kui saab.”

      Kaks tekki provostist allpool, laeva turvalises juhtimiskeskuses, istus vanemhaldur Laurence Knowlton oma eraboksis ja pani tähele, et provosti krüpteeritud kõne on lõppenud. Ta lootis, et uudised on head. Provosti pinge oli olnud kaks viimast päeva peaaegu kombatav, ning kõik pardal viibijad tajusid, et käimas on mingi kõrgete panustega operatsioon.

      Panused on uskumatult kõrged ja oleks parem, kui Vayentha seekord midagi untsu ei ajaks.

      Knowlton oli harjunud hoolikalt konstrueeritud plaane juhtima, kuid praegune stsenaarium oli lagunenud kaoseks ning provost oli operatsiooni juhtimise isiklikult üle võtnud.

      Oleme liikunud kaardistamata alale.

      Kuigi üle maailma oli hetkel pooleli veel pool tosinat missiooni, tegelesid nende kõigiga Konsortsiumi arvukad välibürood, vabastades provosti ja tema personali Mendaciumi pardal üksnes selleks operatsiooniks.

      Nende klient oli paari päeva eest Firenzes tornist alla hüpanud ja surma saanud, kuid Konsortsiumil oli tema arvel veel terve rida teenuseid – konkreetseid ülesandeid, mille mees oli sellele organisatsioonile asjaoludest sõltumatult usaldanud – ja nagu alati, kavatses Konsortsium need küsimusi esitamata täita.

      Olen korraldused saanud, mõtles Knowlton täie kavatsusega kuuletuda. Ta väljus oma helikindlast klaasboksist ja möödus veel poolest tosinast sarnasest kuubikust – mõned läbipaistvad, mõned mitte –, milles korrapidajad tegelesid sama missiooni teiste tahkudega.

      Knowlton kõndis läbi suure juhtimiskeskuse hõreda õhu, noogutas tehnilisele meeskonnale ja sisenes väiksesse turvaruumi, milles seisis tosin teraskappi. Mees avas ühe kapi ja võttis selle sisu välja: antud juhul oli tegemist erkpunase mälupulgaga. Pulga küljes oleva ülesandekaardi kohaselt oli sellel suur videofail, mis tuli kliendi juhiste kohaselt laadida kindlal ajal homme hommikul peamistele meediaväljaannetele.

      Homne anonüümne üleslaadimine on lihtne, kuid vastavalt kõiki digitaalfaile puudutavale protokollile oli vooskeem tähistanud selle faili ülevaatamiseks täna, kakskümmend neli tundi enne tähtaega tagamaks, et Konsortsiumil jätkub aega võimalikeks krüptimisteks, kompileerimisteks ja muudeks ettevalmistusteks, mis võivad osutuda vajalikuks enne õigel kellaajal üleslaadimist.

      Midagi ei jäetud juhuse hooleks.

      Knowlton naasis oma läbipaistvasse kuubikusse ja sulges raske klaasukse, blokeerides välismaailma.

      Ta vajutas seinal lülitit ning kuubik muutus hetkega läbipaistmatuks. Privaatsuse tagamiseks olid kõik Mendaciumi klaasseintega boksid ehitatud “peatatud osakestega“ nutiklaasist. SPD-klaasi läbipaistvust on lihtne muuta sisse või välja lülitades elektrit, mis klaasi vahel olevaid miljoneid imepisikesi osakesi joondab või, vastupidi, neid suvaliselt paigutab.

      Killustatus oli Konsortsiumi edu nurgakivi.

      Ole kursis vaid omaenda missiooniga. Ära jaga midagi.

      Oma privaatkuubiku eraldatuses torkas Knowlton mälupulga arvutisse ja klõpsas faili, et alustada kontrolli.

      Ekraan tuhmus otsekohe mustaks… ja Knowltoni valjuhäälditest kostis vee vaikset loksumist. Aegamööda ilmus ekraanile kujutis… vormitu ja ähmane. Pimedusest esile kerkiv pilt hakkas kuju võtma… koopa sisemus… või mingi hiigelsuur ruum. Koopapõrandaks oli vesi, see oli nagu maa-alune järv. Kummalisel kombel tundus vesi olevat valgustatud… nagu altpoolt.

      Knowlton polnud eales midagi säärast näinud. Kogu koobas säras võõrikus punakas valguses, selle heledatel seintel peegeldus lainetav vesi. Mis… koht see säärane on?

      Vee loksumise saatel hakkas kaamera allapoole kalduma ja vertikaalselt otse vee poole laskuma, kuni läbistas valgustatud veepinna. Loksumine kadus, asendudes salapärase kahinaga vee all. Kaamera laskus veel umbes meetri jagu allapoole, kuni peatus, keskendudes koopa mudasele põrandale.

      Põranda külge oli kinnitatud nelinurkne helkivast titaanist tahvel.

      Sellel oli kiri.

SELLES PAIGAS SELLEL PÄEVALMUUTUS MAAILM IGAVESEKS

      Tahvli alumises servas oli nimi ja kuupäev.

      Nimi kuulus nende kliendile.

      Kuupäev… oli homne.

      6. peatükk

      Langdon tundis, kuidas tugevad käed teda tõstsid… deliiriumist ärkvele tirisid, taksost välja aitasid. Sillutis paljaste jalgade all tundus külm.

      Pooleldi doktor Brooksi saleda kogu toel komberdas Langdon mööda kahe kortermaja vahelist inimtühja kõnniteed edasi. Koiduaegne tuuleõhk kahises, paisutades haiglasärki ning Langdon tundis jahedat õhku kohtades, kuhu see poleks pidanud ulatuma.

      Haiglas antud rahusti oli ähmastanud ta pead niisama palju kui nägemist. Langdonile tundus, nagu oleks ta vee all ja üritaks roomata läbi veniva hämaralt valgustatud maailma. Sienna Brooks lohistas meest üllatava jõuga toetades edasi.

      “Trepp,” hoiatas naine ja Langdon märkas, et nad olid jõudnud hoone külgukse juurde.

      Ta haaras käsipuust ja kõmpis oimetult edasi, üks aste korraga. Keha tundus nii kohmakas. Nüüd doktor Brooks lausa lükkas teda edasi. Mademele jõudes toksis naine vanal roostetanud klahvistikul mõned numbrid ja uks avanes surinal.

      Sees ei olnud õhk kuigivõrd soojem, kuid kahhelpõrand paljaste taldade all oli kõnniteega võrreldes nagu pehme vaip. Doktor Brooks juhtis Langdoni tillukese lifti juurde, tõmbas liigendukse lahti ja lükkas mehe kabiini, mis oli umbes telefoniputka suurune. Kabiin lehkas MS sigarettide järele: kibemagus lõhn, mida on Itaalias koos värske espresso aroomiga kõikjal tunda. Küll õige pisut, kuid lõhn aitas Langdonil pead selitada. Doktor Brooks vajutas nuppu ning kusagil kõrgel nende kohal hakkas väsinud kaadervärk kolinal liikuma.

      Ülespoole…

      Krigisev liftikabiin vibas ja värises tõusu alustades. Kuna seinteks oli vaid metallvõrk, siis nägi Langdon, kuidas liftišahti sisemus neist rütmiliselt mööda libiseb. Isegi pooleldi teadvusetus seisundis ei olnud Langdoni eluaegne hirm suletud ruumi ees kuhugi kadunud.

      Ära vaata.

      Mees toetus vastu seina ja püüdis hinge tõmmata. Küünarvars tuikas ja alla vaadates nägi Langdon, et tviidkuue varrukas oli kohmaka sidemena ümber ta käsivarre seotud. Ülejäänud kuub lohises narmendava ja räpasena maas.

      Langdon sulges piinava peavalu tõttu uuesti silmad ning pimedus haaras ta jälle oma võimusse.

      Silme ette kerkis tuttav pilt: majesteetlik looritatud naine amuleti ja hõbedaste kiharatega. Nagu enne, seisis naine ka nüüd veripunase jõe kaldal, ümbritsetuna väänlevatest kehadest. Naine rääkis Langdoniga, ta hääl oli anuv. Otsi, ja sa leiad!

      Langdonit haaras tunne, et ta peab naise päästma… kõik need inimesed päästma. Pooleldi maa sisse rammitud kehad, jalad püsti, lõtvusid…

      Kes sa oled!? hüüdis Langdon vaikuses. Mida sa tahad?!

      Naise paksud hõbedased juuksed lehvisid palavas tuules. Meie aeg hakkab otsa saama, sosistas ta, puudutades amuletti kaelas. Ja siis äkki lahvatas naine üle jõe kõrguvasse pimestavasse tulesambasse, mis nad mõlemad endasse haaras.

      Langdon hakkas karjuma ja lõi silmad uuesti lahti.

      Doktor Brooks silmitses teda murelikult. “Mis on?”

      “Jälle