Inferno. Dan Brown

mineviku otsused on meie tuleviku arhitektid.

      Tänu minevikuotsustele suutis provost manööverdada läbi peaaegu igast miiniväljast ning tulla alati puhtalt välja. Kuid täna, silmitsedes aknast Itaalia ranniku kaugeid tulesid, oli ta ebatavaliselt närvis.

      Aasta tagasi sellelsamal jahil oli ta langetanud otsuse, mille tagajärjed ähvardasid nüüd lammutada kõik, mis ta oli ehitanud. Nõustusin pakkuma teenust valele mehele. Provost poleks mingil moel saanud seda tollal teada, ometi oli valearvestus toonud nüüd kaasa ootamatute probleemide maru, mis sundisid teda saatma oma parimaid agente välja korraldusega teha “ükskõik mida”, et hoida kreenis laeva kummuli minemast.

      Hetkel ootas provost uudiseid iseäranis ühelt väliagendilt.

      Vayentha, mõtles ta, kujutledes soonilist ogajuukselist spetsialisti. Vayentha, kes oli teda kuni selle missioonini täiuslikult teeninud, oli teinud eelmisel ööl vea, millel olid kohutavad tagajärjed. Viimased kuus tundi olid olnud kaos, meeleheitlik katse olukorda uuesti kontrolli alla saada.

      Vayentha väitis, et tema viga oli lihtsalt halva õnne tagajärg: tuvi kudrutamine valel hetkel.

      Ent provost ei uskunud õnne. Kõik, mida ta tegi, oli suunatud juhuslikkuse vältimisele ja riski kõrvaldamisele. Kontroll oli provosti spetsialiteet: iga võimaluse ettenägemine, iga reaktsiooni äraaimamine ja tegelikkuse kujundamine soovitud tulemuse suunas. Tema maine rääkis laitmatust edust ja saladusehoidmisest ning koos mainega tuli vapustav klientuur: miljardärid, poliitikud, šeigid ja isegi terved valitsused.

      Idas oli esimene nõrk hommikuvalgus hakanud silmapiiril madalamaid tähti neelama. Tekil seisis provost ja ootas kannatlikult Vayenthalt sõnumit, et naise missioon on laabunud täpselt plaanipäraselt.

      4. peatükk

      Hetkeks tundus Langdonile, nagu oleks aeg peatunud.

      Doktor Marconi lamas liikumatult põrandal, tema rinnast purskas verd. Rahusti mõjuga võideldes tõstis Langdon pilgu ogajuukselisele mõrvarile, kes kõndis ikka veel mööda koridori, kattes viimast paari meetrit, mis lahutasid teda Langdoni palati lahtisest uksest. Lävele lähenedes vaatas naine Langdoni poole ja suunas relva tema poole… sihtides mehe pead.

      Ma suren, mõistis mees. Siinsamas ja kohe.

      Kõmakas oli väikeses haiglapalatis kõrvulukustav.

      Langdon põrkas tagasi, kindel, et sai pihta, kuid paugatus ei tulnud ründaja relvast. Kõmatanud oli hoopis palati raske metalluks, mille vastu doktor Brooks ennast surus ja nüüd lukuaugus võtit keeras.

      Silmad hirmust pöörased, kükitas doktor Brooks järgmisel hetkel verest läbi ligunenud kolleegi juurde ja katsus ta pulssi. Doktor Marconi köhis välja suutäie verd, mis mööda ta põske ja üle paksu habeme alla nirises. Siis muutus mees lõdvaks.

      “Enrico, no! Ti prego!” karjus doktor Brooks.

      Väljas raksatas vastu ukse metallist väliskülge terve kuulide laviin. Koridori täitsid hirmunud hüüded.

      Äkki oli Langdoni keha liikumises, paanika ja instinktid said viimaks rahustist võitu. Kohmakalt voodist välja ronides rebestas paremat küünarvart tuline valujutt. Hetkeks arvas mees, et kuul oli läbi ukse lennanud ja teda tabanud, kuid alla vaadates taipas ta, et tilgutiotsik oli käe küljest lahti tulnud. Plastkanüül ripendas küünarvarrehaavast välja ja juba voolas torust sooja verd.

      Nüüd oli Langdon täiesti ärkvel.

      Marconi kõrval kükitav doktor Brooks otsis ikka veel pulssi, pisarad silmis. Äkki, nagu oleks naise sees lülitile klõpsatud, ajas ta ennast püsti ja pöördus Langdoni poole. Doktor Brooksi ilme muutus mehe silme all, ta noorele näole ilmus kriisiolukorras tegutseva kogenud kiirabiarsti rahulik otsustavus.

      “Tulge minu järel,” ütles doktor Brooks mehele.

      Ta haaras Langdonil käest ja tiris mehe üle ruumi. Kui Langdon ebakindlatel jalgadel edasi vaarus, kostis koridorist ikka veel tulistamist. Mehe pea tundus ergas, kuid uimastatud keha reageeris aeglaselt. Liiguta! Kahhelpõrand oli jalge all külm ning õhuke haiglasärk kattis ta meeter kaheksakümnest kogu hädavaevu. Langdon tundis, kuidas veri mööda küünarvart alla niriseb ja peopessa koguneb.

      Kuulid kõmatasid endiselt vastu rasket ukselinki ja doktor Brooks lükkas Langdoni kiiresti tillukesse tualettruumi. Naine pidi juba järgnema, kui peatus, pöördus, jooksis tagasi kapi juurde ja haaras mehe verise tviidkuue.

      Unusta see kuradima kuub!

      Naine jooksis kuube pihku pigistades tualettruumi ja lukustas kiiresti ukse. Samal hetkel raksatas palatiuks lahti.

      Noor arst võttis olukorra kontrolli alla. Ta tormas läbi tillukese tualettruumi teise ukse juurde, tõmbas selle lahti ja laskis Langdoni kõrvalpalatisse. Lasud kaikusid selja taga, kui doktor Brooks piilus koridori, ta haaras kiiresti Langdoni käsivarrest ja tõmbas mehe üle koridori trepikotta. Kiire liigutus pani Langdonil pea ringi käima; ta tundis, et võib iga hetk teadvuse kaotada.

      Ja siis muutus õhk külmaks.

      Ma olen õues.

      Kui doktor Brooks teda mööda pimedat põiktänavat hoonest eemale vedas, astus Langdon millelegi teravale ja prantsatas sillutisele. Naine püüdis teda jalule saada, vandudes valjusti, et oli meest uimastanud.

      Põiktänava lõppu jõudes komistas Langdon uuesti. Seekord jättis naine ta maha lamama, tormas tänavale ja karjus kellelegi kauguses. Langdon silmas haigla ette pargitud takso ähmast rohelist tuld. Auto ei liikunud, juht kahtlemata magas. Doktor Brooks karjus midagi ja vehkis kätega. Viimaks süttisid takso esituled põlema ja auto liikus laisalt nende poole.

      Langdoni selja taga põiktänaval löödi uks pauguga lahti, seejärel kostsid kiiresti liginevad sammud. Mees pöördus ja nägi tumedat kogu enda poole sööstmas. Langdon püüdis end püsti ajada, kuid arst haaras tal juba käest ja surus ootava Fiati takso tagaistmele. Mees maandus pooleldi istmel ja pooleldi põrandal, doktor Brooks vajus talle otsa ja tõmbas autoukse kinni.

      Unise pilguga taksojuht pöördus ja tuiutas pentsikut paari, kes oli äsja tema autosse kukkunud: noor hobusesabaga arstiriietes naine ja rebenenud haiglasärgis mees, käsivars verine. Oli näha, et juht valmistub neile teatama, et nad tema autost kus kurat kaoksid, kui küljepeegel äkki kildudeks raksatas. Põiktänavast tormas välja mustas nahas naine, relv väljasirutatud käes. Püstol sisises uuesti samal hetkel, kui doktor Brooks Langdoni pea alla surus. Tagaaken purunes kildudeks, külvates nad klaasitükkidega üle.

      Rohkemat ergutust juht ei vajanud. Ta surus jala gaasipedaalile ja takso võttis paigalt.

      Langdon vaarus teadvuse serval. Keegi üritab mind tappa?

      Kui takso oli ümber nurga keeranud, ajas doktor Brooks end istukile ja haaras Langdoni verise käe. Kanüül ripnes ebamugavalt käehaavast välja.

      “Vaadake aknast välja,” käskis arst.

      Langdon kuuletus. Väljas tuhisesid pimeduses mööda tontlikud hauakivid. Tundus kuidagi kohane, et nad sõidavad läbi surnuaia. Langdon tundis, kuidas arsti sõrmed õrnalt kanüüli kobavad ja siis, hoiatamata, tõmbas naine selle välja.

      Kõrvetav valunool sööstis otsejoones pähe. Langdon tundis, kuidas ta silmad pahupidi pöördusid, seejärel läks kõik mustaks.

      5. peatükk

      Telefoni kile helin viis provosti pilgu Aadria mere tüünestavalt udult. Ta astus kiiresti tagasi oma luksuskajutis asuvasse kontorisse.

      Oli ka juba aeg, mõtles mees uudiseid oodates.

      Arvutiekraan kirjutuslaual oli ellu ärganud, teatades, et saabuv kõne tuleb Rootsi Sectra Tiger XS-i krüpteerimisseadmega varustatud telefonilt, mis oli enne laevaga ühendamist nelja jälitamatu marsruuteri kaudu ümber suunatud.

      Provost pani kõrvaklapid pähe. “Provost kuuleb,” vastas ta aeglaselt ja selgelt. “Lase tulla.”

      “Vayentha