Hiinlane. Henning Mankell

nime, kolm suguvõsa. Ta tõusis püsti ja läks sinna tuppa, kus Hanssonid diivanil istusid ja isekeskis sosistasid. Kui ta sisse astus, jäid nad vait.

      „Te ütlesite, et siin külas polnud lapsi? Kas see on tõsi?”

      Mõlemad noogutasid.

      „Ja te pole viimastel päevadel siin ka lapsi näinud?”

      „Vahel tulevad lapsed külla koos lapselastega. Aga seda ei juhtu kuigi sageli.”

      Vivi Sundberg kõhkles, enne kui jätkas.

      „Kahjuks on surnute hulgas ka üks noor poiss,” ütles ta.

      Ta osutas ühele majale külas. Naine vaatas teda pärani silmadega.

      „Kas tema on ka surnud?”

      „Jah, ta on surnud. Kui see tõele vastab, mis te kirjutasite, siis oli ta Hans-Evert ja Elsa Anderssoni majas. Kas olete kindlad, et te ei tea, kes ta on?”

      Nad vaatasid taas teineteisele otsa ja raputasid seejärel pead. Vivi Sundberg tõusis püsti ja läks tagasi kööki. Üheksateistkümnendal inimesel polnud nime. Tema on kõrvalekalle, mõtles ta. Tema ja need kaks siin elavat inimest, lisaks dementne Julia, too ei pea katastroofi suhtes üldse seisukohta võtma. Ülejäänud kaheksateist inimest, kes eile õhtul oma voodisse magama heitsid, on nüüd surnud. Ning poiss. Kuid ta ei kuulu kuidagi nende hulka.

      Vivi voltis paberi kokku, pistis taskusse ja läks välja. Üksikud lumehelbed langesid alla. Kõik tema ümber oli väga vaikne. Vaid üksikud hääled, uks, mis suleti, tööriistade klõbin. Erik Huddén tuli tema poole. Ta oli väga kahvatu. Kõik olid kahvatud.

      „Kus arst on?” küsis Vivi.

      „Jala juures.”

      „Kuidas ta tundub?”

      „Šokeeritud. Kõigepealt tormas ta tualetti. Siis hakkas nutma. Aga arste tuleb juurde. Mis me ajakirjanikega teeme?”

      „Ma räägin nendega.”

      Vivi võttis taskust nimekirja.

      „Poisil ei ole nime. Me peame välja uurima, kes ta on. Lase sellest koopiad teha. Aga ära välja jaga.”

      „Täiesti arusaamatu,” ütles Erik Huddén. „Kaheksateist inimest.”

      „Üheksateist. Poissi pole kirjas.”

      Vivi võttis pastaka ja kirjutas paberile kõige alla „tundmatu poiss”.

      Seejärel kogus ta külmunud ja uudishimulikud ajakirjanikud poolringis tee peale kokku.

      „Te saate lühikese kommentaari,” alustas ta. „Küsimusi võite esitada, aga hetkel ei ole meil vastuseid. Küll aga toimub täna hiljem linnas pressikonverents. Esialgne algusaeg on kell 18. Ainsana saan öelda seda, et täna öösel sooritati siin mitu väga ränka kuritegu. Esialgu te rohkem teada ei saa.”

      Üks noor tedretähniline tüdruk tõstis käe.

      „Midagi pead ju ometi saama veel öelda? Me saame ise ka aru, et midagi tõsist on juhtunud, kui te kogu küla sisse piirate.”

      Vivi Sundbergile ei tulnud tüdruk tuttav ette. Kuid tema jopel oli suure üleriigilise ajalehe nimi.

      „Vahet pole, mitu korda sa küsid. Uurimisest tulenevatel põhjustel ei saa ma hetkel rohkem midagi öelda.”

      Üks telereporter pistis talle mikrofoni nina alla. Temaga oli Vivi varem korduvalt kohtunud.

      „Kas sa võiksid korrata, mida sa äsja ütlesid?”

      Vivi tegi, mida temalt paluti, kuid kui mees soovis pärastpoole veel ühe küsimuse esitada, pööras ta ringi ja läks minema. Ta ei peatunud enne, kui oli jõudnud viimati püstitatud telgini. Teda tabas tugev iiveldus. Ta astus kõrvale, hingas paar korda sügavalt ja läks tagasi alles siis, kui iiveldus oli taandunud.

      Üks kord oma esimeste politseis töötatud aastate jooksul oli ta minestanud, kui läks koos ühe kolleegiga majja, kust leidis end üles poonud mehe. Oleks tore, kui seda rohkem ei juhtuks.

      Naine, kes jala kõrval kükitas, tõstis pilgu, kui ta sisse astus. Võimas valgusti küttis telgikanga aluse väga soojaks. Vivi Sundberg noogutas ja ütles, kes ta on. Valentina Miir rääkis tugeva aktsendiga. Ta oli neljakümnendates.

      „Mida sa öelda oskad?”

      „Ma ei ole kunagi midagi sellist näinud,” vastas Valentina. „Ära rebitud või raiutud kehaosi ikka vahel näeb. Aga see …”

      „Kas keegi on jalga söönud?”

      „Usutav on muidugi, et see oli mõni loom. Aga siin on märke, mis mulle muret tekitavad.”

      „Missugused?”

      „Loomad söövad ja närivad konti kindlat moodi. Peaaegu kohe võib aru saada, mis loom seda tegi. Mina kahtlustan, et see oli hunt. Lisaks on veel üks asi, mida sa peaks nägema.”

      Ta sirutas käe läbipaistva kilekoti järele. Selles oli nahkking.

      „Võime lähtuda sellest, et see oli jala küljes,” ütles ta. „Loom võis selle muidugi ära rebida, et jalale ligi pääseda. Aga mulle teeb muret, et kingapaelad olid lahti tehtud.”

      Vivi Sundbergile meenus, et teine king oli surnud mehe jalas, paelad kinni.

      Mõttes käis ta läbi nimekirja, kuhu oli märgitud, kes millises majas elas. Kui nimekiri klappis, võis see olla Lars Andrén, kellel oli jalg otsast rebitud või raiutud.

      „Kas sa näed veel midagi?”

      „Liiga vara öelda.”

      „Ma tahan, et sa kaasa tuleksid. Ma loomulikult ei sekku sellesse, kuidas sa oma töö korraldad. Aga mul on su abi vaja.”

      Nad lahkusid telgist ja kõndisid selle maja poole, kus oli surnud poiss koos kahe inimesega, kes tõenäoliselt olid Hans-Evert ja Elsa Andersson. Sees valitses läbitungiv vaikus.

      Poiss lamas oma voodis kõhuli. Tuba oli väike ja kaldus laega. Vivi Sundberg surus hambad kokku, et mitte nutma hakata. Kahe hingetõmbe vahel oli selle poisi elu, mis oli vaevu alanud, otsa saanud.

      Nad seisid vaikides.

      „Ma ei saa aru, kuidas saab keegi sooritada nii koletu teo lapse vastu,” ütles Valentina lõpuks.

      „Just sellepärast, et me ei saa aru, peame vaeva nägema, et sellest läbi tungida. Et mõista, mis tegelikult juhtus.”

      Arst ei lausunud sõnagi. Samal hetkel hakkas Vivi Sundbergi teadvusse kerkima mõttepojuke. Algul ei teadnud ta, mis see on. Muster, mõtles ta. Miski katkeb. Siis ta äkitselt taipas, mis oli tema tähelepanu köitnud.

      „Kas sa näed, mitu korda teda löödi?”

      Arst kummardus ette ja suunas surnukeha poole voodilambi. Kulus mitu minutit, enne kui ta vastas.

      „Paistab, nagu oleks ta saanud ainult ühe hoobi. See tappis kohe.”

      „Oskad sa veel midagi öelda?”

      „Ta ei jõudnud midagi märgata. Hoop lõi selgroo pooleks.”

      „Kas sa teisi surnukehasid oled jõudnud vaadata?”

      „Ma olen keskendunud enamjaolt tuvastamisele, et nad on tõepoolest surnud. Tahan kolleegid ära oodata, enne kui tõsisemalt asja kallale asun.”

      „Kas sa nii paugupealt suudad öelda, kas mõni teine ohver suri ka ühestainsast löögist?”

      Algul poleks Valentina Miir justkui ta küsimusest aru saanud. Siis käis ta mõttes läbi kõik, mida ta oli näinud.

      „Tegelikult mitte,” ütles ta viimaks. „Kui ma nüüd ei eksi, oli kõikidel ülejäänud surnukehadel suur hulk haavu.”

      „Mis