Hiinlane. Henning Mankell

pani telefoni käest. Vivi Sundberg mõtles, kuidas ta reageerib. Keegi meist pole kunagi midagi sellist kogenud, mõtles ta. Mitte ükski politseinik siin riigis ja vaevalt ka muudes riikides. Me mõtleme kogu aeg, et see, millega me kokku puutume, ei saa enam hullemaks minna. Aga piirid nihkuvad. Siin oleme praegu. Aga kus me oleme homme? Või aasta pärast?

      Robertsson tuli toru otsa tagasi.

      „Leidsin koha üles. Kas see pole tühjaks jäänud küla?”

      „Mitte päris. Aga nüüd jääb see küll väga kiiresti tühjaks. Mitte väljakolimise tõttu.”

      „Mida sa silmas pead?”

      Vivi Sundberg selgitas võimalikult põhjalikult, mis oli juhtunud. Roberts-son kuulas katkestamata. Vivi kuulis ta hingetõmbeid.

      „Kas ma peaksin seda uskuma?” küsis Robertsson, kui ta lõpetas.

      „Jah.”

      „Tundub täiesti uskumatu.”

      „Ongi uskumatu. See on nii suur asi, et ei piisa sinu kui prokuröri kohesest asumisest eeluurimise juhi kohale. Ma tahan, et sa siia tuleksid. Sa pead oma silmaga nägema, mis mul siin on.”

      „Ma tulen. Kas kahtlusaluseid on?”

      „Ei ole.”

      Sten Robertsson köhis torusse. Usalduslikult oli ta kunagi Vivi Sundbergile maininud, et tal on krooniline obstruktiivne kopsuhaigus, pärast aastakümnete pikkust suitsetamist, millele ta viiekümnendal sünnipäeval kriipsu alla tõmbas. Robertsson ja Vivi Sundberg polnud lihtsalt üheealised, vaid olid sündinud lausa samal päeval, 12. märtsil.

      Kõne õppes. Kuid Vivi Sundberg jäi seisma, kõhkles, ei läinud välja. Ta peab veel ühe telefonikõne tegema. Kui ta seda praegu ei tee, siis ei tea, millal selleks aega võiks üle jääda.

      Ta valis numbri.

      „Elini salong.”

      „Mina olen. On sul aega?”

      „Mitte eriti. Mul on kaks tädi fööni all. Mis on?”

      „Ma olen paarikümne kilomeetri kaugusel linnast väljas ühes külas. Siin on juhtunud midagi jubedat. Sellest tuleb suur lärm. Rahulikku hetke enam ei teki.”

      „Mis juhtus?”

      „Suur hulk inimesi on surnud. Loodame, et mõni hull on lahti pääsenud.”

      „Miks sa seda loodad?”

      „Sest oleks täiesti üle mõistuse, kui seda oleks teinud normaalne inimene.”

      „Kas sa rohkem ei saa midagi öelda? Kus sa oled?”

      „Ma ei jõua. Aga ma tahan sinult üht teenet paluda. Ma tahan, et sa helistaksid reisibüroosse minu Lerose reisi pärast. Broneerisin selle eelmisel nädalal. Kui ma praegu tühistan, ei kaota ma raha.”

      „Helistan. Kas sul on seal kuidagi ohtlik?”

      „Mul on inimesed ümberringi. Tegele nüüd föönitädidega. Enne kui nad keema lähevad.”

      „Kas sa oled unustanud, et sul on homme minu juures aeg?”

      „Tõmba see aeg ka maha. Kuigi on suur oht, et sellest tööst lähen ma nüüd küll halliks.”

      Ta pistis telefoni taskusse ja läks välja. Nüüd ei saanud enam viivitada. Tee peal seisid kaks kriminalisti ja kohtuarst ning ootasid teda.

      „Ma ei kavatse midagi kirjeldada,” ütles ta. „Peate ise nägema. Alustame mehest, kes siin lumes lamab. Siis käime majad ükshaaval läbi. Otsustage ise, kas teil on inimesi juurde vaja. Kuriteopaik on väga suur. Tõenäoliselt kõige suurem, mida te kunagi oma elus näete. Kuigi see kõik on nii õudne, et raske on aduda, mis meid siin ootab, peame üritama võtta seda kui tavalise uurimise algust.”

      Kõikidel oli küsimusi. Aga Vivi Sundberg vaigistas nad. Praegu oli kõige olulisem, et kõik näevad oma silmaga. Ta juhtis protsessiooni ühest õõvastavast kuriteopaigast järgmisse. Kui nad kolmanda majani jõudsid, ütles kõige vanem kriminalist Lönngren, et tema helistaks juba abijõud kohale. Neljanda maja juures ütles arst, et tema peab sama tegema. Helistamiste ajaks protsessioon peatus. Seejärel liikusid nad edasi läbi ülejäänud majade ja kogunesid taas tee peal. Siis oli esimene ajakirjanik juba kohal. Vivi Sundberg käskis Ytterströmil selle eest hoolt kanda, et keegi temaga ei räägiks. Ta räägib ise, kui selleks aega leiab.

      Need, kes tema kõrval lumisel tänaval seisid, olid kahvatud ja vaiksed. Keegi ei suutnud hoomata äsjase vaatepildi ulatust.

      „Nii see välja näeb,” ütles Vivi Sundberg. „Meie kõikide kogemus ja suutlikkus pannakse niimoodi proovile, et meil on seda raske ette kujutada. See juhtum lööb meedias laineid, mitte ainult Rootsis. Meilt nõutakse võimalikult kiiresti tulemust. Loodame ainult, et see või need, kes teo toime panid, on jätnud jälgi, mis võimaldavad meil nad ruttu kinni võtta. Peame üritama kõik oma inimesed kokku koguda ja kutsuma juurde selliseid, keda võime vajada. Prokurör Robertsson on teel. Ma tahan, et ta näeks seda oma silmaga ja alustaks kohe eeluurimise juhina tööd. Kas kellelgi on küsimusi? Kui ei, siis peame tööle hakkama.”

      „Mul on vist üks küsimus,” ütles Lönngren.

      Ta oli väike kõhetu mees. Vivi Sundbergi silmis oli tegu vägagi pädeva kriminalistiga. Aga tema nõrk külg oli see, et ta töötas nende jaoks, kes vastuseid ootasid, sageli kurnavalt aeglaselt.

      „Kas on oht, et see hull, kui ikka on tegu hulluga, ründab uuesti?”

      „Risk on olemas,” vastas Vivi Sundberg. „Kuna me midagi ei tea, peame lähtuma sellest, et kõike võib juhtuda.”

      „See külvab külades hirmu,” jätkas Lönngren. „Seekord on mul tõesti hea meel, et ma linnas elan.”

      Rühm tee peal lagunes laiali. Samal hetkel saabus Sten Robertsson. Ajakirjanik, kes piirdelindi taga ootas, läks kohe tema juurde, kui ta autost välja astus.

      „Mitte praegu,” hüüdis Vivi Sundberg. „Oota natuke.”

      „Kas sa ei saa midagi öelda, Vivi? Sa pole tavaliselt raske juhtum.”

      „Hetkel olen.”

      Talle ei meeldinud see ajakirjanik, kes Hudiksvalls Tidningi juures töötas. Mehel oli kombeks kirjutada politseitöö kohta mürgiseid artikleid. Kõige rohkem häiris Vivit võib-olla see, et sageli oli kriitika põhjendatud.

      Robertsson külmetas oma liiga õhukeses jakis. Ta on edev, mõtles Vivi ruttu. Ta ei kanna mütsi, sest kardab kuulujuttu, et mütsikandjad jäävad kiiremini kiilaks.

      „Räägi nüüd,” ütles Robertsson.

      „Ei. Nüüd tuled minuga kaasa.”

      Kolmandat korda samal hommikul kõndis Vivi Sundberg ühest kuriteopaigast teise. Kahel juhul oli Robertsson sunnitud välja minema, sest oleks muidu oksele hakanud. Vivi ootas kannatlikult. Oli oluline, et prokurör taipaks, missugust uurimist ta juhtima hakkab. Vivi ei olnud kindel, kas mees tuleb selle ülesandega toime. Aga samal ajal oli ta teadlik sellest, et võimalikest prokuröridest sobis just Robertsson kõige paremini. Kui mingi kõrgem instants ei pea just vajalikuks juhtumit mõnele suurema kogemusega prokurörile anda.

      Kui nad lõpuks taas tee peale välja jõudsid, tegi Vivi ettepaneku, et nad istuksid tema autosse. Ta oli jõudnud politseimajast välja sõites termosega kohvi kaasa võtta.

      Robertsson oli vapustatud. Kohvitassi hoidev käsi värises.

      „Oled sa midagi säärast näinud?” küsis ta.

      „Keegi meist ei ole.”

      „Kes muu kui hullumeelne võis selle korda saata?”

      „Me ei tea. Praegu peame jäljed fikseerima ja eelarvamusteta töötama. Palusin kriminalistidel