Hiinlane. Henning Mankell

jõledad kuritööd sooritasid, võisid sooritada edaspidi veel mõne veresauna.

      „Mõned teie naabrid on surnud,” ütles Vivi Sundberg. „Öösel on toimunud siin külas midagi jubedat. Väga tähtis on, et te meie küsimustele vastaksite. Mis sinu nimi on?”

      „Ninni,” vastas naine diivanil. „Kas Herman ja Hilda on surnud?”

      „Kus nad elavad?”

      „Meist vasakul.”

      Vivi Sundberg noogutas.

      „Nad on kahjuks surnud. Tapetud. Aga mitte ainult nemad. Paistab, et paljud siit külast on tapetud.”

      „Kui see on nali, siis pole see kuigi õnnestunud,” ütles Tom Hansson.

      Hetkeks kaotas Vivi Sundberg enesevalitsuse.

      „Mul on ainult nii palju aega, et esitada küsimusi, millele teie peaksite vastama. Kuigi ma mõistan, et teile võivad minu sõnad uskumatud tunduda, on see tõsi. See on kohutav ja see on tõsi. Kuidas siin öösel oli? Kas te kuulsite midagi?”

      Mees istus naise kõrvale diivanile.

      „Me magasime.”

      „Te ei kuulnud midagi?”

      Mõlemad raputasid pead.

      „Kas te ei märganud isegi seda, et terve küla on politseinikke täis?”

      „Kui meil muusika kõvasti mängib, ei kuule me midagi.”

      „Millal te oma naabreid viimati nägite?”

      „Kui te mõtlete Hermani ja Hildat, siis eile,” vastas Ninni. „Me saame tavaliselt kokku, kui koertega jalutame.”

      „Kas teil on koer?”

      Tom Hansson osutas peaga köögi poole.

      „Ta on üsna vana ja laisk. Ta ei tõuse isegi üles, kui külalisi tuleb.”

      „Täna öösel ta ei haukunud?”

      „Ta ei haugu üldse.”

      „Mis ajal te naabritega kohtusite?”

      „Eile pärastlõunal kolme paiku. Aga ainult Hildaga.”

      „Kas kõik paistis olevat nagu tavaliselt?”

      „Tal selg valutas. Eks Herman istus vast köögis ja lahendas ristsõnu. Teda ma ei näinud.”

      „Kuidas oli teiste selle küla elanikega?”

      „Kõik oli vist nii nagu ikka. Siin külas elavad ainult vanurid. Külma ilmaga on kõik toas. Kevadel ja suvel saame tihemini kokku.”

      „Kas siin lapsi pole?”

      „Ei ühtegi.”

      Vivi Sundberg jäi vait ja mõtles surnud poisile.

      „Kas see on tõsi?” küsis naine diivanil.

      Vivi Sundberg kuulis, et tal on hirm.

      „Jah,” vastas ta. „See, mida ma räägin, on tõsi. Vabalt võib olla nii, et kõik selle küla elanikud on surnud. Peale teie.”

      Erik Huddén seisis akna all.

      „Mitte päris,” ütles ta aeglaselt.

      „Mida sa silmas pead?”

      „Päris kõik ei ole surnud. Keegi on väljas tee peal.”

      Vivi Sundberg jooksis akna juurde. Ta nägi, mis oli Erik Huddéni tähelepanu köitnud.

      Väljas teel seisis naisterahvas. Ta oli vana, seljas oli tal hommikumantel ja jalas mustad kummikud. Sõrmed olid kokku põimitud nagu palves.

      Vivi Sundberg hoidis hinge kinni. Naine ei liigutanud.

      3

      Tom Hansson tuli akna alla ja seisis Vivi Sundbergi kõrvale.

      „See on ju Julia,” ütles ta. „Mõnikord leiame ta õuest toariietega. Hilda ja Herman hoolitsevad tavaliselt tema eest, kui koduhooldajaid pole.”

      „Kus ta elab?” küsis Vivi Sundberg.

      Mees osutas küla eelviimase maja poole.

      „Meie oleme siin ligi kakskümmend aastat elanud,” jätkas ta. „Algselt pidi meid siia rohkem tulema. Lõpuks jäime aga ainult kahekesi. Tookord oli Julia abielus. Ta mehe nimi oli Rune, töötas metsamasinate peal. Ühel päeval lõhkes aort. Ta suri juhikabiinis. Pärast seda läks Julia imelikuks. Inimeseks, kes kõndis ringi, käed taskus rusikas, kui sa saad aru, mida ma mõtlen. Ja siis jäi seniilseks. Me oleme mõelnud, et ta peaks saama siin surra. Tal on kaks last, kes käivad siin üks kord aastas. Ootavad oma pisikest pärandust ega hooli temast.”

      Vivi Sundberg läks koos Erik Huddéniga välja. Naine seisis liikumatult tee peal. Ta tõstis pilgu, kui Vivi Sundberg tema ette seisis. Aga ta ei öelnud midagi. Ei protesteerinud ka, kui Erik Huddén aitas Vivil teda tagasi majja viia. Maja oli kenasti korras. Ühel seinal rippusid surnud mehe ja mittehoolivate laste raamitud fotod.

      Vivi Sundberg võttis esimest korda pärast Hesjövallenisse tulekut märkmeploki välja. Erik Huddén luges samal ajal mingi riigiasutuse templiga paberit, mis oli köögilaual.

      „Julia Holmgren,” ütles ta. „Ta on 87 aastat vana.”

      „Lase kellelgi koduhooldusse helistada. Mind ei huvita, mis aegadel nad muidu tema juures käivad. Nad peavad temaga kohe tegelema.”

      Vana naine istus oma köögilaua taga ja vaatas aknast välja. Pilved olid madalal maa kohal.

      „Kas üritame temalt midagi küsida?”

      Vivi Sundberg raputas pead.

      „See ei vii kusagile. Mida tal öelda oleks?”

      Ta noogutas Erik Huddénile, et mees jätaks nad omavahele. Too kaduski välja hoovi. Vivi läks elutuppa, seisis keset põrandat ja sulges silmad. Varsti on ta sunnitud asuma kõige selle õõvastava kallale, mis on juhtunud. Ta peab üritama leida mingisuguse alguspunkti.

      Vana naise juures oli midagi, mis saatis Vivi Sundbergi teadvusse õrna aimuse. Kuid ta ei suutnud mõtet kinni nabida. Ta seisis liikumatult, avas silmad ja üritas mõelda. Mis oli sel jaanuarihommikul juhtunud? Hulk tapetud inimesi üksildases kolkakülas. Lisaks mõned surnud lemmikloomad. Kõik viitas meeletule raevule. Kas tõesti võis sellega hakkama saada üksainus inimene? Kas öösel ilmus külla mitu inimest, kes kadusid pärast jõhkra veretöö toimepanemist taas? Veel oli vara öelda, Vivi Sundbergil ei olnud vastuseid, kõigest üksikud tähelepanekud ja kõik need surnud. Tal oli külasse paigale jäänud paar, kes oli omal ajal Stockholmist põgenenud. Ja seniilne naine, kellel oli kombeks öösärgi väel külateel seista.

      See on samas küll alguspunkt, mõtles ta. Kõik külaelanikud polnud surnud. Vähemalt kolm inimest oli alles jäetud. Miks? Kas see oli juhus või tähendas midagi?

      Veel mõne minuti seisis Vivi Sundberg liikumatult. Ta nägi aknast, et Gävle kriminalistid olid saabunud, lisaks nendele üks naine, küllap arst. Ta hingas sügavalt sisse. Praegu juhtis vägesid tema. Olgugi et tegu oli kuriteoga, mis äratab suurt tähelepanu, tõenäoliselt mitte ainult riigisiseselt, peab esialgu vastutama tema. Kuid juba samal päeval kavatses ta Stockholmist abi küsida. Omal ajal, kui ta veel noor politseinik oli, unistas ta võimalusest töötada riikliku mõrvarühma juures, kes oli tuntud oma hästi korraldatud mõrvajuurdluste poolest. Nüüd lootis ta, et see osakond tuleb võimalikult ruttu talle appi.

      Vivi Sundberg valis oma mobiilil numbri. Vastati tüki aja pärast.

      „Sten Robertsson.”

      „Vivi siin. Oled sa kinni?”

      „Ma olen alati kinni, sest ma olen prokurör. Mis