Hiinlane. Henning Mankell

istet. Tõusis aga kohe püsti ja vaatas oma istumise alla. Ta nuusutas ja vahetas seejärel tooli. Vivi vaatas talle küsivalt otsa.

      „Uriin,” ütles mees. „Vanaproua tegi vist püksi. Mida sa tahtsidki öelda?”

      „Ma tahan, et sa kuulaksid üht mõtet. See tundub imelik, aga ikkagi kuidagi loogiline. Paneme telefonid kinni, et meid ei segataks.”

      Nad panid oma telefonid lauale. Nagu paneksime relvad maha, mõtles Vivi Sundberg.

      „Ma üritan teha ülevaate millestki, millest ei saa tegelikult üldse ülevaadet teha. Ometi aiman ma mingisugust äraspidist loogikat selles, mis siin öösel toimus. Ma tahan, et sa kuulaksid ja siis ütleksid mulle, kui ma täitsa puusse panen. Või mis koht vett ei pea.”

      Välisuks käis. Kööki tuli üks äsja saabunud kriminalist.

      „Kus surnud on?”

      „Siin majas ei ole.”

      Kriminalist kadus taas.

      „Asi on nimedes,” alustas Vivi. „Me ei tea ikka veel, mis poisi nimi on. Aga kui minu mõte on õige, siis on ta suguluses selle perekond Anderssoniga, kes elas ja suri majas, kust me ta leidsime. Üks võti kõige selle juurde, mis siin öösel juhtus, on nimed. Suguvõsad. Siin külas paistavad kõik olevat kandnud nimesid Andersson, Andrén või Magnusson. Aga Julia, kes siin majas elab, kannab nime Holmgren. See on koduhoolduse paberil kirjas. Julia Holmgren. Tema on elus. Lisaks on meil Tom ja Ninni Hansson. Ka nemad on elus ja neilgi on teine nimi. Sellest võiks teha ühe järelduse.”

      „Et see, kes seda tegi, on kuidagimoodi, mingil põhjusel, otsinud ühesuguse nimega inimesi,” üles Huddén.

      „Mõtle veel samm edasi! See on väike küla. Inimeste liikuvus pole olnud kuigi suur. Nende perekondade vahel on suure tõenäosusega sõlmitud abielusid. Ma ei räägi siin tingimata sugulusaretusest. Lihtsalt et on põhjust uskuda, et tegu pole üldse kolme suguvõsa, vaid võib-olla kahega. Või lausa ühega. See võiks tähendada, et me saame aru, miks Julia Holmgren ja perekond Hansson ikka veel elus on.”

      Vivi Sundberg jäi vait ja ootas Erik Huddéni reaktsiooni. Mees polnud talle kunagi eriti intelligentne tundunud, aga ta austas tema võimet vaistlikult tajuda, mis võib olla õige.

      „Kui see klapib, peaks see tähendama, et kurjategija tundis siinseid elanikke väga põhjalikult. Kes selline inimene on?”

      „Võib-olla sugulane? Aga sama hästi ka mingi hull.”

      „Hull sugulane? Miks ta seda teeb?”

      „Seda me ei tea. Ma üritan lihtsalt mõista, miks kõik külaelanikud surnud pole.”

      „Kuidas sa selgitad maha raiutud ja minema lohistatud jalga?”

      „Ma ei oska seda selgitada. Aga mul on vaja mingit väikest klotsi, millele ehitama hakata. Minu ähmane mõte ja punane siidpael on kõik, mis meil on.”

      „Ma loodan, et sa mõistad, mis juhtuma hakkab?”

      „Et meedia vajub meile kaela?”

      Erik Huddén noogutas.

      „See on Tobiase rida.”

      „Ta lükkab sind tanki.”

      „Siis lükkan mina sind.”

      „Unusta ära!”

      Nad tõusid lauast.

      „Ma tahan, et sa linna sõidaksid,” ütles Vivi. „Tobias pidi alustama töötajate määramisest, kes hakkavad omakseid otsima. Ma tahan, et sa vaataksid, et see saaks tõesti ka tehtud. Ja et sa otsiksid seoseid nende kolme suguvõsa vahel. Aga las see jääb esialgu meie vahele.”

      Erik Huddén kadus. Vivi Sundberg läks kraanikausi juurde ja lasi endale klaasi vett. Ei tea, kui palju minu mõte ka väärt on? mõtles ta. Just praegu vähemalt sama palju kui ükskõik mis muu mõte.

      Samal pärastlõunal pisut enne poolt kuut kogunesid mõned politseinikud Tobias Ludwigi kabinetti. Nad otsustasid, mida pressikonverentsil öeldakse. Nimekirja surnutest välja ei anta. Kuid ohvrite arv antakse teada ja tunnistatakse, et seni pole politseil juhtlõngu. Üldsuse tähelepanekud on äärmiselt väärtuslikud ja neid on vaja rohkem kui iial varem.

      Tobias Ludwig valmistus tegema sissejuhatust. Siis pidi Vivi Sundberg üle võtma.

      Enne kui Vivi astus ajakirjanikke täis ruumi, sulges ta end tualetti. Ta silmitses peeglist oma nägu. Ma tahaksin nii väga üles ärgata, mõtles ta. Ja et kõik see oleks kadunud.

      Siis läks ta välja, virutas rusikaga paar korda kõvasti vastu koridoriseina ja astus ruumi, mis oli inimesi juba tuubil täis ja liiga palav. Ta läks üles väikesele poodiumile ja istus Tobias Ludwigi kõrvale.

      Mees vaatas talle otsa. Vivi noogutas, hakaku pihta.