Hiinlane. Henning Mankell

ta on haige?”

      „Tal on vähk. Kas sa ei teadnudki?”

      „Ei. Kus kohas?”

      „Maos. Aga siirdeid polevat. Nüüd on tal Uppsalast üks asendaja. Valentina Miir on nimi. Kui ma nüüd õigesti hääldasin.”

      „Ja ta on teel?”

      Erik Huddén hõikas Ytterströmi, kes seisis ühe auto juures ja jõi kohvi. Too kinnitas, et kohtuarst jõuab varsti.

      Vivi Sundberg hakkas laipa täpsemalt uurima. Iga kord, kui ta seisis tapetud inimese ees, tabas teda samasugune mõttetuse tunne. Ta ei suutnud surnut üles äratada, parimal juhul võis ta vaid välja selgitada kuriteo põhjused ja saata mõrvari trellide taha või vaimuhaigla kinnise osakonna lukustatud uste taha.

      „Keegi on amokki jooksnud,” ütles ta. „Suure noaga. Või täägiga. Võib-olla mõõgaga. Ma näen vähemalt kümmet eri hoopi, peaaegu kõik paistavad surmavad. Aga seda jala-asja ma ei mõista. Kas me teame, kes see mees on?”

      „Mitte veel. Kõik majad paistavad tühjad olevat.”

      Vivi Sundberg tõusis püsti ja vaatas külas tähelepanelikult ringi. Kõik majad oleksid nagu ta pilkudele äraootavalt vastanud.

      „Kas sa käisid uste taga ka?”

      „Tahtsin teid enne ära oodata. See, kes seda tegi, võib ju veel siin olla.”

      „Tegid täiesti õigesti.”

      Vivi viipas Ytterströmi enda juurde, too viskas papptopsi lumme.

      „Lähme sisse,” ütles Vivi. „Siin peab inimesi olema. See pole asustamata küla.”

      „Keegi pole välja ilmunud.”

      Vivi Sundberg silmitses taas maju, lund täis aedu, teed. Ta võttis püstoli välja ja hakkas lähima maja poole astuma. Teised tulid talle järele. Kell oli paar minutit üle üheteistkümne.

      See, mis kohe seejärel juhtus, saab hiljem osaks Rootsi kohtuajaloost. Sellel, mis kolm politseinikku avastasid, polnud Rootsi kriminaalajaloos võrdväärset. Nad kõndisid majast majja, relvad vinnas. Igal pool sattusid nad surnud inimestele. Seal olid koerad ja kassid, surnuks pussitatud, isegi mahalõigatud peaga papagoi. Kokku leidsid nad üheksateist surnud inimest, kõik eakad, välja arvatud üks umbes kaheteistaastane poiss. Mõned olid tapetud une pealt oma voodis, teised lamasid põrandal või istusid köögilaua taga toolil. Üks vana naine oli surnud, kamm käes, üks mees pliidi ääres, ümber läinud kohvikann kõrval. Ühest majast leidsid nad kaks omavahel kokku köidetud inimest. Kõik olid langenud samasuguse arutu vägivalla ohvriks. Otsekui verine orkaan oleks tabanud neid vanu inimesi, kes olid just üles ärkamas. Kuna vanad inimesed olid maal sageli varajased, oletas Vivi Sundberg, et mõrvad olid toime pandud öö ja hommiku piiril või väga varajasel hommikutunnil.

      Tundus, nagu hakkaks Vivi Sundbergi pea üleni verre uppuma. Kuigi ta vappus pingest, muutus ta samal ajal täiesti külmaks. Ta oleks nagu jälginud neid surnud ja moonutatud kehasid läbi pikksilma, mistõttu ei pidanud ta neile liiga lähedale minema.

      Lõhn oli ka. Kuigi laibad polnud veel peaaegu jahtunudki, eritasid need juba lõhna, mis oli ühekorraga magus ja kirbe. Nii kaua, kuni Vivi Sundberg ruumis sees oli, hingas ta läbi suu. Välja tulles ahmis ta ägedalt õhku. Üle järgmise maja läve astumine oli otsekui valmistumine millekski peaaegu ületamatuks.

      Kõike, mis ta pilgule avanes, ühte laipa teise järel, iseloomustas samasugune raev ja terava külmrelva tekitatud vigastused. Nimekiri, mille ta samal päeval koostas ja mida ta kunagi kellelegi ei näidanud, koosnes lühikestest märkmetest, mis kirjeldasid täpselt seda, mida ta oli näinud:

      Maja number üks. Surnud vanem mees, poolalasti, katkine pidžaama, sussid, poollamaskil teise korruse trepil. Pea kehast peaaegu eraldatud, vasaku käe pöial meetri kaugusel kehast. Surnud vanem naine, öösärgis, kõht lõhki lõigatud, osa soolestikust väljas, proteesid puruks löödud.

      Maja number kaks. Surnud mees ja surnud naine, mõlemad vanad, vähemalt kaheksakümmend. Surnukehad leiti alumise korruse abieluvoodist. Naine võidi tappa une pealt, hoop vasakust õlast läbi rinna parema puusakondi poole. Mees on üritanud end kaitsta haamriga, kuid tema üks käsivars löödi küljest ja kõri lõigati lõhki. Kummaline on see, et kehad on kokku seotud. Jääb mulje, et mees oli kinnisidumise hetkel elus, samas kui naine oli surnud. Tõestust sellele muidugi pole, on vaid uitmõte. Väike surnud poiss väikeses magamistoas. Võis magada, kui ta tapeti.

      Maja number kolm. Üksik naine, surnud köögipõrandal. Tuvastamata tõugu koer tema kõrval surnuks pussitatud. Naise selgroog paistab olevat mitmest kohast katki.

      Maja number neli. Surnud mees esikus. Jalas püksid, seljas särk, paljajalu. Tõenäoliselt üritas vastupanu osutada. Keha kõhu juurest peaaegu pooleks. Vanem naine istub köögis, surnud. Kaks, võimalik, et kolm hoopi kuklasse.

      Maja number seitse. Kaks vanemat naist ja üks vanem mees surnud oma voodis ülemisel korrusel. Mulje: nad olid ärkvel, teadlikud, kuid ei jõudnud reageerida. Kass köögis surnuks löödud.

      Maja number kaheksa. Vanem mees väljas surnud, üks jalg kadunud. Kaks koera, pead maha löödud. Naine surnud trepil, kirjeldamatult puruks pussitatud.

      Maja number üheksa. Neli inimest surnud alumise korruse elutoas. Pooleldi riides, kohvitassidega, raadio töötab, esimene kanal. Kolm vanemat naist, üks vanem mees. Kõikidel pead süles.

      Maja number kümme. Kaks väga vana inimest, üks mees ja üks naine, surnud oma voodites. Ei ole võimalik kindlaks teha, kas nad olid teadlikud sellest, mis nendega toimub.

      Nimekirja lõpu poole ei jaksanud ta enam lasta mälul kõiki detaile registreerida. See, mida ta oli näinud, oli niigi unustamatu, pilk otsejoones põrgusse.

      Ta nummerdas ära majad, kust ohvrid leiti. Kuid need polnud samas järjekorras, nagu need külas asusid. Kui nad jõudsid oma õõvastaval rännakul viienda majani, kohtasid nad elu. Hoovis kuulsid nad läbi seinte välja tungivat muusikat. Ytterström väitis, et see võib olla Jimi Hendrix. Vivi Sundberg teadis väga hästi, kes too kitarrist on, Erik Huddénil polnud aga aimugi, kellest nad rääkisid. Tema lemmik oli Björn Skifs.

      Enne kui nad sisse läksid, kutsusid nad lähemale veel kaks politseinikut, kes panid parajasti piirdelinte üles. Piirdeid oli nii palju vaja, et nad olid sunnitud Hudiksvalli helistama ja kilelinte juurde tellima. Relvad käes, lähenesid nad välisuksele. Erik Huddén koputas. Ukse avas poolpaljas pikkade juustega mees. Ta kohkus tagasi, kui nägi kõiki endale suunatud relvi. Vivi Sundberg lasi relva alla, kui nägi, et mees on relvastamata.

      „Kas sa oled majas üksi?”

      „Mu naine on ka,” vastas mees väriseval häälel.

      „Rohkem pole kedagi?”

      „Ei ole. Mis juhtunud on?”

      Vivi Sundberg pani relva ära ja andis märku, et teised sama teeksid.

      „Lähme sisse,” ütles ta poolpaljale mehele, kes külma käes värises. „Mis su nimi on?”

      „Tom.”

      „Veel midagi?”

      „Hansson.”

      „Lähme nüüd sisse, Tom Hansson. Et sa ei peaks külmetama.”

      Sees mängis vali muusika. Vivi Sundbergile jäi mulje, et kõlarid olid kõikides tubades. Ta järgnes mehele korratusse elutuppa, seal istus diivanil üks öösärgis naine, jalad istumise all. Mees keeras muusika vaiksemaks ja pani jalga püksid, mis rippusid toolil. Tom Hansson ja naine diivanil näisid olevat mõni aasta vanemad kui Vivi Sundberg, kuuekümnendates.

      „Mis juhtunud on?” küsis naine kohkunult.

      Vivi