Hiinlane. Henning Mankell

      „Mida sul vaja on?”

      „Ennekõike on mul vaja sinult juhiseid, kas me peaksime keskenduma millelegi eelisjärjekorras. Seejärel peab muidugi kripo tegudele asuma.”

      „Mis see peaks olema, millele me peaks keskenduma?”

      „Sina oled eeluurimise juht, mitte mina.”

      „Tuleb ainult leida üles inimene, kes seda tegi.”

      „Või need inimesed. Me ei saa välistada võimalust, et kurjategijaid on rohkem.”

      „Hullud teevad harva meeskonnatööd.”

      „Seda ei saa välistada.”

      „Kas me midagi saame välistada?”

      „Ei midagi. Isegi mitte seda, et see võib korduda.”

      Robertsson noogutas. Nad istusid vaikides. Tee peal ja majade vahel liikusid inimesed. Aeg-ajalt sähvatas kaameravälk. Surnukeha kohale, mis oli väljast lume seest leitud, püstitati telk. Kohale oli saabunud veel fotograafe ja ajakirjanikke. Nüüdseks oli platsis ka esimene televisiooni võttegrupp.

      „Ma tahan, et sa osaleksid pressikonverentsil,” ütles Vivi. „Seal ei saa ma üksi olla. Ja see tuleb korraldada juba täna. Õhtupoolikul.”

      „Kas sa Luddega oled rääkinud?”

      Tobias Ludwig oli Hudiksvalli kohalik politseijuht. Ta oli noor ja ilma igasuguse praktilise politseitöö kogemuseta. Õppinud oli ta õigusteadust ja läbinud kohe seejärel politseijuhtide koolituse. Ta ei meeldinud ei Sten Robertssonile ega Vivi Sundbergile. Päris politseitööst oli tal kesine ettekujutus ja enamiku ajast pühendas ta politseistruktuuri haldamisele.

      „Ma pole temaga rääkinud,” vastas Vivi. „Tema ootab ainult seda, et me täidaksime kõik blanketid korrektselt ära.”

      „Nii hull see asi nüüd ka pole,” vastas Robertsson.

      „Hullem veel,” ütles Vivi Sundberg. „Aga ma helistan talle.”

      „Helista kohe!”

      Ta helistas Hudiksvalli politseimajja ja sai teada, et Tobias Ludwig on Stockholmis komandeeringus. Vivi palus keskjaamal temaga mobiili kaudu ühendust võtta.

      Politseiülem helistas kakskümmend minutit hiljem tagasi. Robertsson rääkis sel hetkel äsja Gävlest saabunud kriminalistidega. Vivi Sundberg seisis koos Tom Hanssoni ja tema naise Ninniga väljas hoovis. Nood olid pannud selga vanad sõjaväekasukad ja jälgisid toimuvat.

      Ma pean alustama elavatest, mõtles Vivi. Juliaga ei saa rääkida, tema elab surnud sisemaailmas. Vähemalt minule on see ligipääsmatu. Kuid Tom ja Ninni Hansson võivad olla olnud tunnistajaks millelegi, ilma et nad ise seda teaks.

      See oli üks vähestest mõttearendustest, millega ta aju oli hakkama saanud. Kurjategijal, kes on otsustanud rünnata tervet küla, peab olema mingisugune plaan selle kohta, mis juhtuma hakkab, isegi kui ta on hull.

      Ta läks tee peale ja vaatas ringi. Jääkattega järv, mets, eemal kerkisid ja langesid mäed. Kust mõrvar tuli? mõtles Vivi. Ma võin vist olla kindel selles, et naisterahvas seda ei teinud. Aga kusagilt pidi tema või nemad tulema, ja kusagile niisamuti kaduma.

      Just siis, kui ta hakkas väravast sisse tagasi minema, peatus tema kõrval auto. See oli üks kohale kutsutud koerapatrullidest.

      „Kas ainult üks tuleb?” küsis Vivi ärritust varjamata.

      „Karpen on haige,” vastas koeraga politseinik.

      „Kas politseikoerad võivad haigeks jääda?”

      „Tundub nii. Kust ma pihta peaksin hakkama? Mis õieti juhtunud on? Räägitakse paljudest surnutest.”

      „Räägi Huddéniga. Siis katseta, kas koer võtab mingi lõhna üles.”

      Politseinik tahtis veel midagi küsida, aga Vivi pööras seljas. Ma ei tohiks seda teha, mõtles ta. Just praegu peaks mul jätkuma aega kõikidele. Ma pean varjama oma pinget ja ärritust. Mitte keegi, kes siinset vaatepilti näeb, ei unusta seda. Paljusid haarab kindlasti ärevus.

      Ta võttis Tom ja Ninni Hanssoni majja kaasa. Nad polnud veel jõudnud maha istudagi, kui Vivi telefon helises.

      „Ma kuulsin, et sa otsisid mind,” ütles Tobias Ludwig. „Sa tead, et ma väga ei taha, et mind häiritaks, kui ma politseiametis koosolekul istun.”

      „Seekord ei jäänud muud üle.”

      „Mis juhtunud on?”

      „Meil on Hesjövalleni külas hulk surnud inimesi.”

      Ta rääkis lühidalt, mis juhtunud on. Tobias Ludwig oli vait. Vivi ootas.

      „See kõlab nii jubedalt, et mul on raske su sõnu uskuda.”

      „Minul endal ka. Aga see on tõsi. Sa pead siia tulema.”

      „Arusaadav. Tulen esimesel võimalusel.”

      Vivi Sundberg vaatas käekella.

      „Me peame pressikonverentsi andma,” ütles ta. „Paneme selle kella kuueks. Senimaani ütlen ainult, et tegu on mõrvajuhtumiga. Ulatust ma ei avalda. Tule nii ruttu, kui saad. Aga ära ennast surnuks sõida.”

      „Üritan saada mingi operatiivauto.”

      „Pigem helikopteri. Me räägime üheksateistkümnest tapetust, Tobias.”

      Kõne lõppes. Tom ja Ninni Hansson olid kuulnud iga ta sõna. Nende uskumatus oli silmaga näha, samasugune kui temas endas.

      Luupainaja oleks nagu üha hullemaks läinud. Tegelikkus ei tulnud sugugi lähemale.

      Vivi istus toolile, lükates enne eest magava kassi.

      „Kõik siin külas on surnud. Ainult teie ja Julia olete elus. Isegi koduloomad on surnud. Ma mõistan, kui te olete šokeeritud. Me kõik oleme. Aga ma pean teile mõned küsimused esitama. Palun üritage vastata võimalikult täpselt. Kõik, mis teile pähe tuleb, võib oluline olla. Kas saate aru?”

      Vastuseks sai ta vaiksed kohkunud noogutused. Vivi Sundberg otsustas aeglaselt edeneda. Ta alustas hommikust. Millal nad ärkasid? Kas nad kuulsid mingeid helisid? Ja öösel? Kas midagi juhtus? Kas midagi oli teisiti? Nad peavad üritama mälus sobrada. Kõik võis oluline olla.

      Nad vastasid kordamööda, üks jätkas, kui teine toppama jäi. Vivi Sundberg mõistis, et nad tõesti pingutavad, et teda aidata.

      Ta liikus tagasi, otsekui talvisel taganemisel läbi tundmatu maastiku. Kas õhtul juhtus midagi erilist? Ei midagi. „Kõik oli nagu tavaliselt”, need sõnad kordusid pea igas vastuses, mis ta sai.

      Vestluse katkestas Erik Huddéni saabumine. Mida ta ajakirjanikega teeb? Neid oli juurde tulnud, varsti saab neist ärritunud ja kärsitu parv.

      „Oota pisut,” ütles Vivi. „Ma tulen välja. Ütle, et meil on täna kell kuus Hudiksvallis pressikonverents.”

      „Kas me jõuame?”

      „Peame jõudma.”

      Erik Huddén kadus. Vivi Sundberg jätkas vestlust. Veel üks samm tagasi, eelmise päeva juurde. Nüüd vastas Ninni.

      „Eile oli kõik nagu ikka,” ütles Ninni. „Ma olin veidi külmetanud, Tom lõhkus päev otsa puid.”

      „Kas te mõne naabriga rääkisite?”

      „Tom vahetas Hildaga paar sõna. Aga sellest me juba rääkisime.”

      „Kas te nägite kedagi teist ka?”

      „Ju ma ikka nägin. Lund sadas. Siis on kõik alati väljas rookimas. Jah, ma nägin päris mitut, sellele eraldi mõtlemata.”

      „Kas sa nägid ka kedagi teistsugust?”

      „Kes