Hiinlane. Henning Mankell

n>

      Henning Mankell

       Hiinlane

      Originaali tiitel:

      Henning Mankell

      Kinesen

      Leopard förlag

      2008

      Toimetanud ja korrektuuri lugenud Ene Mäe

      Kujundanud Toomas Niklus

      Copyright © Henning Mankell 2008

      Published by agreement with Copenhagen Literary Agency ApS, Copenhagen

      © Tõlge eesti keelde. Kadi-Riin Haasma, 2021

      ISBN 978-9985-3-5184-0

      e-ISBN 9789985352229

      Kirjastus Varrak

      Tallinn, 2021

      www.varrak.ee

      www.facebook.com/kirjastusvarrak

      Trükikoda OÜ Greif

      1. osa

       Vaikus (2006)

      Mina, Birgitta Roslin, tõotan ja kinnitan pühalikult, et tahan ja kavatsen oma parima teadmise ja südametunnistuse järgi kõikides kohtuotsustes maksma panna õiguse, vaesele niisama palju kui rikkale, ning mõista õigust Rootsi seaduste ja ettekirjutamiste järgi; et ma ei vääna iial seadust ega silluta teed ebaõiglusele suguluse, hõimluse, sõpruse, kadeduse, pahatahtlikkuse või kartuse pärast, niisamuti altkäemaksu või kingituste saamise tõttu ega muul põhjusel, mis need ka oleksid; ei pane süüd sellele, kes on süütu, ega võta süüd sellelt, kes süüdi. Enne otsuse mahaütlemist ega takkajärele ei kuuluta ma kohtuskäijatele ega teistele, mis nõu kohus suletud uste taga peab. Sellest kõigest tahan ja kavatsen ma ausa ja õilsa kohtunikuna truult kinni pidada.

       Rootsi kohtuseadus § 11 pt 4

       Kohtunikuvanne

      Hauakiri

      1

      Jäine lumekoorik, vali pakane. Südatalv.

      2006. aasta jaanuari esimestel päevadel ületab üksik hunt märgistamata riigipiiri ja siseneb Norrast Vauldalenist Rootsi. Keegi mootorsaanijuht silmab teda vist Fjällnäsi juures, kuid hunt kaob läbi metsa ida poole, enne kui keegi jõuab näha, kuhu täpselt. Sügaval Norra Österdalarnas oli loom leidnud tüki külmunud põdrakorjusest, seal oli veel konte, mida puhtaks järada. Aga see oli juba kahe ööpäeva eest. Nüüd on ta taas näljane ja otsib uut toitu.

      See on noor isasloom, kes on asunud rännakule omaenda reviiri loomiseks. Ta liigub peatumata itta. Linsellist põhja pool Nävjarna juures leiab hunt veel ühe põdrakorjuse. Terve ööpäeva püsib ta paigal ja sööb kõhu täis, enne kui edasi liigub. Ikka aina ida poole. Kårböle juures jookseb ta jäätunud Ljusnanile ja seejärel jõejää looklevat rada mööda mere poole. Ühel kuuvalgel ööl liigub ta Järvsö juures hääletult üle silla ja pöörab siis paksu metsa, mis ulatub mereni.

      13. jaanuari varahommikul jõuab hunt Hesjövallenini, väikese Hälsinglandi külani Hansesjöni järvest lõunas. Ta peatub ja tõmbab ninaga õhku. Kusagilt tuleb verelõhna. Hunt vaatab ringi. Majades elavad inimesed. Kuid korstnatest ei kerki suitsu. Ka terav kuulmine ei suuda eristada ühtki heli.

      Kuid verelõhn on olemas, selles on hunt veendunud. Ta ootab metsatukas, üritab nuhutada, kust see täpselt tuleb. Siis hakkab ta aeglaselt läbi lume jooksma. Lõhn tungib temani ühest majast, mis asub külakese lõpus. Nüüd on ta valvel, inimeste läheduses peab olema ettevaatlik ja kannatlik. Taas kord loom peatub. Lõhn tuleb maja tagant. Hunt ootab. Viimaks läheb ta jälle liikvele. Kui ta kohale jõuab, näeb ta uut korjust. Ta sikutab rasket saaki metsatuka poole. Veel pole keegi teda avastanud, isegi koerad pole haukuma hakanud. Vaikus on sel külmal hommikul kõikehõlmav.

      Metsatukas hakkab hunt sööma. Kuna liha pole külmunud, on see lihtne. Nüüdseks on ta juba väga näljane. Ta kisub nahkkinga ära ja hakkab närima sääre alumist otsa, päris labajala juurest.

      Öösel tuli lund, hiljem pole enam juurde sadanud. Samal ajal kui hunt sööb, hakkab külmunud maapinnale taas õrnu helbeid langema.

      2

      Kui Karsten Höglin ärkas, tuli talle meelde, et ta oli unes näinud üht pilti. Ta lebas liikumatult voodis ja tundis, kuidas see aegamisi tagasi tuli, otsekui saadaks unenäo negatiiv tema teadvusse ühe koopia. Ta tundis pildi ära. See oli mustvalge ja kujutas meest, kes istus vanal raudvoodil, seinal rippus jahipüss ja jalgade juures oli pott. Kui ta seda esimest korda nägi, oli teda paelunud vana mehe nukker naeratus. Mees oli kuidagi uje ja äraootav. Tükk aega hiljem sai Karsten teada pildi taustaloo. Mees oli paar aastat enne pildi tegemist merelinnujahil kogemata oma ainsa poja maha lasknud. Pärast seda oligi relv seal seinal rippunud ja mees ise üha eraklikumaks muutunud.

      Karsten Höglin mõtles, et kõigist neist tuhandetest piltidest ja negatiividest, mida ta on näinud, on see üks, mida ta iial ei unusta. Ta oleks hea meelega selle pildi ise teinud.

      Kell öökapil näitas pool kaheksa. Tavaliselt ärkas Karsten Höglin väga vara. Kuid ta oli öösel halvasti maganud, voodi ja madrats olid ebamugavad. Ta otsustas kaebuse esitada, kui hotelliarve maksab ja minekut teeb.

      Oli tema reisi üheksas ja viimane päev. Stipendium, mis andis talle võimaluse jäädvustada asustamata külasid ja muid väikesi asulaid, mis hakkasid tühjaks jääma, oli selle reisi kinni maksnud.

      Praegu asus ta Hudiksvallis ja pildistada oli jäänud veel vaid üks küla.

      Just selle küla oli ta valinud seetõttu, et üks vana mees oli tema kaardistamisprojekti kohta lugenud, kirja kirjutanud ja rääkinud kohast, kus ta elab. Karsten Höglinile oli kiri muljet avaldanud ja ta otsustas oma fotoreisi just seal lõpetada.

      Ta tõusis üles ja tõmbas kardinad eest. Öösel oli lund sadanud. Ikka veel oli hall, silmapiiri kohal polnud päikest. All tänaval sõitis üks paksult riides naisterahvas rattaga mööda. Karsten jälgis teda pilguga ja mõtles, kui külm väljas on. Äkki miinus viis, miinus seitse kraadi. Mitte rohkem.

      Ta pani riided selga ja sõitis aeglase liftiga alla vastuvõttu. Auto oli ta hotelli hoovi parkinud. Seal oli see kindlas kohas. Kuid fotokotid võttis ta üles tuppa kaasa. Nii oli tal alati kombeks. Tema kõige hullem õudusunenägu oli see, kui ta seisab kord oma auto juures ja avastab, et kaamerad on kadunud.

      Vastuvõtus töötas noor naine, paistis lausa teismeline. Karsten nägi, et tüdruk oli lohakalt meigitud, ja loobus plaanist voodi üle kurta. Niikuinii ei tule ta siia hotelli enam tagasi.

      Hommikusöögisaalis istusid mõned külalised oma ajalehe kohal. Hetkeks tundis ta kiusatust üks kaameratest kätte võtta ja seda vaikset söögisaali pildistada. Kuidagi tekitas see temas mulje Rootsist, mis oli alati just niimoodi välja näinud. Vaiksed inimesed, lehtede ja kohvitasside kohal kummargil, igaüks oma mõtete, oma saatusega.

      Ta jättis mõtte sinnapaika, valas endale kohvi, tegi kaks võileiba ja võttis ühe vedela muna. Kuna ta vaba ajalehte ei leidnud, sõi ta kiiresti. Ta ei talunud seda, kui pidi istuma üksi söögilaua taga, ilma et oleks midagi lugeda.

      Kui ta välja läks, oli seal külmem, kui ta oli oodanud. Ta ajas end kikivarvukile ja vaatas termomeetrit, mis asus fuajee akna kõrval. Miinus üksteist. Pealegi langeb veel, mõtles ta. See talv, mida me seni oleme näinud, ongi olnud liiga soe. Nüüd tuleb külm, mida me oleme nii kaua oodanud. Ta pani kotid tagaistmele, käivitas mootori ja hakkas esiklaasi kraapima. Istmel oli kaart. Juba päev varem oli ta uurinud välja tee viimase külani, siis, kui ta tegi pausi pärast ühe küla pildistamist Hasselasjöni järve lähistel. Algul pidi ta sõitma peateed mööda lõunasse ja Iggesundi juures Sörforsa poole pöörama. Seejärel