Vaimude labürint. II raamat. Carlos Ruiz Záfon

sa väga mööda ei pannudki. Tema nimi on Victoria Ubach – või Sanchís. Ta on selle arreteeritud pankuri naine.”

      „Seda ma arvasin. Need kaabakad jahivad alati endast nooremaid ja rikkamaid naisi.”

      „Sellisel juhul sa tead, mida teha tuleks.”

      „Minust pole selleks asja. Aga pöördume nüüd tagasi: nad mõlemad istusid Mercedesesse. Naine istus ette, autojuhi kõrvale, ja see tundus mulle kummaline. Kohe, kui nad sõitma hakkasid, võttis see teine politseiauto neile sappa.”

      „Ja sina omakorda neile.”

      „No loomulikult.”

      „Kui kaugele sa neid jälitasid?”

      „Mitte väga kaugele. Mercedes pööras ühelt kitsukeselt ja šikilt tänavalt teisele – sellised tänavad, kus kasvavad eukalüptid ning kus võib näha ainult toatüdrukuid ja aednikke kõndimas –, kuni jõudis viimaks Cuatro Caminose tänavale ja sealt edasi Tibidabo avenüüle, kus üks sinine tramm oleks mind äärepealt alla ajanud.”

      „Peaksid hakkama kiivrit kandma.”

      „Mul on ühe Ameerika sõduri oma, mis ma kunagi Encantese turult ostsin. Sobib mulle nagu valatult. Kirjutasin sellele markeriga peale Reamees Fernandito…”

      „Asja juurde, Fernandito.”

      „Vabandust. Ma järgnesin neile piki Tibidabo avenüüd, sinnamaale, kus trammitee lõpeb.”

      „Nad läksid siis köisraudtee peatusse?”

      „Ei. Autojuht ja proua… Ubach pöörasid peatuse eest teele ja auto sõitis edasi selle maja juurde künka otsas, mis näeb välja nagu muinasjutuloss ja on igale poole näha. See on vist küll Barcelona kõige ilusam maja.”

      „Ongi. Selle nimi on El Pinar,” sõnas Alicia, kes oli seda lapsena tuhandeid kordi silmitsenud, kui ta tohtis pühapäeviti orbudekodust välja minna ja unistas elust selles majas tohutu raamatukogu seltsis, öine linn jalge ees laiumas nagu tähtedega tikitud võluvaip.

      „Ja politseiauto?” küsis ta.

      „Politseiautos sõitis kaks koeralõustaga kappi. Üks neist jäi maja ette passima ja teine läks restorani La Venta helistama. Ootasin seal peaaegu terve tunni, aga mitte mingit liikumist polnud. Lõpuks heitis üks neist võmmidest mulle väga ebameeldiva pilgu ning selle peale tulingi siia, et rääkida teile juhtunust ja saada teilt edasised korraldused.”

      „Tähelepanuväärselt hea töö, Fernandito. Selle asja peale on sul igatahes vaistu.”

      „Arvate?”

      „Ma ülendan sind reamehest kapral Fernanditoks.”

      „Mis asjapulk see veel on?”

      „Otsi ise sõnaraamatust, Fernandito. Kes keeli ei õpi, selle aju muutub ajapikku lillkapsapüreeks.”

      „Mida kõike teie ka ei tea… Aga millised on siis edasised korraldused?”

      Alicia mõtles paar sekundit.

      „Vaheta riided ja tõmba nokamüts pähe. Siis mine sinna tagasi ja jää valvama. Aga roller pargi kuhugi kaugemale, muidu võib sind märganud politseinik selle ära tunda.”

      „Ma jätan selle La Rotonda ette ja lähen trammiga edasi.”

      „Hea mõte. Ürita selgust saada, mis seal majas toimub, aga ära mitte millegagi riski. Mitte mingil juhul. Kui sulle tundub, et keegi su ära tunneb või sind kuidagi kahtlaselt vahib, siis lase kohe jalga. Said aru?”

      „Täielikult.”

      „Paari-kolme tunni pärast tule siia tagasi ja räägi mulle kõigest.”

      Fernandito tõusis püsti, valmis uuesti teenistusse asuma.

      „Aga mis te ise vahepeal ette võtate?” uuris ta.

      Alicia žest andis märku, et ta võib teha pööraselt palju või siis üldse mitte midagi.

      „Te ei tee ometi mingeid rumalusi?” päris Fernandito.

      „Kust sa selle peale tuled?”

      Poiss silmitses teda ukse ees seistes üpris murelikul pilgul.

      „Ma ei tea.”

      Seekord läks Fernandito trepist alla päris normaalses tempos, ent iga ta samm trepil kõlas kui etteheide. Üksi jäädes torkas Alicia Isabella päeviku diivanialusesse kasti tagasi. Ta läks vannituppa ja pesi nägu külma veega. Siis võttis ta riided seljast ja avas riidekapi ukse.

      Ta valis välja ühe musta kleidi, mille kohta Fernandito oleks öelnud, et see pärineks nagu otse Judy Garlandi garderoobist. Kui Alicia oli saanud kahekümne kolme aastaseks – sama vanaks kui Isabella Gispert surres –, oli Leandro talle öelnud, et ta võib kingituseks saada, mida iganes soovib. Ta oli palunud mehelt seda kleiti, mida oli juba kuid ühe Rosellóni tänava butiigi vaateakna taga imetlemas käinud, ja selle juurde sobiva paari mustast seemisnahast Prantsuse kingi. Leandro oli vastuväiteid esitamata kulutanud nende peale terve varanduse. Müüjanna, kes ei teadnud ega söandanud ka pärida, kas Alicia on tema tütar või kallim, oli talle öelnud, et vähesed naised suudavad säärase rõivastuse välja kanda. Butiigist lahkudes oli Leandro ta La Puñalada restorani sööma viinud, kus peaaegu kõik lauad olid täis neid, keda halastavalt ärimeesteks nimetatakse – neil hakkas ila tilkuma nagu hagijatel, kui Alicia neist mööda kõndis, ja nad heitsid Leandrole kadetsevaid pilke. „Sind vahitakse sellepärast nii, et sind peetakse luksushooraks,” sõnas Leandro klaasi tõstes.

      Sellest õhtupoolikust saati polnud Alicia seda kleiti kordagi kandnud. Kui Alicia endale peegli ees nägu pähe tegi, silmi varjutas ja huuli rõhutas, ilmus ta näole naeratus. „Seda sa ju lõppude lõpuks oledki,” lausus ta iseendale. „Luksushoor.”

      Tänavale astudas lubas ta endale, et uitab niisama sihitult ringi, kuigi tegelikult oli talle selge, et Fernanditol oli olnud õigus ja tal on plaanis teha rumalusi.

      7

      Sel pärastlõunal lonkis Alicia tervet mõistust ignoreerides trepist alla, peas küpsemas plaan minna, kuhu jalad viivad. Fernando tänava kaupluste vaateakendes põlesid juba tuled, mis heitsid sillutisele värvilisi laike. Taevas hääbus erepunane nimbus, joonistades välja tänava kohal kõrguvad karniisid ja katuseääred. Inimesed saalisid siia-sinna, sihiks metroojaam, igapäevased sisseostud või unustus. Alicia ühines jalakäijate vooga ning jõudis Raekoja väljakule, möödudes seal nunnade eskaadrist, kes liikusid laitmatus rivikorras. Alicia naeratas neile ning ühe nunna pilk ristus tema omaga. Ta jätkas tüürimist kõndijate voolus, liikudes edasi piki Obispo tänavat, sulandudes ühte turismigruppi, mille jahmunud moega liikmed kõndisid giidi sabas, kes purssis mingit kummalist keelt, millel oli inglise keelega umbes sama palju kokkupuutepunkte kui nahkhiirte piiksumiselgi.

      „Is this where they used to have the running of the bulls in times of the Romans?”

      „Jess, dis is de cazidral, mileidi, bat it is ounli oupening after de flamenko zou.”

      Alicia kõndis pseudogooti stiilis silla alt läbi, andes keskaegse moega tsitadelli lummusele järele nagu tõeline turist, hoolimata sellest, et kogu see butafooria oli vaevu kümme aastat vanem kui ta ise. Kui püha oli ikka illusioon ja kui soe rumaluse embus! Teispool silda oli üks varjude jahil fotograaf oma uhke Hasselbladi kaamera statiivile asetanud ning seadis paika kadreeringut ja rakurssi, et püüda pildile muinasjutuline vaade. See oli üks terava pilgu ja range moega tegelane, varjunud tohutute kandiliste raamidega prillide taha, mis andsid talle elutarga ja kannatliku kilpkonna välimuse.

      Fotograaf märkas teda ja uuris uudishimuga.

      „Kas soovite läbi objektiivi vaadata, mademoiselle?” pakkus ta välja.

      Alicia