Vaimude labürint. II raamat. Carlos Ruiz Záfon

teha nägu, et oled pede. Ja teile, kulla sõber, keerab elu nüüd kohe ikka korralikult taha. Ärge tehke seda enda jaoks raskemaks. Teist sada korda kõvemad mehed on siin toolis istunud ja kõigest veerand tunnikest vastu pidanud. Aga teie olete ju hellik. Ärge sundige mind tegema seda, mida ma teha ei taha. Niisiis, viimast korda: öelge mulle, kus te teda kinni hoiate, ja me unustame selle loo. Olete veel täna õhtuks oma naise juures tagasi, elusa ja tervena.”

      „Palun… Ärge tehke talle midagi… Ta ei ole terve,” anus Sanchís.

      Hendaya ohkas ja lähendas oma näo vähehaaval Sanchíse omale, kuni neid lahutas viimaks vaid paar sentimeetrit.

      „Vaata, jobu,” ütles ta mõõtmatult kalgimal toonil, kui oli seni kasutanud. „Kui sa mulle ei ütle, kus on Valls, röstin su mune senikaua, kuni sa oled valmis oma lihase ema täis sittuma, ja seejärel lähen su naisukese järele ning koorin tal liha luudelt maha tulikuumade näpitsatega – aeglaselt, kuni ta taipab, et kõiges on süüdi see memmekast piripill, kellega ta abielus on.”

      Sanchís sulges silmad ja niutsus. Hendaya kehitas õlgu ja sammus generaatori juurde.

      „Kohe saad seda tunda.”

      Pankur haistis uuesti seda metalset lõhna ja tundis, kuidas põrand tema taldade all vibreerima lööb. Elektripirn vilkus paar korda. Pärast seda oli kõik üksainus suur tuleleek.

      4

      Leandro hoidis telefonitoru kõrva ääres ja noogutas. Kõne oli kestnud juba kolmveerand tundi. Vargas ja Alicia jälgisid teda pilguga. Nad olid kahe peale pudeli veini hinge alla tõmmanud. Kui Alicia tahtis järgmise järele minna, pidas Leandro ta teel kinni ja pomises vaikselt midagi keelavat. Alicia süütas ühe sigareti teise järel, pilk naelutatud Leandrole, kes kuulas ja vaoshoitult noogutas.

      „Arusaadav. Ei, muidugi mitte. Ma hoolitsen selle eest. Jah, just. Ütlen edasi. Teile ka.”

      Leandro pani toru ära ja saatis neile rammestunud pilgu, millest võis välja lugeda võrdsel määral kergendustunnet ja murelikkust.

      „See oli Gil de Partera. Sanchís tunnistas üles,” lausus ta viimaks.

      „Tunnistas üles? Mida siis?” päris Alicia.

      „Kõik tükid hakkavad vähehaaval paika nihkuma. Nüüd on kindel, et see lugu sai alguse juba üsna ammu. Paistab, et Valls ja see finantsist Miguel Ángel Ubach kohtusid veidi pärast sõja lõppu. Tol ajal oli Valls valitseva režiimi tõusev täht, olles tõestanud oma lojaalsust ja usaldusväärsust Montjuïci kindlusvangla ülemana, mis polnud just meeldiv ametipost. Tundub sedamoodi, et riigi hüvanguks olulise panuse andnud isikutele nende vaeva eest tasumiseks rajatud ühingu kaudu kandis Ubach Vallsile üle portsu Hüpoteegipanga aktsiaid – see mõne aja eest taasasutatud firma koondas endas mitmeid sõja ajal tegevuse lõpetanud finantsettevõtteid.”

      „Jutt käib niisiis laiaulatuslikust riisumisest ja sõjasaagi jagamisest,” lõikas Alicia vahele.

      Leandro ohkas kannatlikul meelel.

      „Vaata ette, Alicia. Mitte kõik pole nii avarapilgulised ja sallivad nagu mina.”

      Naine hammustas keelde. Leandro jätkas alles siis, kui oli püüdnud kinni tema alistuva pilgu.

      „1949. aasta jaanuaris ootas Valls järjekordset aktsiapakki. Nii nägi ette nendevaheline suuline kokkulepe. Aga kuna Ubach oli ühe õnnetuse tagajärjel aasta varem ootamatult surnud…”

      „Mis õnnetuse?” sekkus Alicia.

      „Nende kodus puhkes tulekahju, kuhu tema ja ta naine une pealt sisse põlesid. Ära katkesta mind, Alicia, ma palun sind. Nagu ma ütlesin, pärast Ubachi surma tekkisid lahkhelid tema testamendi tõlgendamisel, kus mõistagi ei olnud selle tehingu kohta sõnagi. Asi kiskus keeruliseks, sest Ubachi poolt ametisse määratud testamenditäituriks osutus üks noor advokaat, kes töötas lahkunu ettevõttes.”

      „Ignacio Sanchís,” märkis Alicia.

      Leandro heitis talle hoiatava pilgu.

      „Jah, Ignacio Sanchís. Testamenditäitjana sai Sanchísest ka peretütre Victoria Ubachi hooldaja kuni tolle täisealiseks saamiseni. Ja, jah – enne kui sa mind uuesti katkestad –, ta abiellus tüdrukuga, kui too sai üheksateist; asjaolu, mis põhjustas kuulujutte ja ka mõningase skandaali. Kurjad keeled rääkisid, et juba enne Victoria täisikka jõudmist oli neil olnud ebaseaduslik suhe. Käisid ka jutud, et Ignacio Sanchís on kõigest auahne tõusik, kes haistis saaki, kuna lõviosa Ubachide varandusest oli pärinud Victoria, ja neid kaht lahutas aukartust äratav vanusevahe. Pealekauba oli Victoria Ubach tuntud oma heitlikkuse poolest. Räägitakse, et ta olevat teismelisena kodust põgenenud ja kuus kuud kadunud olnud. Aga need kõik on vaid kuulujutud. Põhiline on hoopis see, et kui Sanchís Ubachi panga juhtimise aktsionäride huvide esindajana üle võttis, keeldus ta Vallsile loovutamast, mida lahkunu oli tollele väidetavalt lubanud. Tollal oli Valls sunnitud oma mõõga tuppe pistma, nagu öeldakse, ja selle solvangu alla neelama. Alles aastaid hiljem, kui temast sai minister ja ta omandas märkimisväärse võimu, otsustas ta Sanchíselt jõuga kätte saada selle, mis tema arvates õigusega talle kuulus, ja enamgi veel. Ta ähvardas süüdistada teda seotuses Victoria kadumisega 1948. aastal, motiiviks alaealise raseduse varjamine, ja tüdruku peitmisega Costa Brava ühes erakliinikus – oli vist Sant Felieu de Guíxolsi lähedal –, kust sandarmid olid tüdruku pool aastat hiljem leidnud, kui too üksinda rannal uitas, segaduses ja alatoidetuse märke ilmutades. Kõik näib viitavat asjaolule, et Sanchís vandus alla. Terve rea ebaseaduslike tehingutega kandis Sanchís Vallsile üle väga suure summa ulatuses Hüpoteegipanga aktsiaid ja võlakirju. Lõviosa oma varandusest sai Valls just sel moel, mitte äialt, nagu vahel on oletatud. Aga Valls sellega ei leppinud. Ta avaldas jätkuvalt survet Sanchísele, andestamata talle, et too oli asjasse seganud Vallsi naise Victoria, ähvardades hävitada tema maine ja kasutada ära tema kunagise kadumisloo, et oma tahtmine maksma panna. Sanchís üritas protesteerida ja pöördus mitmete instantside poole, aga tema ees sulgusid kõik uksed, põhjendusega, et Valls olla liiga mõjuvõimas, seisvat režiimi koorekihile liialt lähedal ja et nende käed jäävat lühikeseks. Pealegi pidavat sel juhul tõstatama sõja lõpul sõlmitud kokkulepete ja hüvitiste küsimuse, mida aga keegi ei soovinud teha. Sanchísele anti sõnaselgelt mõista, et ta selle teema unustaks.”

      „Mida ta paraku ei teinud.”

      „Ilmselgelt mitte. Ta mitte üksnes ei unustanud seda, vaid otsustas ka kätte maksta. Ning just siin tegi ta tõeliselt suure vea. Ta palkas uurijad Vallsi minevikus nuuskima. Nood sattusid Sebastián Salgadole, sellele närukaelale, kes endiselt Montjuïci vanglas kõdunes, ning avastasid terve rea kahtlasi vahejuhtumeid ja kuritarvitusi, mida Valls oli vanglaülemana töötatud aastate jooksul paljude kinnipeetavate ja nende pereliikmete suhtes toime pannud. Selgus, et on päris pikk nimekiri kandidaate, kes oleksid valmis Vallsi-vastases võimalikus kättemaksuaktsioonis peaosa mängima. Puudus vaid veenev lugu. Seega leiutas Sanchís ministrile kättetasumiseks vandenõu, maskeerides selle ministri hämara minevikuga seotud poliitiliseks või isiklikuks vendetaks. Ta hakkas saatma ähvarduskirju Salgado kaudu, kelle ta oli palganud, pakkudes talle kaasosaluse eest nii-öelda söödaks raha, mille Salgado pidi kätte saama pärast juba algatatud armuandmisprotsessi. Sanchís teadis, et kirju jälitatakse ja et see jälitamine viib Salgadoni. Ta palkas ka endise Montjuïci vangi, kellegi Valentín Morgado, kellel jätkus kõvasti põhjust Vallsi vastu ebasümpaatiat tunda. Morgado oli vabaks lastud 1947. aastal, kuid ta süüdistas Vallsi oma naise surmas – too oli mehe vanglasviibimise jooksul haigestunud. Morgado võeti tööle perekonna autojuhina. Ühe Bebo-nimelise vana vangivalvuri abiga, kes sai Sanchíselt samuti märkimisväärse rahasumma, nagu ka Metrobarnale kuuluva soodsa üürikorteri Pueblo Secos, oli Morgadol võimalik varustada oma heategijat infoga, mis puudutas kinnipeetavaid, keda oli Vallsi Montjuïci-aastate jooksul kõige rängemate karistustega nuheldud. Üks neist – keegi tõsiste vaimsete probleemidega kirjanik, kes oli teiste kinnipeetavate seas välja teeninud hüüdnime Taeva Vang – osutus Sanchíse kavandatava vandenõu