Vaimude labürint. II raamat. Carlos Ruiz Záfon

midagi juua? Täna on mu isa sünnipäev ja me pakume kõigile klientidele sel puhul klaasikese meie sõbra Fermíni tehtud likööri.”

      „Mina ei soovitaks,” sosistas Bea Aliciale selja tagant.

      „Muide, kuhu see Fermín üldse jääb? Ta peaks ju ammugi juba tagasi olema?” päris vanaisa.

      „Peaks jah,” vastas Bea. „Ma saatsin ta õhtusöögi juurde mõeldud šampanja järele, aga kuna ta keeldub oma jalga don Dionisio poodi tõstmast, võib ta praegu juba otsaga teispool linna kes teab teab millises urkas olla. Ta väidab, et see Dionisio segab oma hapuks läinud veini soodat ja kassikust, et see jälle õige värvi omandaks. Ja mina ei jaksa temaga enam vaielda.”

      „Ärge ehmatage,” sõnas vanaisa Alicia poole pöördudes, „meie Fermín ongi niisugune. Nooremana oli see Dionisio falangist ja Fermín ei lase käest ühtki võimalust teda paika panna. Ta sureb ennem janusse, kui et temalt mis tahes joogipoolist ostab.”

      „Palju õnne,” naeratas Alicia.

      „Kuulge, te kindlasti keeldute, aga… äkki jääte koos meiega õhtust sööma? Rahvast tuleb küll kõvasti, aga… mulle oleks suur au, kui võiksin täna Juan Antonio Grisi tütart võõrustada.”

      Alicia heitis pilgu Danielile, kelle näole ilmus nõrk naeratus.

      „Suur tänu, aga…”

      Julián hakkas tal kõvasti käest kinni.

      „Näete ise, mu pojapoeg käib peale. Lubage nüüd, et te jääte. Oleme siin niisama omade keskel.”

      Alicia vaatas maha ja raputas kergelt pead. Ta tundis seljal Bea kätt ja kuulis tema sosinat: „Jääge!”

      „Ma ei tea, mida öelda…”

      „Ärge öelgegi midagi. Julián, sa näita õige preili Aliciale oma esimest raamatut! Oodake ainult, kuni te seda näete…”

      Julián tõttas sedamaid otsima oma kaustikut, mis oli täis joonistusi, kritseldusi ja arusaamatuid pookstave. Täis vaimustust, näitas ta seda Aliciale.

      „Tema esimene romaan,” sõnas Daniel.

      Julián silmitses Aliciat ootusärevalt.

      „See näeb väga uhke välja…”

      Pisipoiss lõi rõõmust käsi kokku, kriitikaga ülimalt rahul. Vanaisa Sempere, kes pidi olema sama vana, kui oleks olnud Alicia isa, uuris Aliciat nukral pilgul, mis näis olevat talle juba ammu iseloomulik.

      „Tere tulemast Semperete perekonda, Alicia.”