Vaimude labürint. II raamat. Carlos Ruiz Záfon

nende seltsis viibida…

      Terve tunni vältel oli Alicia selle märkmeraamatu lehekülgedesse neeldunud, kurdina ja pimedana ümbritseva suhtes, unustanud valu ja meeltesegaduse, mille Leandro visiit oli temas esile kutsunud. Terve tunni oli olemas üksnes lugu, mida need kirja pandud sõnad talle jutustasid, lugu, mille kohta ta lõpuni lugematagi teadis, et see tal iial ei unune. Kui ta oli kõik läbi lugenud ja Isabella pihtimuse vastu rinda surunud, täitusid ta silmad pisaratest ning ta suutis vaid käe huultele tõsta, et oma sisemusest kerkivat karjet summutada.

      Just sellisena leidis Fernandito ta mõne aja pärast eest, olles paar korda ukse taga koputamas käinud. Vastust saamata astus ta sisse ning nägi Aliciat kerra tõmbununa nutmas, nagu ta polnud kunagi varem kedagi nutmas näinud. Poiss ei mõistnud teha muud, kui tema kõrvale põlvili laskuda ja ta oma käte vahele võtta, sellal kui Alicia oigas valust, nagu oleks keegi ta sisikonna põlema süüdanud.

      6

      Mõni lihtsalt on kaotajaks sündinud, mõtles ta endamisi. Fernandito oli aastaid unistanud sellest, et teda niiviisi kaisus hoida, ja kui see nüüd viimaks õnnestus, kujunes sellest hoopis kurvem sündmus, kui ta oli iial osanud ette kujutada. Poiss toetas õrnalt Alicia pead, kuni too rahunes. Fernandito ei teadnud enam, mida teha või öelda. Ta polnud naist kunagi sellisena näinud. Tegelikult polnud teda sellisena isegi ette kujutanud. Kõigis oma unistustes, mis Fernandito oli aastate jooksul oma nooruslike ihalduste altarile toonud, seisis Alicia Gris purustamatuna, kõvana kui teemant, mis on tugevam kõigest. Kui naine viimaks nuuksumise lõpetas ja pilgu tõstis, oli Fernandito tunnistajaks purustatud Aliciale, kelle silmad olid punased ja naeratus nii habras, et näis, nagu võiks ta iga hetk pisikesteks kildudeks pudeneda.

      „On teil nüüd parem?” pomises Fernandito.

      Alicia vaatas talle otsa ja suudles teda ette hoiatamata suule. Poiss, kes tundis kõigis oma keha ja hinge soppides, mille olemasolust tal seni aimugi polnud, tuld põlema lahvatamas, peatas ta.

      „Preili Alicia, ma ei usu, et see on see, mida te praegu teha tahaksite. Te olete segaduses.”

      Naine langetas pea ja tõmbas keelega üle huulte. Fernandito teadis, et see kujutluspilt jääb tema mällu kuni hauani ja ehk isegi teispoole seda.

      „Anna andeks, Fernandito,” lausus Alicia püsti tõustes.

      Ka poiss ajas end jalule ja pakkus siis naisele tooli, mille see ka vastu võttis.

      „See jääb meie vahele, eks ole?”

      „Muidugi,” vastas poiss, mõeldes endamisi, et isegi kui ta üritaks, poleks tal aimugi, mida või kellele rääkida.

      Alicia heitis pilgu enda ümber ning ta pilk jäi pidama keset söögituba asetatud pudeli- ja toidukastil.

      „Teie tellimus,” selgitas Fernandito. „Arvasin, et targem on siia ilmuda koos toidukaupadega, juhuks kui see ennist käinud härrasmees peaks ikka veel siin viibima.”

      Alicia naeratas ja noogutas.

      „Mis ma sulle võlgnen?”

      „Kõik on maja kulul. Peraladat ei olnud, aga ma tõin selle asemel Prioratot, mis Manolo sõnul pidavat olema oivaline. Mina veinist eriti ei jaga. Aga kui lubate, siis soovitaksin teil…”

      „Vähem juua. Tean isegi. Aitäh, Fernandito.”

      „Kas tohib küsida, mis juhtus?”

      Alicia kehitas õlgu.

      „Ma ei tea täpselt isegi.”

      „Aga teil on nüüd parem, eks? Öelge, et teil on parem.”

      „Palju parem. Tänu sinule.”

      Fernandito, kes polnud kindel, kas teda võib uskuda, piirdus noogutusega.

      „Tegelikult tulin teile rääkima, mis mul õnnestus välja selgitada,” lausus ta.

      Segaduses Alicia suunas talle oma läbitungiva pilgu.

      „Selle tüübi kohta, keda te käskisite mul jälitada,” selgitas poiss. „See Sanchís.”

      „See oli mul päris meelest läinud. Aga ma kardan, et jäime selle asjaga hiljaks.”

      „Kas te peate silmas tema vahistamist?”

      „Sa nägid siis vahistamist pealt?”

      Fernandito noogutas.

      „Täna varahommikul võtsin koha sisse Paseo de Gracial tema kontorihoone vastas, täpselt nagu te käskisite. Seal oli üks sümpaatne vanapapi, keegi tänavakunstnik, kes mind uste juures valvamas nähes käskis edasi anda tervitused kapten Vargasele. Kas tema töötab ka teie heaks?”

      „Tema on iseseisev ettevõtja. Kunstnike värk. Ja mis edasi sai?”

      „Tundsin Sanchíse ära, sest ta kandis välja tulles väga peent ülikonda ja kunstnik kinnitas ka, et tegu on kõnealuse isikuga. Mees istus taksosse ja ma sõitsin talle motorolleriga järele – Bonanova linnaossa. Ta elab Iradieri tänaval ühes jalustrabavas häärberis. Ilmselt on tal ärivaistu, sest see linnajagu on ikka kuradi kallis ja see maja…”

      „Tal on naisevõtu vaistu,” märkis Alicia.

      „Nojah. Veab tal. Igatahes ilmusid õige pea pärast tema saabumist platsi mingi auto ja politseimasin, kust astus välja terve kari politseinikke. Neid oli vähemasti seitse või kaheksa tükki. Kõigepealt piirasid nad maja sisse ja siis lasi üks neist, kes oli politseiniku kohta ikka väga peenutsevalt riides, uksekella.”

      „Ja kus sina kogu selle aja jooksul olid?”

      „Peidus. Seal on üle tee üks suur maja, mis on parajasti remondis ja kus on väga lihtne ennast varjata. Nagu näete, võtsin tarvitusele ettevaatusabinõud.”

      „Ja edasi?”

      „Paari minuti pärast toodi Sanchís välja, käeraudades ja särgiväel. Ta tõrkus vastu, aga üks politseinik tema taga virutas talle jalaga põlveõndlasse ning ta lohistati politseiauto kongi. Ma tahtsin neile järele sõita, aga mulle tundus, et see peenelt riietatud võmm silmitseb suurt vana maja kahtlustavalt, nagu haistaks minu sealviibimist. Politseiauto tuiskas täiskiirusel minema, aga teine auto jäi paigale. Nad sõitsid ainult natuke kaugemale, nii et ma neid sealt majast enam ei näinud. Igaks juhuks otsustasin vaikselt oma pelgupaigas edasi istuda.”

      „Sa toimisid õigesti. Sellises olukorras ei maksa oma õnne proovile panna. Kui kaotad jälje, siis kaotad. Parem jäljest ilma jääda kui peast.”

      „Nii ma isegi mõtlesin. Isa ütleb ikka, et kes kaotab kannatuse, kaotab varem või hiljem ka pea.”

      „Targad sõnad.”

      „Aga asi on selles, et ma hakkasin juba närvi minema ja pidasin aru, kas lipsata minema või mitte, kui maja ees peatus üks teine auto. Väga uhke Mercedes. Sealt astus välja üks eriskummaline kuju.”

      „Eriskummaline?”

      „Tal oli ees mingisugune mask, nagu oleks tal pool nägu puudu või umbes nii.”

      „Morgado.”

      „Te siis teate teda?”

      „See on Sanchíse autojuht.”

      Fernandito noogutas, süda taas tulvil vaimustust, et saab oma jumaldatud Alicia saladusi jagada.

      „Nii mulle tunduski. Ta oli ka vastavalt riides. Ühesõnaga, see mees astus autost välja ning läks majja sisse. Natukese aja pärast tuli ta õue tagasi, seekord ühe daami seltsis.”

      „Kuidas see naine välja nägi?”

      „Noor. Umbes nagu teie.”

      „Kas ma paistan sinu silmis noor?”

      Fernandito