Vaimude labürint. II raamat. Carlos Ruiz Záfon

meelega veel paar päeva oodanud. Kahjuks ei saa me selliste juhtumite puhul seda endale lubada.”

      „Mis te Sanchísega tegite?”

      „Praegusel momendil on Ignacio Sanchís jaoskonnas ülekuulamisel – temalt tunnistuse võtmine on kestnud nüüdseks juba paar tundi.”

      Alicia hõõrus sõrmedega meelekohti ja sulges silmad. Vargas tõusis püsti ja valas klaasi valget veini, ulatades selle siis Aliciale. Too oli näost valge nagu hauakivi.

      „Gil de Partera koos oma töögrupiga avaldas mulle tänu ning palus mul eriliselt tänada just teid kahte selle suurepärase töö ja isamaale osutatud teenete eest,” sõnas Leandro.

      „Aga…”

      „Alicia, palun sind. Ei.”

      Alicia kummutas veiniklaasi tühjaks ja toetas pea vastu seina.

      „Te mainisite ka üht head uudist,” lausus ta viimaks.

      „See oligi hea uudis,” selgitas Leandro. „Halb uudis on see, et teid Vargasega on selle juhtumi pealt maha võetud ning juurdlus läheb üle siseministeeriumi määratud uurija ainupädevusse.”

      „Kelle siis?”

      Leandro surus huuled kokku. Vargas, kes oli seni vait püsinud, valas välja uue klaasitäie veini, seekord iseendale, ning heitis Aliciale nukra pilgu.

      „Hendaya,” lausus ta.

      Alicia vahtis jahmunult mõlemale mehele otsa.

      „Kes pagan see Hendaya on?”

      3

      Kong lehkas kuse ja elektri järele. Sanchís polnud kunagi varem märganud, et elektril on oma eriline lõhn. Magus, metalne lõhn nagu valatud verel. Õhk oli paks ning sellest aimus mingit haisu, mis pani tal kõhus keerama. Nurgas surises generaator nii tugevasti, et elektripirn laes võnkus. See heitis piimjat valgust rõsketele seintele, mis paistsid olevat üleni ära kriibitud. Sanchís suutis suurivaevu silmi lahti hoida. Nüüdseks ei tundnud ta enam eriti ei oma käsi ega jalgu, mis olid traadiga nii tugevasti metalltooli külge kinni köidetud, et see lõikus ta ihusse.

      „Mis te mu naisega tegite?”

      „Teie naine on kenasti kodus. Täie tervise juures. Kelleks te meid õige peate?”

      „Ma ei tea, kes te olete.”

      Hääl omandas näo ja esimest korda seisis Sanchís vastamisi nende kristallselgete terassilmadega, nii sinistega, et tundusid olevat veest. Nägu oli nurgeline, kuid pehmete joontega. Temaga kõnelev mees meenutas filmitähte, üht säärast iludust, kellele koduperenaised tänaval salamahti järele vaatavad, tundes ihasööstu jalgevahest läbi käivat. Mehe riided nägid välja erakordselt elegantsed. Tema värskelt pesumajast tulnud särgi varrukakäänistelt särasid vastu vapikotka sümboliga kaunistatud kuldsed mansetinööbid.

      „Meie esindame seadust,” sõnas vestluskaaslane naeratades, nagu oleksid nad kõige paremad sõbrad.

      „Siis laske mind vabaks. Ma pole midagi teinud.”

      Mees, kes oli tooli lähemale tõmmanud ja Sanchíse vastas istet võtnud, noogutas kaastundlikult. Sanchís adus, et kongis on veel vähemalt kaks inimest, kes eemal hämaruses vastu seina nõjatuvad.

      „Minu nimi on Hendaya. Kahju, et pidime tutvuma just säärastel ajaoludel, aga ma usun, et meist teiega saavad head sõbrad, sest sõprade vahel valitseb vastastikune austus ja neil ei ole üksteise ees saladusi.”

      Hendaya andis noogutusega märku ning paar tema meest astus tooli juurde ja hakkas Sanchíse rõivaid kääridega ribadeks lõikama.

      „Peaaegu kõike, mida ma tean, õpetas mulle üks suurmees. Inspektor Francisco Javier Fumero, kelle auks on selle maja seinal isegi mälestustahvel. Fumero oli üks sedasorti meestest, keda ei osata alati vääriliselt hinnata. Ma usun, et teie, kulla Sanchís, suudate seda mõista paremini kui keegi teine, sest eks ole teiegagi ju sama lugu, või kuidas?”

      Sanchís, kes oli hakanud värisema, nähes, kuidas tal riided seljas puruks lõigatakse, kogeles: „Ma ei taipa, mida te…”

      Hendaya tõstis käe, nagu ei vajaks ta mingeid selgitusi.

      „Me oleme siin ju sõbrad omavahel, Sanchís. Ma ju räägin. Meie vahel ei tohi olla mingeid saladusi. Ühel tublil hispaanlasel ei olegi saladusi. Ja teie olete ju tubli hispaanlane. Aga asi on selles, et inimesed võivad vahel olla pahatahtlikud. Seda tuleb tunnistada. Hispaania on küll maailma parim riik, selles pole mingit kahtlust, aga vahel saab kadedus meist võitu. Ja teile on see ometi teada. Kõik need jutud – et võtsite naiseks bossi tütre, et tegite seda vaid raha pärast, et te polnud väärt peadirektori kohta, ja nii edasi ja nii edasi… Ma ütlen, et mina saan teist aru. Ja sellest saan ka aru, et kui mehe au ja enesearmastus kahtluse alla seatakse, ajab see vihale. Sest kui mehel on munad, saab ta ju vihaseks. Ja teil, nagu näha, on munad kenasti olemas. Korralik paar mune.”

      „Palun, ärge tehke mulle haiget, ei…”

      Sanchíse hääl vajus ulgumiseks, kui generaatori kallal askeldav mees tema munandite külge klambrid kinnitas.

      „Ärge nüüd töinake, mees, me pole ju veel midagi teinudki. Noh, vaadake mulle otsa! Silma sisse! Vaadake mulle otsa!”

      Lapse kombel töinates tõstis Sanchís pilgu. Hendaya naeratas talle.

      „Kuulge, Sanchís. Ma olen teie sõber. See on ainult teie ja minu vaheline asi. Ei mingeid saladusi. Teie aitate meid ja mina toimetan teid tagasi koju naise juurde, kus on teie õige koht. Ärge nüüd nutke, mees. Mulle ei meeldi, kui üks hispaanlane nutab, kurat võtaks. Siin nutavad ainult need, kellel on midagi varjata. Aga teil pole ometi midagi varjata, ega? Me oleme ju sõbrad omavahel. Ja ma tean, et Mauricio Valls on teie käes. Ja ma mõistan teid. See Valls on paras tõbras. Jah, jah. Ma ei kahetse põrmugi oma sõnu. Ma nägin dokumente. Tean, et Valls sundis teid seadust rikkuma. Sundis teid müüma olematuid aktsiaid. Mina neid asju ei jaga. Kogu see finantsvärk käib üle minu mõistuse. Aga isegi minusugune ignorant saab aru, et Valls sundis teid enda heaks varastama. Ütlen teile selge sõnaga: see isik – minister või mitte – on kaabakas. Ja uskuge mind, see on miski, millest ma aru saan ja mida ma pean iga päev oma silmaga nägema. Aga te ju teate, kuidas asjad siin riigis käivad. Inimest hinnatakse selle järgi, kes on tema sõbrad. Nii see paraku käib. Ja Vallsil on palju sõpru. Mõjuvõimsaid sõpru. Aga kõigel on siiski piir. Jõuab kätte hetk, mil tuleb öelda: nüüd aitab. Ja teie tahtsite kohtumõistmise enda kätte võtta. Vaadake, ma saan sellest aru. Aga see on siiski valesamm. Selleks oleme olemas meie. See on meie töö. Hetkel on meie ainus soov see närukael Valls üles leida, et kõik selgeks saaks. Ja et teie pääseksite tagasi koju oma naise juurde. Et me saaksime Vallsi trellide taha pista, kus ta oma tegude eest vastutust kannaks. Ja et mina saaksin minna puhkusele – mul on viimane aeg seda teha, uskuge mind. Ja siis võime kogu selle loo unustada. Te ju mõistate mind, eks ole?”

      Sanchís püüdis midagi öelda, aga ta hambad lõgisesid suus nii tugevasti, et tema sõnadest ei olnud võimalik aru saada.

      „Mis te ütlesite, Sanchís? Kui te seda rappumist ei lõpeta, ei kuule ma ju ühtki teie sõna.”

      „Mis aktsiad?” suutis ülekuulatav viimaks välja öelda.

      Hendaya ohkas.

      „Ma olen teis pettunud, Sanchís. Mina arvasin, et oleme sõbrad. Ja sõpru ometi ei mõnitata niiviisi. See asi ei taha meil edeneda. Ma teen selle teile lihtsaks, sest sügaval südames ma mõistan teie teguviisi. Teised ehk ei mõistaks, aga mina mõistan. Sest ma tean, mis tunne on olla sellise rämpsu meelevallas, kes arvab, et nendesugustele on kõik lubatud. Seega ma annan teile veel ühe võimaluse. Sest te meeldite mulle. Aga ma annan teile sõbralikku nõu: mõnikord tuleb osata oma uhkus alla neelata.”

      „Ma ei tea, mis aktsiatest