Vaimude labürint. II raamat. Carlos Ruiz Záfon

vaatleb,” selgitas fotograaf. „Kas meeldib?”

      „Hämmastav,” tunnistas Alicia.

      „Puhtalt kompositsioon ja perspektiiv. Saladus on valguses. Tuleb vaadata sellise pilguga, nagu oleks valgus voolav. Vari omandab põgusa hajuva kihi, nagu oleks valgust sadanud…”

      Fotograaf jättis igati professionaalse mulje ning Alicia murdis pead, kuhu see foto viimaks välja jõuab. Maagilise valguse kilpkonn luges ta mõtteid.

      „See on mu raamatu jaoks,” selgitas ta. „Kuidas teie nimi on?”

      „Alicia.”

      „Ärge ehmatage, aga ma tahaksin teid pildistada, Alicia.”

      „Mind? Miks?”

      „Sest te olete valguse ja varju looming nagu see linngi. Mis te kostate?”

      „Siin või? Kohe praegu?”

      „Ei. Mitte praegu. Täna rõhub teid miski ega lase olla see, kes te tegelikult olete. Ja kaamera tabaks selle ära. Vähemalt minu oma küll. Ma tahan teid pildistada siis, kui olete selle koorma oma hingelt ära saanud ja valgus võib teid jäädvustada sellisena, nagu te olete, mitte sellisena, milliseks teid on muudetud.”

      Alicia punastas esimest ja viimast korda elus. Ta polnud end kunagi varem nii alasti tundnud kui selle kummalise tegelase pilgu ees.

      „Mõelge järele,” lausus fotograaf.

      Mees tõmbas pintsakutaskust välja visiitkaardi ja ulatas selle naeratades talle.

      Alicia pani kaardi tallele ja kiirustas minema, jättes fotograafi oma kunstiteose ja kirurgipilgu seltsi. Ta sukeldus katedraali ümber tunglevasse rahvasumma ja tõttas edasi otse Puerta del Ángeli suunas, kuni jõudis Santa Ana tänavani, kust paistis Sempere ja Poegade raamatupoe vaateaken.

       Sa jõuad veel asjalood nii korraldada, et sa kõike kihva ei keera. Mine sealt kaarega mööda.

      Ta võttis platsi teisel pool teed, varjudes uksealusesse, kust võis näha poeruume. Linnale oli laskumas Barcelona talvedele omane sünge sinakas õhtupoolik, mis mõjus nagu kutse külma trotsida ning sihitult tänavail ringi uidata.

       Mine siit minema. Mida sa enda arust teha saad?

      Ta silmas Bead, kes parajasti üht klienti teenindas. Tema kõrval seisis keegi vanem meesterahvas, kes pidi Alicia hinnangul olema tema äi, härra Sempere. Väike Julián istus letil, selg vastu kassaaparaati ja ülepeakaela süvenenud põlvedele toetatud raamatusse, mis oli peaaegu sama suur kui ta ise. Alicia naeratas. Korraga ilmus tagaruumist Daniel, süles virn raamatuid, mille ta letile asetas. Julián tõstis pea ja vaatas isale otsa, too sasis käega ta juukseid. Poiss ütles midagi ja Daniel hakkas naerma. Ta kummardus ettepoole ja andis pojale otsaesisele musi.

       Sul pole mingit õigust siin olla. See pole sinu elu ja see pole sinu perekond. Kao minema ja tõmbu tagasi oma urgu, kust sa tulid.

      Alicia silmitses Danieli, kui too sorteeris letile asetatud raamatuid. Mees jagas need kolme kuhja, lausa silitas köiteid neilt tolmu pühkides, ning seadis need sirgelt ritta. Alicia mõtles, kuidas võiks tunduda nende käte ja nende huulte puudutus. Ta sundis ennast pead ära pöörama ja paar sammu eemalduma. Oli see tõesti tema kohus või hoopis õigus teha uudis teatavaks neile inimestele, kes kindlasti elaksid õndsas teadmatuses märksa õnnelikumat elu? Õnn või sellele kõige lähem seisund, mida üks mõõdukalt arukas olend võib soovida, nimelt hingerahu, hajub, kui usust saab teadmine.

       Veel viimane pilk. Hüvastijätuks. Hüvasti igaveseks.

      Enne kui ta isegi aru sai, seisis ta uuesti poe vaateakna ees. Ta hakkas juba lahkuma, kui korraga märkas, et väike Julián teda silmitseb, nagu haistaks tema sealviibimist. Alicia jäi keset tänavat liikumatult seisma ning inimesed müksasid teda möödudes nagu mingit kuju. Märkimisväärse osavusega ronis Julián järi astmena kasutades leti pealt maha. Vanematele märkamatult – Daniel pakkis parajasti raamatuid ja Bea oli koos äiaga endiselt ühe kliendi teenindamisega ametis – sammus Julián läbi poe ja avas talle ukse. Ta seisatas lävel ja jäi Aliciat vaatama, endal suu kõrvuni. Alicia raputas pead. Julián hakkas tema poole tulema. Selleks ajaks oli Daniel juhtuvat märganud ja tema huuled laususid poja nime. Bea pööras ümber ja tormas tänavale. Julián oli jõudnud Alicia jalgade juurde ja kallistas teda. Alicia võttis ta sülle ning niiviisi Bea ja Daniel nad leidsidki.

      „Preili Gris?” päris Bea pooleldi üllatunult, pooleldi ärevalt.

      Kogu lahkus ja soojus, mis oli temast hoovanud tol päeval, kui nad olid kohtunud, näis olevat ta maha jätnud samal hetkel, kui ta märkas oma poega tolle võõra naise süles. Alicia andis poisi talle üle ja neelatas kramplikult. Bea surus Juliáni kõvasti enda vastu ja tõmbas sügavasti hinge. Daniel, kes silmitses teda ühtaegu võlutult ja vaenulikult, tegi sammu tema suunas ning seisis tema ja oma perekonna vahele.

      „Kes te olete?”

      „See on preili Gris,” selgitas Bea tema selja tagant. „Ta on meie klient.”

      Daniel noogutas, aga ta näole langes kahtlusevari.

      „Mul on väga kahju. Ma ei tahtnud teid ehmatada. Poiss tundis mu ilmselt ära ja…”

      Julián vahtis teda endiselt äratehtult, taipamata midagi oma vanemate murest. Et kõik veel keerulisemaks muutuks, ilmus raamatupoe ukse vahele härra Sempere pea.

      „Kas ma jäin millestki ilma?”

      „Mitte millestki, isa, peale selle, et Julián oleks äärepealt plehku pannud…”

      „See on minu süü,” lausus Alicia.

      „Ja teie olete…?”

      „Alicia Gris.”

      „See daam, kes esitas suurtellimuse? Astuge ometi sisse, väljas on külm.”

      „Ma olin tegelikult just minemas…”

      „Niisugust juttu ma ei taha kuuldagi. Pealegi ma näen, et olete mu lapselapsega juba sõbraks saanud. Ärge arvake, et ta kõigiga kaasa läheb. Mitte sinnapoolegi.”

      Härra Sempere hoidis talle ust lahti ja kutsus teda edasi. Alicia vahetas Danieliga pilgu ja too noogutaski juba veidi rahunenult.

      „Astuge edasi, Alicia,” kutsus Bea.

      Julián sirutas talle käe.

      „Nagu näete, pole teil enam valikut,” märkis vanaisa Sempere.

      Alicia naeratas ja astus üle poe läve. Raamatute lõhn mähkis ta endasse. Bea oli Juliáni sülest maha pannud. Laps haaras Alicial käest ja viis ta leti äärde.

      „Ta on teist päris sisse võetud,” mainis vanaisa. „Öelge, kas me oleme varem kohtunud?”

      „Lapsena käisin ma siin tihti, koos isaga.”

      Sempere jäi teda vahtima.

      „Gris? Juan Antonio Gris?”

      Alicia noogutas.

      „Püha jumal! Uskumatu… Sellest on pikki aastaid, kui ma teda viimati nägin – teda ja ta abikaasat! Vanasti käisid nad siin peaaegu iga nädal… Rääkige ometi, kuidas neil läheb!”

      Alicia tundis, kuidas suu kuivaks tõmbub.

      „Nad said surma. Sõja ajal.”

      Vanaisa Sempere ohkas.

      „Mul on väga kahju. Ma ei teadnud.”

      Alicia püüdis naeratada.

      „Teil polegi siis enam perekonda?”

      Alicia raputas pead. Daniel märkas, et noore naise silmad on veekalkvel.

      „Isa,