Vaimude labürint. II raamat. Carlos Ruiz Záfon

vastutavaks ühe naise, Isabella Gisperti surmas. Kas sa ikka jälgid mind?”

      Alicia noogutas.

      Sanchíse plaan oli veenda Vallsi vandenõu olemasolus, mis ähvardas avalikuks teha tema vanglaülemaks olemise ajal vangide suhtes toimunud kuriteod. Kõige selle taga pidi aimuma Martíni ja teiste endiste vangide käsi. Nad tahtsid ta närvi ajada, sundida teda välja pugema kaitsva positsiooni kookonist ja nendega mees mehe vastu silmitsi seisma. See oli tema ainus võimalus nende suu sulgeda. Ta pidi hävitama nad enne, kui nad temast ette jõuavad.

      „Aga see oli kõigest plaan tema lõksumeelitamiseks,” märkis Alicia.

      „Täiuslik plaan, sest kui ka politsei oleks asja uurima hakanud, oleks avastatud vaid isikliku kättemaksu ja rahadega sahkerdamise jälgi, mille Valls oleks kinni mätsinud. Salgado oli ideaalne sööt, sest teda sai kergesti seostada teiste vangide, eriti David Martíniga, kelle käsi pidi kogu seda plaani nii-öelda varjust juhtima. Ometi suutis Valls pikki aastaid säilitada külma verd. Ent pärast 1956. aasta atentaadikatset Círculo de Bellas Arteses, millega Morgado tema elu kallale kippus, hakkas Valls vaikselt enesevalitsust kaotama. Ta korraldas Salgado vabastamise, et saaks lasta teda jälitada, lootuses, et too juhatab ta Martínini, ent Salgado kõrvaldati, kui too lootis parajasti käppa peale panna vanale röövsaagile, mille ta oli veidi enne 1939. aastal aset leidnud arreteerimist ühte Põhjavaksali hoiukappi varjule toimetanud. Mees polnud enam kasulik ja tema vagaseks tegemine ei jätnud mingeid jälgi. Valls aga sai hakkama mitme suurema ja väiksema apsakaga, mis tekitasid valejälgi. Ta sundis Pablo Cascost – ühe talle kuuluva ettevõtte, Ariadna kirjastuse töötajat – võtma ühendust Semperete perekonna liikme, kellegi Beatriz Aguilariga, kellega tol mehel oli kunagi suhe olnud. Sempered on ühe vanaraamatupoe omanikud, mida Martín ja võimalik, et ka tema kaasosalised, võisid Vallsi arvates pelgupaigana kasutada, kuna Martínil oli olnud mingit laadi suhe raamatupoe omaniku hinge heitnud naise Isabella Gispertiga, poe praeguse juhataja ja Beatrizi abikaasa Daniel Sempere emaga. Ja hüva, nüüd sa võid mind katkestada, enne kui sul hoog peale tuleb.”

      „Aga Mataixi raamatud? Kuidas seletada Vallsi lauasahtlisse peidetud raamatut, mille ma leidsin ja mis tema tütre Mercedese sõnutsi pidi olema viimane asi, mida isa enne kadumajäämist käes hoidis?”

      „Eks see ole osa sellestsamast strateegiast. Mataix oli olnud Martíni sõber ja kolleeg ning Montjuïci vang. Surve, ähvardused ja salajane vandenõu said Vallsist vähehaaval jagu, nii et ta otsustas koos oma usaldusmehe Vicentega isiklikult Barcelonasse sõita, et astuda vastu oma arvatavale kättemaksuinglile, David Martínile. Politsei on arvamusel – ja mina olen nendega ühel nõul –, et enda teada suundus Valls salajasele kohtumisele Martíniga, mille käigus ta lootis temast lõplikult vabaneda.”

      „Aga nagu Mataix, oli ka Martín juba aastaid surnud.”

      „Täpselt. Tegelikult ootasid teda ees hoopis Sanchís ja Morgado.”

      „Kas Vallsil polnuks lihtsam lasta politseil David Martíniga tegeleda?”

      „Tõepoolest, aga sel juhul võinuks tekkida oht, et Martín, kes tema arvates oli veel elavate kirjas, oleks vahistamise korral välja rääkinud Isabella Gisperti surma ja paljude teiste juhtumitega seotud asjaolud, see aga oleks Vallsi mainele korraliku hoobi andnud.”

      „Kõlab loogiliselt. Vist. Aga edasi?”

      „Kui Valls Sanchísel ja Morgadol peos oli, viisid nad ta ühte vanasse Castellsi tehasesse Pueblo Nuevos, mis on juba aastaid suletud, ent kuulub Metrobarna kinnisvaraagentuurile. Sanchís tunnistas üles, et nad piinasid teda tunde ja viskasid siis laiba ühte tehaseahju. Kui ma Gil de Parteraga telefonis rääkisin, oli ta just saanud kinnitust, et politsei oli leidnud luujäänuseid, mis arvatavalt kuuluvad Vallsile. Nad on välja nõudnud Vallsi hammastest tehtud röntgenülesvõtted, et kindlaks teha, kas tegemist on tõepoolest ministri säilmetega. Kujutan ette, et kas täna õhtuks või homme hommikuks on meil selgus käes.”

      „Nii et juhtum on siis lõpetatud?”

      Leandro noogutas.

      „See osa küll, mis puudutab meid. Jääb veel välja selgitada, kas oli ka teisi kaasosalisi ja kui kaugele Ignacio Sanchíse kavandatud vandenõu niidid viivad.”

      „Kas sellest teatatakse ka ajakirjandusele?”

      Leandro naeratas.

      „Muidugi mitte. Just praegu toimub siseministeeriumis koosolek, kus peetakse aru, mida avalikkusele teatatakse ja mis vormis. Rohkem üksikasju ma ei tea.”

      Järgnes pikk vaikus, mida kergelt häiris vaid Leandro, kes pilku Alicialt tõstmata teed rüüpas.

      „See kõik on eksitus,” pomises Alicia viimaks.

      Leandro kehitas õlgu.

      „Võimalik. Aga see pole enam meie otsustada. Meie töö – leida jälg, mis viiks Vallsi asukohani – on tehtud. Ja pealegi tulemuslikult.”

      „Pole tõsi,” vaidles Alicia vastu.

      „Nii võtavad asja kokku isikud, kelle häälel on märksa enam kaalu kui minu või endastki mõista ka sinu omal, Alicia. Eksitus oleks hoopis mitte mõista, millal on aeg asjale punkt panna. Nüüd on meie ülesanne vaid diskreetseks jääda ja lasta kõigel oma loomulikku rada kulgeda.”

      „Härra Montalvol on õigus, Alicia,” sõnas Vargas. „Meie ei saa enam midagi teha.”

      „Paistab, et oleme juba küllalt teinud,” vastas Alicia külmalt.

      Leandro vangutas noomivalt pead.

      „Kapten, kas jätaksite meid korraks omavahele?” küsis Leandro.

      Vargas tõusis püsti.

      „Endastki mõista. Ma lähen üle tänava oma tuppa ja helistan politseijaoskonda, et saada edasised juhtnöörid.”

      „Minu arvates on see suurepärane mõte.”

      Aliciast möödudes vältis Vargas tema pilku. Ta sirutas Leandrole käe ja too surus seda sõbralikult.

      „Suur tänu abi eest, kapten. Ja et te nii hästi mu Alicia eest hoolt kandsite. Olen teile tõesti teene võlgu. Koputage julgesti minu uksele, kui teil peaks iial ükspuha mis asjus abi vaja minema.”

      Vargas noogutas ja lahkus diskreetselt. Omavahele jäädes andis Vargas Aliciale märku lähemale tulla ja tema kõrval sohval istet võtta. Naine kuuletus tõrksalt.

      „Tore mees see Vargas.”

      „Suuvärk on tal veel eriti tore.”

      „Ära ole ülekohtune. Ta on tõestanud, et on väärt politseinik. Mulle ta meeldib.”

      „Minu teada on ta vaba.”

      „Alicia, Alicia…”

      Leandro pani isalikult oma käe ta õlgade ümber ja kallistas teda kergelt.

      „Lase tulla, enne kui sa plahvatad,” julgustas ta. „Kergenda südant.”

      „See kõik on täielik pask.”

      Leandro surus teda kiindunult enda vastu.

      „Olen nõus. Räpakas töö. Sugugi mitte selles vaimus, nagu meil sinuga kombeks, aga ministeeriumi rahvas ilmutas juba närvilisuse märke. Ja El Pardost tuli teade, et nende jaoks on piir käes. Ega see poleks ka meeldiv olnud, kui nad oleksid hakanud arvama või lausa välja ütlema, et meie oleme need, kes ei suuda tulemusi saavutada.”

      „Aga Lomana? On temast mingit elumärki?”

      „Hetkel mitte, ei.”

      „Kummaline.”

      „On tõesti. Aga see on üks neid lahtisi otsi, mis paari järgmise päeva jooksul ilmselt kokku sõlmitakse.”

      „Neid lahtisi otsi on