Klaastroon 6: Koidutorn. Sarah J Maas

läbipaistev rüü muutus kastena olematuks, kui vesi seda mööda üles hiilis. Naise õrnad, ent kindlad käed haarasid Chaolil kaenla alt ja aitasid mehel end üleni basseini hiivata ning ülemise astme peale sättida. Seejärel juhtis teenijanna teda järgmisele ja järgmisele astmele, kuni Chaol istus õlgadeni vees. Silme ees naise täidlased, kikkis rinnad.

      Tundus, nagu poleks too seda märganudki. Chaol keeras kohe pilgu akna poole, kui naine pöördus väikese kandiku poole basseiniääre lähedal. Õlid ja pintslid ja pehme välimusega riidetükid. Chaol libistas aluspüksid jalast sel ajal, kui naine mujale pöördus, ja asetas need valju, märja latsakaga basseiniäärele.

      Nesryn ei tulnud endiselt oma toast välja.

      Niisiis sulges Chaol silmad, alistus teenijanna askeldustele ja mõtiskles selle üle, mida põrgut ta peaks nüüd tegema.

      F4f

      Kõigist ruumidest Torre Cesmes armastas Yrene Towers seda kõige rohkem.

      Vahest seetõttu, et kahvatu kivitorni ja selle all laiuva kompleksi päris tipus asuvast ruumist avanesid võitmatud vaated päikeseloojangule Antica kohal.

      Vahest seetõttu, et see oli paik, kus ta esimest korda peaaegu kümne aasta jooksul tundis esimest ohutusekübet. Koht, kus ta esimest korda silmitses praegu paberite ja raamatutega kaetud töölaua taga istuvat iidvana naist ning kuulis sõnu, mis muutsid kõike: Sa oled siin teretulnud, Yrene Towers.

      Sellest oli nüüd möödas üle kahe aasta.

      Kaks aastat siin töötamist ja elamist selles tornis ning selles linnas, kus oli nii palju rahvaid, nii palju toitusid ja teadmiste varasalvesid.

      See oli kõike seda, mida ta oma unistustes ette kujutas – ja ta haaras igast võimalusest, igast väljakutsest kahe käega kinni. Ta uuris ja kuulas ja harjutas ja päästis elusid, muutis neid, kuni ronis oma kursuse etteotsa. Kuni ühe tundmatu Fenharrow’ ravitseja tütre juurde tulid nõu ja abi küsima nii noored kui ka vanad ravitsejad, kes õppisid seda kogu elu.

      Maagia aitas. Hiilgav, imetore maagia võis muuta ta nii hingetuks või väsinuks, et ta ei saanud päevade kaupa voodist välja. Maagia nõudis lõivu nii ravitsejalt kui ka patsiendilt. Aga Yrene oli valmis seda maksma. Ta ei pannud iial pahaks ühe jõhkra raviseansi järelmõju.

      Kui see tähendas ühe elu päästmist... Silba andis talle kingi – ja üks noor võõras andis talle teise kingi sel viimasel ööl Innishis kaks aastat tagasi. Yrenel polnud plaani kumbagi raisata.

      Ta ootas vaikuses, kuni kleenuke naine tema vastas lõpetas krooniliselt segamini töölaual mingi sõnumi lugemise. Teenijate parimatest pingutustest hoolimata oli iidsest roosipuust laud alati kaootiline, seda katsid retseptid või loitsud või pudelikesed või purgid, milles pruuliti mingit ravijooki.

      Praegugi seisis laual kaks sellist pudelikest, läbipaistvad kuulikesed iibisejalgadena vormitud hõbealuste peal. Neid puhastas lõputu päikesepaiste torni sees.

      Hafiza, Torre Cesme kõrgeim ravitseja, korjas üles ühe pudelikese, keerutas selle kahvatusinist sisu, kortsutas kulmu ja pani selle tagasi. „Neetud värk võtab eeldatust alati kaks korda kauem aega.” Ta küsis justkui muuseas, Yrene enda keeles: „Miks see sinu arust nii on?”

      Yrene nõjatus tema lauapooles olevas kulunud, topilises tugitoolis lähemale, et jooki uurida. Iga koosviibimine, iga kohtumine Hafizaga oli õppetund – võimalus õppida. End proovile panna. Yrene tõstis pudelikese aluselt ja hoidis seda päikeseloojangu kuldse valguse ees ning uuris tihket lasuriidivärvi vedelikku selle sees. „Kasutus?”

      „Kümneaastasel tüdrukul tekkis kuus nädalat tagasi kuiv köha. Käis arstide juures, need soovitasid meega teed, puhkust ja värsket õhku. Läks mõneks ajaks ära, aga tuli nädala eest kärinal tagasi.”

      Torre Cesme arstid olid maailma parimad, neid eristas Torre ravitsejatest vaid asjaolu, et neil polnud maagiat. Nad olid torni ravitsejate esimeseks uurimisliiniks ja nende ruumid asusid ulatuslikus kompleksis torni jalami ümber.

      Maagia oli hinnaline ja selle nõudmised piisavalt kulukad. Sel põhjusel oli mingi kõrgeim ravitseja sajandeid tagasi kuulutanud, et patsienti vastu võttes pidi esmalt selle isiku läbi vaatama mõni arst. Vahest oli see poliitiline manööver – kont, mis visati neile arstidele, kelle jätsid nii sageli vahele maagia kõikeravivaid mõjusid ihaldavad tegelased.

      Ometi ei suutnud maagia kõike ravida. Ei suutnud peatada surma ega tuua sealt kedagi tagasi. Ta oli ise õppinud seda ikka ja jälle nende viimase kahe aasta jooksul ning varemgi. Ja isegi arstide kohta kehtivate reeglistike juures avastas Yrene end taas – nagu alati – kõndimas Antica kitsastel ja kaldus tänavatel köhimise hääle suunas.

      Yrene kallutas pudelikest sinna-tänna. „Jook reageerib võib-olla kuumusele. On olnud ebatavaliselt soe, isegi meie jaoks.”

      Suve lõpp oli viimaks ometi lähedal, isegi pärast kaht aastat polnud Yrene endiselt täielikult harjunud ära jumalalinna järelejätmatu, kuiva kuumusega. Halastaval kombel oli keegi ammune tarkpea leiutanud bidgier’id. Need tuult püüdvad tornid pandi hoonetele selleks, et tõmmata värsket õhku all olevatesse ruumidesse. Mõned tegid koguni koostööd Antica all väänlevate maa-aluste kanalitega, et muuta kuuma tuult jahedaks hoovuseks. Väikesed tornikesed täkkisid linna nagu tuhat oda ja turritasid taeva poole, alates väikestest, mudatellistest tehtud majakestest kuni suurte, kuplitega residentsideni, mis olid täis varjulisi hoove ning selge veega tiike.

      Kahjuks ehitati Torre enne seda briljantset käiku ja kuigi üle­mistel korrustel leidus kavalat ventilatsiooni, mis jahutas kaugel all olevaid kambreid, esines küllalt päevi, kui Yrene soovis, et mõni nutikas arhitekt oleks võtnud enda peale selle, et Torrele mõningaid uusimaid leiutisi külge pookida. Tõepoolest, kuna soe tõusis ja tornis põles mitmeid tulekoldeid, oli Hafiza ruum peaaegu kõrvetavalt kuum. Seepärast lisas Yrene: „Võiksite panna selle madalamasse kambrisse, kus on jahedam.”

      „Aga vajalik päikesevalgus?”

      Yrene mõtiskles. „Tooge sinna peegleid. Püüdke aknast tulevat päikesevalgust ja suunake see pudelikesele. Kohendage paar korda päevas, et arvestada päikese liikumisteega. Jahedama temperatuuri ja kontsentreerituma päikesevalgusega võib ravijoogi varem valmis saada.”

      Väike, rahulolev noogutus. Yrene oli hakanud neid noogutusi kalliks pidama, seda imetabast valgust pruunides silmades. „Kiire taip päästab elusid sagedamini kui maagia,” oli Hafiza ainus vastus.

      Ta lausus seda tuhandeid kordi varemgi, tavaliselt siis, kui asjasse oli segatud Yrene. See oli tema arust igavesti uhke, kuid Yrene painutas siiski tänutäheks pead ja pani pudelikese alusele tagasi.

      „Nii,” nentis Hafiza, asetades sellel peaaegu kumaval roosipuust töölaual kämblad üksteise peale, „Eretia teatab mulle, et tema arust oled sa valmis meie juurest lahkuma.”

      Yrene ajas end istmel sirgu. See oli seesama tool, kus ta istus esimesel päeval pärast seda, kui ronis tuhatkond astet torni tippu ja anus vastuvõttu. Anumine oli selle kohtumise alandustest kõige vähim. Tipphetkeks oli see, kui ta kallas Hafiza lauale kullakoti sisu ja pahvatas, et ei hooli hinnast. Võtku parem kõik endale.

      Ei taibanud, et Hafiza ei võtnud õpilastelt raha. Ei, nemad maksid hariduse eest teisiti. Yrene oli kannatanud provintslikus Valge Sea kõrtsis töötatud aasta jooksul lõputuid alandusi ja nõmedusi, kuid iial polnud ta rohkem tardunud kui sel hetkel, kui Hafiza käskis tal raha tagasi pruuni kotti panna. Kraapides seda kulda laualt nagu mõni kaardimängija, kes ruttas oma võite kokku koguma, kaalus Yrene sealsamas Hafiza töölaua taga kõrguvast akende kaarest välja kargamist.

      Palju oli sellest ajast peale muutunud. Läinud oli koduvillane kleit, liigagi sale keha. Yrene arust aitasid muidugi Torre lõputud trepid kaalu kontrolli all hoida, sest kilod kippusid kogunema järjepidevast toitumisest tänu Torre üüratutele köökidele, toidulettidest kihavatele lõpututele turgudele ja iga rahvarohket tänavat ning käänulist põiku ääristavatele söögitubadele.

      Yrene