Klaastroon 6: Koidutorn. Sarah J Maas

kombel pea langetada. „Tänan teid teie helduse eest, suur kagaan.”

      „Täna õhtul puhake. Teavitan neid sellest, et olete valmis homme hommikul. Kuna te ei saa nende juurde minna, saadetakse üks neist teie juurde. Kui nad nõustuvad.”

      Chaoli sõrmed nihkusid rüpes, kuid ta ei kägardanud neid. Nesryn hoidis endiselt hinge kinni.

      „Olen nende käsutuses,” pomises Chaol pingutatult.

      Kagaan sulges viimase ehetekirstu kaane. „Võite oma kingitused endale jätta, Kuninga Käsi, Aelin Galathyniuse saadik. Minul pole nende jaoks tarvet ega huvi.”

      Chaoli pea nõksatas üles, justkui oleks midagi kagaani toonis teda lõksu püüdnud. „Miks?”

      Nesryn suutis vaevu kössitõmbumist varjata. See nõue oli enamat, kui keegi söandas iial sellele mehele esitada, arvestades üllatunud viha kagaani silmis ja pilke, mida vahetati tema laste vahel.

      Ent Nesryn märkas kagaani silmis ka midagi muud. Väsimust.

      Midagi õlist libises tema kõhtu, kui ta märkas valgeid lippe, mis voogasid kõigist akendest üle kogu linna. Kui ta silmitses kuut pärijat ja loendas neid uuesti.

      Mitte kuut.

      Viit. Seal oli ainult viis.

      Surmalipud kuninglikus majapidamises. Üle kogu linna.

      See polnud leinav rahvas. Mitte nii, nagu nad oleks Adarlanis, kus riietuti üleni musta ja mossitati veel kuude kaupa. Isegi kagaani kuningliku pere keskel võttis elu end taas kätte ja läks edasi, surnuid ei topitud kivist katakombidesse või kirstudesse, nad mähiti valgesse ja asetati lahtise taeva alla eraldatud, pühas laotuses kaugetes steppides.

      Nesryn heitis taas pilgu viie pärija rivile, luges nad üle. Kohal olid vanimad viis. Ja just siis, kui ta taipas, et seal polnud Tumeluni, noorimat – vaevu seitsmeteistkümneaastast –, ütles kagaan Chaolile: „Teie nuhid on tõesti kasutud, kui te polegi veel kuulnud.”

      Seejärel sammus ta trooni poole ja lasi ette astuda Sartaqil. Vanuselt teise printsi põhjatuid silmi looritas kurbus. Sartaq noogutas Nesrynile hääletult. Jah. Jah, tema kahtlused olid õiged…

      Ruumi täitis Sartaqi soliidne, meeldiv hääl. „Meie armastatud õde Tumelun suri ootamatult kolm nädalat tagasi.”

      Oh, jumalad küll. Nii paljud sõnad ja rituaalid olid vahele jäetud. Ainuüksi siiatulek, et nõuda nende abi sõjas oli jäme, kohatu...

      Chaol lausus tiine vaikuse sisse, vastates esmalt iga pingul näoga printsi ja printsessi, seejärel lõpuks ka kurnatud silmadega kagaani enda pilgule: „Minu sügavaim kaastunne teile.”

      Nesryn kähistas: „Kandku põhjatuul ta õilsamatele tasandikele.”

      Ainult Sartaq vaevus tänutäheks noogutama, ülejäänud olid nüüd muutunud külmaks ja kangeks.

      Nesryn heitis Chaolile hääletu hoiatuspilgu, et too surma kohta ei küsiks. Chaol luges ilmet tema näol ja noogutas.

      Kagaan kratsis üht plekki oma vandlitroonil. Vaikus oli sama raske kui need mantlid, mida ratsa-aadel kandis endiselt kaitseks steppide kibeda põhjatuule ja armutute puust sadulate vastu.

      „Oleme kolm nädalat merel loksunud,” üritas Chaol pakkuda, tema hääl oli nüüd leebem.

      Kagaan ei näinud mõistmist ilmutavat. „See selgitaks ka, miks te olete nii teadmatud teistest uudistest ja sellest, miks need külmad vääriskivid võiks olla kasulikumad teie jaoks.” Kagaani huuled kõverdusid rõõmutus muiges. „Arghuni allikad tõid täna hommikul teate ühest laevast. Teie kuninglikud varakirstud Riftholdis ei ole enam kättesaadavad. Hertsog Perrington ja tema lendavate jubeduste parv vallutas Riftholdi.”

      Tukslev ja õõnes vaikus pühkis läbi Nesryni. Ta polnud kindel, kas Chaol hingas.

      „Meil pole teateid kuningas Doriani asukoha kohta, kuid ta loovutas Riftholdi neile. Põgenes öhe, kui kuulujutte uskuda. Linn on langenud. Kõik Riftholdist lõuna pool kuulub nüüd Perringtonile ja tema nõidadele.”

      Nesryn nägi esmalt oma nõbude nägusid.

      Siis oma õe nägu. Siis isa. Nägi nende kööki, nende pagarikoda. Pirnikooke, mis jahtusid pikal puust laual.

      Dorian jättis nad maha. Jättis nad kõik maha, et... teha mida? Otsida abi? Jääda ellu? Põgeneda Aelini juurde?

      Kas kuninglik kaardivägi jäi maha võitlema? Kas keegi võitles selleks, et päästa süütuid selles linnas?

      Tema käed vabisesid. Ta ei hoolinud sellest. Ei hoolinud sellest, kas see rikkusesse riietatud seltskond irvitas või mitte.

      Tema õelapsed, suurim rõõm tema elus...

      Chaol põrnitses tema poole. Mehe näol polnud midagi. Ei muserdatust ega šokki.

      See veripunane ja kuldne munder muutus lämmatavaks. Kägistavaks.

      Nõiad ja lohemaod. Tema linnas. Oma raudsete hammaste ja küünistega. Käristamas ja veristamas ja piinamas. Tema perekonda – tema perekonda…

      „Isa.”

      Sartaq astus taas ette. Need oonükssilmad libisesid vaheldumisi Nesrynilt kagaanile. „Meie külaliste jaoks on see olnud pikk reis. Poliitikat kõrvale jättes,” ütles ta halvakspanevat pilku Arghuni poole heites, keda näis lõbustavat – lõbustavat see uudis, mille ta oli toonud, mis oli pannud rohelise marmorpõranda Nesryni saabaste all kobrutama – „oleme siiski külalislahke rahvas. Las nad puhkavad paar tundi. Ja siis liituvad meiega õhtusöögil.”

      Sartaqi kõrvale astus Hasar, kes kortsutas samal ajal Arghuni poole kulmu. Vahest mitte selleks, et teda venna kombel noomida. Ehk lihtsalt selle eest, et Arghun ei olnud esmalt talle seda uudist rääkinud. „Et ükski külaline ei käiks meie kodus avastamas, et selle mugavustes on midagi puudu.” Ehkki tervitussõnad, oli Hasari toon kõike muud kui seda.

      Nende isa heitis neile hämmeldunud pilgu. „Tõepoolest.” Urus viipas käega kaugemate sammaste juures olevate teenrite poole. „Saatke nad nende tubadesse. Ja edastage Torresse sõnum, et nad läkitaks oma parima – Hafiza, kui ta soostub sealt tornist alla tulema.”

      Nesryn vaevu kuulis ülejäänut. Kui linn oli nõidade käes, siis valgid, kes sel suvel sinna varem pesa tegid... Polnud kedagi, kes nendega võitleks. Polnud kedagi, kes tema peret varjaks.

      Kui nad üldse elus olid.

      Ta ei suutnud hingata. Ei suutnud mõelda.

      Ta poleks pidanud lahkuma. Poleks pidanud seda ametikohta vastu võtma.

      Nad võisid olla surnud või piinades. Surnud. Surnud.

      Ta ei märganud teenijannat, kes tuli Chaoli tooli lükkama. Märkas vaevu kätt, mille Chaol välja sirutas, et põimida tema omasse.

      Lahkudes Nesryn isegi ei kummardanud kagaanile.

      Ta nägi muudkui nende nägusid.

      Lapsed. Tema õe naeratavad, ümara kõhuga lapsed.

      Ta poleks pidanud tulema.

      F3f

      Nesryn oli šokis.

      Chaol ei saanud tema juurde minna, ei saanud teda kaissu haarata ega enda lähedal hoida.

      Mitte nüüd, kui Nesryn kõndis hääletu ja hõljuvana nagu mardus otse magamistuppa uhkes tubade kompleksis, mis neile palee esimesel korrusel määrati, ja sulges ukse enda järel. Justkui oleks ta unustanud, et maailmas leidus veel keegi.

      Chaol ei süüdistanud teda.

      Ta lasi teenijannal, peene kondiga naisel, kelle kastanpruunid juuksed laskusid raskete kiharatena kitsa pihani, lükata oma tooli teise magamistuppa. Kompleksi aknad avanesid aiale, kus kasvasid viljapuud ja mulisesid purskkaevud. Ülemise korruse rõdule kinnitatud