Klaastroon 6: Koidutorn. Sarah J Maas

kenale näolapile sinikad. Ent ta kõneles adarlani keelt nagu Yrenegi. Nagu kõik lapsed, kes kaotasid Adarlani tõttu kõik – need lapsed, kelle kuningriigid jäeti tuhka ja verre ja varemetesse.

      Yrene libistas pöidlaga üle sedeli, sinna tindiga kantud sõnade:

      Selle jaoks, kuhu iganes sa pead minema – ja veel enamgi. Maailmal on vaja rohkem ravitsejaid.

      Yrene hingas sisse esimest öist tuulekest, neid vürtse ja soolvett, mida see Torresse kehutas.

      Viimaks vaatas ta Hafiza poole, kõrgeima ravitseja nägu oli rahulik. Kannatlik.

      Yrene oleks keeldumist kahetsenud. Hafiza taltuks pikapeale, kuid Yrene teadis, et ükskõik, kas ta lahkuks või otsustaks kuidagi jääda, oleks ta kahetsenud. Selle peale mõelnud. Mõtisklenud selle üle, kas oli talle antud ebatavalise helduse eest üpris kehvasti tasunud. Mõtisklenud selle üle, mida tema ema sellest arvaks.

      Ja isegi kui see mees oli pärit Adarlanist, isegi kui ta täitis selle lihuniku käske.

      „Ma kohtun temaga. Vaatan ta üle,” soostus Yrene. Ta hääl võbeles ainult veidike. Ta pigistas taskus paberitükki. „Ja siis otsustan, kas ma ravin teda.”

      Hafiza kaalus vastust. „Kõlbab küll, tüdruk,” lausus ta vaikselt. „Kõlbab küll.”

      Yrene hingas vappuva pahinaga välja. „Millal ma teda näen?”

      „Homme,” ütles Hafiza ja Yrene võpatas. „Kagaan palus, et sa tuleks homme isand Westfalli kambrisse.”

      1 Towers on otsetõlkes „tornid” (tõlkija märkus)