Klaastroon 6: Koidutorn. Sarah J Maas

koha pealt. Mõned usuvad. Meie isa pole aga veel otsustanud. Meie ema ei lahku leina tõttu toastki ja mainida minu kahtlusi… Ma ei suuda end isegi sundida neid talle mainima.” Ta hõõrus tugevat lõuga. „Niisiis olen veennud isa, et ta lubaks diplomaatilise žestina teil liituda meiega igal õhtusöögil. Ent minule meeldiks, et te vaatleks seal võõraste silmadega. Teataks, kui midagi on lahti. Vahest näete midagi, mida meie ei näe.”

      Aidata neid... ja vahest saada vastutasuks abi. Chaol lausus varjamatult: „Kui usaldate mind piisavalt, et lasta mul seda teha, et mulle seda kõike rääkida, miks siis mitte nõustuda liituma meiega selles sõjas?”

      „Pole minu koht rääkida või oletada.” Väljaõppinud sõdur. Kashin uuris tube, justkui vaeks võimalikke vaenlasi, kes võisid seal varitseda. „Mina marsin välja alles siis, kui mu isa selleks käsu annab.”

      Kui Perringtoni väed olid juba siin, kui printsessi surma taga oli tõesti Morath... See oleks olnud liiga lihtne. Liiga lihtne mõjutada kagaani liituma Doriani ja Aeliniga. Perrington – Erawan oli sellest märksa nutikam.

      Ent kui Chaol ise suudab võita nende poolele kagaani maavägede juhataja…

      „Mina neid mänge ei mängi, isand Westfall,” lausus Kashin, lugedes välja seda, mis iganes Chaoli silmis sätendas. „Minu õed-vennad on need, keda tahaksite veenda.”

      Chaol toksis sõrmega tooli käsitoel. „On mingit nõu selles vallas?”

      Kashin turtsatas ja muigas pisut. „Enne teid on tulnud teisigi. Kuningriikidest, mis on märksa rikkamad kui teie oma. Osal läks see korda, osal mitte.” Pilk Chaoli jalgadele ning printsi silmi sugenes haletsusevälgatus. Chaol pigistas käsitugesid selle haletsuse peale, mis pärines mehelt, kes tundis temas ära sõdalase. „Soovida edu on kõik, mida saan teile pakkuda.”

      Seejärel sammus prints ukse poole, tema pikad jalad õgisid seda vahemaad.

      „Kui Perringtonil on siin esindaja,” alustas Chaol, kui Kashin välisukseni jõudis, „olete juba näinud, et kõik siin palees viibivad rängas ohus. Peate midagi ette võtma.”

      Kashin peatus, käsi nikerdatud uksenupul, ja kiikas üle õla. „Mis te arvate, miks ma palusin abi ühelt välismaiselt isandalt?”

      Seejärel prints kadus, tema sõnad rippusid magusalt lõhnastatud õhus. Hääletoon polnud julm, polnud solvav, kuid sõdalase siirus selle juures...

      Chaol püüdis hingamist uuesti kontrolli alla, kuid mõtted pööritasid endiselt. Ta polnud näinud ühtki musta sõrmust ega kaelavõru, ent polnud samas neid ka otsinud. Polnud isegi kaalunud, et Morathi vari võis juba nii kaugele sirutuda.

      Chaol hõõrus rinda. Ettevaatlik. Ta pidi olema siin õukonnas kuradima ettevaatlik. Nii sellega, mida ütles avalikult, kui ka sellega, mida ütles selles ruumis.

      Chaol põrnitses suletud ust ikka veel ja mõtiskles selle kõige üle, millele Kashin oli vihjanud, kui välja ilmus teenijanna. Naise varrukateta särk ja püksid olid asendunud kõige õhemast, läbipaistvamast siidrüüga, mis oli keskelt kokku seotud. See ei jätnud mitte midagi kujutlusvõime hooleks.

      Chaol surus alla tahtmise hõigata, et hoopis Nesryn teda aitaks. „Ainult pese mind,” ütles ta nii selgelt ja kindlalt, kui üldse suutis.

      Teenijanna ei ilmutanud mingit närvilisust, ei mingit kõhklusvärinat. Chaol teadis, et naine oli teinud seda varem lugematuid kordi, kui ta küsis vaid: „Kas ma pole teile meele järele?”

      See oli järsk, aus küsimus. Talle maksti tema teenete eest hästi – kõigile teenijatele maksti. Ta oli ise otsustanud seal olla ja kergesti võis leida mõne teise nii, et see poleks kahjustanud tema staatust.

      „Oled,” ütles Chaol vaid pooleldi valetades ja keeldus lubamast oma pilgul langemast naise silmadest allapoole. „Väga meeldiv,” selgitas ta. „Aga ma tahan ainult vanni.” Ta lisas, lihtsalt selleks, et olla kindel: „Sinult mitte midagi muud.”

      Chaol oli oodanud temalt tänu, kuid teenija vaid noogutas häirimatult. Isegi selle naise juures pidi Chaol oma ütlustega ettevaatlik olema. Sellega, mida nad võisid Nesryniga neid tubades arutada.

      Nesryni magamistoa suletud ukse taga polnud ikka veel heli ega märkigi liikumisest.

      Niisiis viipas ta, et teenija võis lükata ta tooli vannituppa. Valge ja sinise kahheliga kaetud ruumis lainetasid auruloorid.

      Tool liugles üle vaiba ja kahhelplaatide ning võttis vähese vaevaga kurve mööbli ümber. Nesryn leidis õnnekombel selle tooli ühest nüüdseks tühjast ravitsejate katakombist Riftholdi lossis napilt enne seda, kui nad siia seilasid. Tundus, et see oli üks väheseid esemeid, mille põgenevad ravitsejad maha jätsid.

      See oli eeldatust kergem ja sihvakam. Istme külgedel asuvad rattad pöörlesid hõlpsalt ka siis, kui ta kasutas peent metallist käsiraami rataste suunamiseks. Erinevalt teistest nähtud toolide jäigast kogukusest olid sellel toolil kaks väikest esiratast kohe puust jalatugede kummalgi küljel, kumbki võis pöörata end igasse valitud suunda. Ja nüüd keerasid need sujuvalt aurupahvakate sisse vannitoas.

      Suuremalt jaolt täitis seda suur, põrandasse ehitatud bassein. Veepinnal läikisid eeterlike õlide laigud, mida katkestasid vaid laiali pillutatud õielehed. Väike aken kõrgel kaugemas seinas piilus aiarohelusse ja küünlad kuldasid tupruvat auru.

      Luksus. Täielik luksus sel ajal, kui tema linn vaevles. Kui nad anusid abi, mida ei tulnud. Dorian oleks tahtnud jääda. Ainult absoluutne kaotus, igasugune ellujäämisvõimaluse puudumine oleks sundinud teda lahkuma. Chaol mõtiskles, kas tema maagia mängis selles mingit osa. Aitas kedagi neist.

      Dorian leiaks oma tee ohutusse, liitlasteni. Ta tajus seda oma luudes, kuigi sisikond jätkas pöörlemist. Polnud midagi, mida ta oleks saanud siin oma kuninga aitamiseks teha – peale selle liidu sõlmimise muidugi. Isegi kui iga instinkt röökis talle, et ta naaseks Adarlani, otsiks üles Doriani, pidi ta jätkama sel kursil.

      Chaol märkas vaevu teenijannat, kes tema saapad tõhusate tõmmetega jalast võttis. Ja kuigi ta oleks võinud seda ise teha, pani ta vaevu tähele, kuidas too võttis ära tema mererohelise kuue ja siis selle all oleva särgi. Ent ta tiris end viimaks mõtetest välja, kui naine hakkas võtma ära tema pükse – kui Chaol kallutas end appi ja kiristas hambaid ning nad tegutsesid kohmetus vaikuses. Alles siis, kui naine sirutas võtma ära tema aluspesu, haaras Chaol tal randmest.

      Nad polnud Nesryniga ikka veel üksteist puudutanud. Kui jätta kõrvale kehva saatusega tuhin laeval kolm päeva tagasi, polnud Chaol näidanud välja mingit tungi selle sammu tegemiseks. Ta oli seda soovinud küll. Oli ärganud enamikul hommikul valuliku igatsusega selle järele, eriti siis, kui nad jagasid oma esinduskajutis voodit. Aga mõte sellest, et ta poleks võimeline võtma naist nii, nagu ta seda kord oli teinud... See rikkus igasuguse podiseva iha. Ehkki ta oli samal ajal tänulik selle eest, et teatud osad temast kahtlemata veel töötasid.

      „Saan ise sisse minna,” teatas Chaol veel enne, kui teenijanna jõudis liigutada. Ta kogus jõudu oma käsivartes ja seljas ning hakkas end toolilt alla nihutama. See oli ilustamata protsess, mille ta pikkadel merel veedetud päevadel suutis välja mõelda.

      Esmalt nipsas ta paika rataste lukumehhanismi, klõps kaikus kivilt ja veelt tagasi. Paari liigutusega manööverdas Chaol end tooliäärele, tõstis siis jalad puuplaatidelt põrandale, kallutades seda tehes neid endast vasakule. Parema käega hoidis ta kõvasti istmeäärest põlvede vahel ja ajas vasaku käe rusikasse ning kummardas, et toetada seda jahedatele, aurust ligedatele kahhelplaatidele. Libe…

      Teenijanna vaid tatsas ligi, asetas tema ette paksu valge riidepalaka ja taganes. Chaol heitis talle tänuliku muige ja toetas vasaku rusika taas põrandale, pehme riide peale ning jaotas oma kaalu käsivarrele. Sisse hingates, parem käsi endiselt tooliäärt pigistamas, langetas ta end ettevaatlikult maha, keerates istmikku toolist eemale – ja põlved paindusid palumata.

      Ta maandus mütsuga, kuid vähemalt oli ta põrandal. Ta ei käinudki uperkuuti nii,