Klaastroon 6: Koidutorn. Sarah J Maas

olnud erilist õigust selle üle otsustada: temagi polnud kuigi sorav üheski teises keeles omaenda mandril.

      Naine lipsas nikerdatud puusirmi taha, mis kahtlemata viis Chaoli vannituppa. Mees piilus endiselt avatud magamistoa ukseavast Nesryni magamistoa suletud uksi.

      Nad poleks pidanud lahkuma.

      Chaol poleks saanud midagi teha, aga... Ta teadis, mida mitteteadmine võis Nesryniga teha. Mida see tegi juba tema endaga.

      Dorian ei surnud, kinnitas ta endale. Ta pääses. Põgenes. Kui ta oleks Perringtonil peos – Erawanil peos –, oleks nad seda teadnud. Prints Arghun oleks teadnud.

      Tema linna vallutasid nõiad. Ta mõtiskles, kas rünnakut juhtis Manon Mustnokk.

      Chaol üritas tulutult meenutada, mis seisus olid võlad nende vahel. Aelin säästis Manoni elu Temise templi juures, kuid Manon andis neile ülitähtsat infot selle kohta, et Dorian oli valgi võimuses. Kas nad olid sellega tasa? Või ebalevad liitlased?

      Asjatu oli loota, et Manon pöörduks Morathi vastu. Ometi saatis ta hääletu palve mis iganes jumaluse poole, kes võis kuulata, et too kaitseks Doriani ja juhiks tema kuninga sõbralikematesse sadamatesse.

      Dorian pidi hakkama saama. Ta oli liiga tark, liiga andekas selleks, et mitte saada. Polnud ühtki teist alternatiivi – mitte ühtki –, millega Chaol oleks nõustunud. Dorian elab ja viibib väljaspool ohtu. Või siis teel väljapoole ohtu. Ja kui Chaol leiab sobiva hetke, kavatses ta vanimast printsist infot välja pigistada. Lein või mitte. Kõik, mida Arghun teaks, oleks teada ka Chaolile. Ja siis plaanis ta paluda sellel teenijaplikal kammida läbi iga kaubalaeva, et leida infot rünnaku kohta.

      Ei ühtki sõna – polnud ühtki sõna Aelini kohta. Kus ta nüüd on, millega ta tegeleb. Aelin, kes võis väga hästi olla ka see, kelle tõttu läks liit Chaolile kaduma.

      Ta kiristas hambaid ja tegi seda veel endiselt siis, kui kompleksi uksed avanesid ning üks pikk, laiaõlgne mees jalutas sisse nii, nagu oleks koht talle kuulunud.

      Eks ta vist kuuluski. Prints Kashin oli üksi ja relvastamata, kuigi liikus kergelt nagu see, kes uskus kindlameelselt oma keha vankumatusse jõudu.

      Eks vist Chaol oli ise ka niimoodi Riftholdi palees kord ringi käinud.

      Chaol langetas tervituseks pea. Prints sulges välisukse ja uuris teda. See oli sõdalase hinnang, varjamatu ja põhjalik. Kui tema pruunid silmad viimaks Chaoli omadega kohtusid, ütles prints adarlani keeles: „Teie vigastused pole siin kandis haruldased. Olen kohanud palju selliseid – eriti ratsahõimude seas. Minu suguvõsa rahva seas.”

      Chaolil polnud erilist tahtmist oma vigastuste üle printsi ega kellegi teisega arutleda. Niisiis ta vaid noogutas. „Kindlasti olete.”

      Kashin kallutas pea viltu ja silmitses taas Chaoli, mehe tume pats libises üle lihaselise õla. Luges võib-olla välja Chaoli soovi mitte hakata liikuma mööda seda konkreetset rada. „Mu isa tõepoolest soovib, et te mõlemad meiega õhtusöögil liituks. Veelgi enam, et te liituks meiega igal ööl pärast seda, kuni olete siin. Ja istuks kõrgema laua ääres.”

      See polnud veider palve, mida ühele külastavale kõrgele ametnikule esitada. Kindlasti oli au istuda kagaani enda lauas, kuid saata oma poeg seda ütlema... Chaol kaalus hoolikalt järgmisi sõnu ja valis siis lihtsalt kõige ilmselgema: „Miks?”

      Kahtlemata soovis pere ju püsida üksteise lähedal, olles kaotanud oma noorima liikme. Kutsuda enda juurde võõraid…

      Printsi lõug tõmbus pingule. Polnud selline mees, kes erinevalt kolmest vanimast õest-vennast oleks harjunud emotsioone looritama. „Arghun teatab, et meie palee on kaitstud hertsog Perringtoni vägede nuhkide eest, et tema esindajaid pole veel saabunud. Minul pole seda usku. Ja Sartaq…” Prints sai endal sõnasabast kinni, justkui poleks tahtnud segada asjasse oma venda – või võimalikku liitlast. Kashin grimassitas. „On kindel põhjus, miks ma otsustasin elada sõdurite seas. Selle õukonna keerutamine...”

      Chaolil oli kiusatus öelda, et ta mõistab. Tema ise oli tundnud seda suurema osa oma elust. Siiski küsis ta: „Kas teie arvates on Perringtoni väed sellesse õukonda tunginud?”

      Kui palju teadis Kashin või Arghun Perringtoni vägedest? Tõtt valgikuningast, kes kandis Perringtoni nahka? Või armeedest, mida ta käsutas, mis olid hullemad, kui ükskõik milline nende kujutlusvõime oleks suutnud välja mõelda? Aga see informatsioon... Selle kavatses ta enda teada jätta. Näha, kas seda sai kuidagi ära kasutada, kui Arghun ja kagaan seda ei teadnud.

      Kashin hõõrus kaela. „Mina ei tea, on see Perrington või keegi Terrasenist või Melisandest või Wendlynist. Mina tean ainult seda, et minu õde on nüüd surnud.”

      Chaoli süda jättis takti vahele. Ometi söandas ta uurida: „Kuidas see juhtus?”

      Kashini silmis väreles lein. „Tumelun oli alati veidi metsik, hoolimatu. Tavatses tujutseda. Ühel päeval rõõmus ja naeruküllane, järgmisel endassetõmbunud ja lootuse kaotanud. Nad...” Tema kõrisõlm õõtsatas. „Nad räägivad, et Tumelun kargas seepärast rõdult alla. Duva ja tema abikaasa leidsid ta pärast sel ööl.”

      Igasugune surm pereringis oli laastav, kuid enesetapp... „Mul on kahju,” pakkus Chaol vaikselt.

      Kashin raputas pead, päikesevalgus tantsiskles tema mustadel juustel. „Mina ei usu seda. Minu Tumelun poleks hüpanud.”

      Minu Tumelun. Sõnad ütlesid piisavalt printsi ja tema noorima õe läheduse kohta.

      „Te kahtlustate räpast mängu?”

      „Mina tean vaid seda, et pole vahet, millised olid Tumeluni tujud. Ma tundsin teda nagu viit sõrme. Nagu tunnen omaenda südantki.” Ta asetas käe südamele. „Tema poleks hüpanud.”

      Chaol kaalus taas hoolikalt sõnu. „Mul on küll kahju teie kaotuse pärast, kuid kas teil on mingit põhjust kahtlustada, miks seda oleks pidanud korraldama mõni võõramaine kuningriik?”

      Kashin astus paar sammu edasi. „Mitte keegi meie maadel poleks piisavalt rumal.”

      „Noh, mitte keegi ka Terrasenis või Adarlanis ei teeks iial midagi sellist. Isegi selleks, et teid sellesse sõtta manipuleerida.”

      Kashin uuris teda silmapilgu jooksul. „Isegi mitte kuninganna, kes oli kord ise palgamõrvar?”

      Chaol ei lubanud endal ilmutada ühtki emotsioonivärelust. „Aelin võis olla kord palgamõrvar, kuid on karmid piirid, millest ta üle ei lähe. Üheks neist on laste tapmine või vigastamine.”

      Kashin seisatas aiapoolse seina vastu asetatud kummuti ees ning kohendas selle poleeritud ja tumedal pinnal üht kullatud karpi. „Ma tean. Lugesin selle kohta oma venna aruannetest. Üksikasju tema tapatöödest.” Chaol võis vanduda, et prints judistas end enne, kui lisas: „Ma usun teid.”

      Kahtlemata sellepärast prints temaga üldse seda vestlust alustaski.

      Kashin jätkas: „See ei jäta alles kuigi paljusid teisi võõrvõime, kes võiks seda teha. Ja Perrington on selle lühikese nimekirja eesotsas.”

      „Ent miks võtta sihikule teie õde?”

      „Ma ei tea.” Kashin astus veel paar sammu edasi. „Ta oli noor, ilmsüütu. Ratsutas minuga Darghani, meie emaklannide seas. Tal polnud veel oma sulde’t.”

      Chaoli kipras kulmu peale selgitas prints: „See on oda, mida kannavad kõik Darghani sõdalased. Põimime oma lemmikhobuse jõhvid tera ala varre külge. Meie esivanemad uskusid, et sinnapoole, kuhu need jõhvid tuules lehvisid, jäi ka meie saatus. Osa meist usub endiselt neid asju, kuid isegi need, kes peavad seda pelgalt traditsiooniks... me võtame neid kõikjale kaasa. Siin palees leidub õu, kuhu on pistetud minu ja mu õdede-vendade sulde’d, et tuult tajuda sel ajal, kui meie püsime isa palees, kohe tema oma kõrval. Aga surma korral...” Taas see leinavari. „Surma korral on need ainus asi, mille me alles jätame. Need kannavad Darghani sõdalase hinge kogu igaviku jooksul ja need