Klaastroon 6: Koidutorn. Sarah J Maas

kutsus.

      Hafiza valged kulmud kerkisid, need eristusid teravalt pruunil nahal. „Ja kuidas on prints Kashiniga?”

      Yrene niheles toolil. „Mis temast?”

      „Olite kord head sõbrad. Ta on endiselt sinu suhtes soojalt meelestatud. See pole väike asi, mida eirata.”

      Yrene sihtis teda pilguga, mida vähesed söandasid kõrgeimale ravitsejale saata. „Kas ta sekkub minu lahkumisplaanidesse?”

      „Ta on prints. Talle pole keelatud midagi peale krooni, mida ta ihaldab. Ta võib leida, et sinu lahkumine on midagi sellist, mida ta ei talu.”

      Neiust nõrgus läbi kabuhirmu, see algas selgroost ja kogunes viimaks sügavale sisikonda. „Mina pole teda kuidagi julgustanud. Andsin oma mõtted eelmisel aastal sellel teemal väga selgelt edasi.”

      See oli katastroof. Ta käis selle mõttes uuesti ja uuesti läbi, need öeldud sõnad, need hetked nende vahel – kõik selle, mis viis koleda vestluseni suures Darghani telgis tuulest piitsutatud stepis.

      See algas mõned kuud pärast Anticasse saabumist, kui üks Kashini lemmikteenritest haigestus. Tema üllatuseks istus prints ise mehe voodi kõrval ja nendel pikkadel tundidel, kui Yrene töötas, oli vestlus voolanud. Ja Yrene oli avastanud end naeratamas. Ta ravis teenri terveks ja sel ööl lahkudes saatis Kashin ta isiklikult Torre väravate juurde. Ja järgnenud kuudel kerkis nende vahele sõprus.

      Vahest kergem, vabam sõprus kui see, mille ta lõi ka viimaks printsess Hasariga. Ka temale hakkas Yrene samuti meeldima pärast väikest ravi. Ja kuigi Yrenel oli Torre sees raske kaaslasi leida tema ja ta kaasõpilaste sobimatute tundide tõttu, said prints ja printsess tõesti tema sõpradeks. Nagu ka Hasari armuke, kena näoga Renia, kes oli sisimas sama armas kui väliselt.

      Eks nad olid üks imelik seltskond, aga... Yrene nautis nende seltsi ja õhtusööke, kuhu Kashin ja Hasar teda kutsusid neil hetkedel, kui Yrene teadis, et tal polnud põhjust seal tegelikult olla. Kashin leidis sageli võimaluse istuda tema kõrvale või piisavalt lähedale, et teda vestlusesse tõmmata. Kuude kaupa oli kõik kombes – enam kui kombes. Ja siis tõi Hafiza Yrene steppi, kagaani suguvõsa päris koju, et juhendada üht ränka raviseanssi. Kus Kashin oli nende saatja ja teejuht.

      Kõrgeim ravitseja Hafiza uuris nüüd Yrenet ja kortsutas kergelt kulmu. „Vahest on sinupoolne julgustuse puudumine ta innukamaks muutnud.”

      Yrene hõõrus pöidla ja nimetissõrmega kulme. „Oleme sellest ajast peale vaevalt vestelnud.” See oli tõsi. Ehkki peamiselt selle tõttu, et Yrene vältis teda õhtusöökidel, kuhu Hasar ja Renia teda endiselt kutsusid.

      „Prints ei paista olevat mees, keda saab kergesti heidutada – kindlasti mitte südameasjades.”

      Ta teadis seda. Talle oli see Kashini juures meeldinud. Kuni too tahtis midagi, mida ta ei saanud talle anda. Yrene ägas pisut. „Kas ma pean siis lahkuma nagu öine varas?” Hasar poleks talle iial andestanud, kuigi tal polnud kahtlustki, et Renia oleks üritanud seda printsessi jaoks siluda ja põhjendada. Kui Hasar oli puhas tuli, siis Renia oli voolav vesi.

      „Kui peaksid otsustama jääda, ei tuleks sul üldse selliste asjade pärast muretseda.”

      Yrene ajas end sirgu. „Te tõesti kasutaks Kashini selleks, et mind siin hoida?”

      Hafiza naeris sooja naeru. „Ei. Aga andesta vanale naisele, et ta proovib kasutada igat teed, mida sinu veenmiseks vaja.”

      Tema rinnus pulbitses uhkus ja süü, kuid Yrene ei öelnud midagi. Tal polnud vastust.

      Minna tagasi põhjamandrile... Ta teadis, et seal polnud tema jaoks kedagi ega midagi. Ei midagi muud peale armutu sõja ja nende, kes vajavad tema abi.

      Ta ei teadnud isegi, kuhu minna – kuhu seilata, kuidas leida neid armeesid ja nende haavatuid. Ta oli rännanud varem kõrgele ja kaugele, oli vältinud vaenlasi, kes üritasid innukalt teda mõrvata, ja mõte sellest, et teha kõike uuesti... Ta teadis, et osa oleks teda hulluks pidanud. Tänamatuks selle pakkumise eest, mille Hafiza tema ette laotas. Ta oli ka ise nende asjade peale juba mõnda aega mõelnud.

      Ent ometi ei möödunud päevagi, kus Yrene poleks vahtinud linna jalamil asuva mere poole – põhja suunas.

      Tõepoolest, Yrene tähelepanu libises kõrgeimalt ravitsejalt tema taga olevatele akendele, kaugele ja tumenevale silmapiirile, justkui oleks see magnet.

      Hafiza lausus kriipsukese võrra leebemalt: „Otsusega pole kiiret. Sõjad kestavad kaua.”

      „Aga mul on vaja…”

      „Esmalt on üks ülesanne, mille ma laseks sul täita, Yrene.”

      Yrene tardus selle tooni, seal sisalduva käsuvihje peale.

      Ta heitis pilgu kirjale, mida Hafiza oli lugenud siis, kui ta sisse astus. „Mis see on?”

      „Palees on üks külaline – kagaani erikülaline. Paluksin, et sa raviks teda. Enne, kui otsustad, kas praegu on õige aeg siit rannikult lahkuda või on parem paigale jääda.”

      Yrene kallutas pea viltu. Haruldane – väga haruldane olukord, kui Hafiza annab kagaanilt saadud ülesande kellelegi teisele. „Mis on tema kaebuseks?” Tavalised, tavapärased sõnad ravitsejatelt, kes juhtumeid vastu võtsid.

      „Noor mees, vanuseks kakskümmend kolm. Igas mõttes terve, heas vormis. Elas suve hakul üle ränga vigastuse selgroole, mille järel on puusadest allapoole halvatud. Ta ei saa jalgu tajuda ega liigutada ning on sellest ajast peale ratastega toolis. Jätan vahele algse arstliku ülevaatuse ja pöördun otse sinu poole.”

      Yrene mõtted lõid kahte lehte. Mitmeosaline, pikk protsess, et sellist vigastust ravida. Selgrood olid peaaegu sama keerulised kui ajud. Nendega üsna lähedalt seotud. Sellise ravi puhul ei saanud lasta tema maagial neid uhtuda – nii see ei käinud.

      Tuli leida õigeid kohti ja kanaleid, tuli leida korrektset maagiakogust, mida rakendada. Oli vaja panna aju uuesti saatma signaale selgroogu, mööda neid katkisi teid, tuli keha sees vahetada kahjustatud, väikseimad eluosasid uute ja värskete vastu. Ja kõigele lisaks... peab õppima uuesti kõndima. Nädalaid. Võib-olla kuid.

      „Ta on tegus noormees,” jätkas Hafiza. „Vigastus on sarnane sõdalasele, keda sa aitasid eelmisel talvel stepis.”

      Ta oli juba seda oletanud – tõenäoliselt seepärast seda temalt palutigi. Kaks kuud kulus selleks, et ravida ratsa-aadlikku, kes hobuselt halvasti kukkus ja selga vigastas. See polnud ebatavaline vigastus Darghani seas, osa neist ratsutas hobustega ja osa rukkide seljas, nad olid ammu toetunud Torre ravitsejatele. Töö sõdalase kallal oli esimene kord, kui ta lasi käiku õppetunnid sellel teemal. See oli täpipealt põhjuseks, miks Hafiza temaga steppi kaasa tuli. Yrene oli üsna kindel, et suudab seekord omapäi ravitseda, kuid viis, kuidas Hafiza kirja poole kiikas – ainult korraks – pani Yrene järele mõtlema. Sundis teda küsima: „Kes ta on?”

      „Isand Chaol Westfall.” See polnud kaganaadist pärit nimi. Hafiza lisas Yrenele silma vaadates: „Ta oli kunagi kaardiväe kapten ja nüüd on vastse Adarlani kuninga Käsi.”

      Vaikus.

      Yrene oli vait nii peas kui ka südames. Torniruumi täitsid ainult Torre kohal seilavate kajakate karjed ja kompleksi kõrgete müüride taga olevatelt tänavatelt koju suunduvate kauplejate hõiked.

      „Ei.”

      Sõna trügis Yrenest välja hingeõhuga.

      Hafiza kitsas suu tõmbus pingule.

      „Ei,” pressis Yrene uuesti. „Mina teda ei ravi.”

      Hafiza näol polnud ei midagi pehmet, ei midagi emalikku, kui ta ütles: „Sa andsid nendesse ruumidesse astudes vande.”

      „Ei.” Ta ei osanud mõelda muud, mida öelda.

      „Ma olen küllalt teadlik sellest, kui raske see võib sinu jaoks olla.”

      Tema