Klaastroon 6: Koidutorn. Sarah J Maas

neist lihtsalt üle trampida?”

      Hafiza polnud temaga kunagi julmem olnud.

      Yrene hõõrus sõrmust oma näpul. „Kui tema oli viimase kuninga kaardiväe kapten, töötas ta mehe heaks, kes…” Sõnad valgusid ja uperpallitasid välja. „Ta kuulas tema käske.”

      „Ja nüüd töötab Dorian Havilliardi heaks.”

      „Kes mõnuleb isa rikkustes – minu rahva rikkustes. Isegi kui Dorian Havilliard ei osalenud, see asjaolu, et ta hoidis eemale, kui see toimus.” Kahvatud kiviseinad surusid peale, isegi tahke torn nende all mõjus kohmakana. „Kas te teate, mida need kuninga mehed nendel aastatel tegid? Mida tema armeed, tema sõdurid, tema valvurid tegid? Ja teie palute mul ravida meest, kes neid käsutas?”

      „See on reaalsus sellele, kes sa oled – kes meie oleme. Valik, mille peavad langetama kõik ravitsejad.”

      „Ja teie olete seda nii tihti teinud? Oma rahumeelses kuningriigis?”

      Hafiza nägu tumenes. Mitte vihast, vaid mälestusest. „Mul paluti kord ravida terveks mees, kes sai kinnivõtmisest hoidudes viga. Pärast seda, kui ta oli sooritanud niivõrd jõleda kuriteo. Valvurid rääkisid mulle tema tegudest enne, kui kõndisin tema kongi. Nad tahtsid teda kokku lappida, et ta elaks kohtuistungi üle. Kahtlemata oleks ta hukatud – neil leidus ohvreid, kes olid valmis tunnistama, ja küllalt tõendeid. Eretia oli ise viimast ohvrit näinud. Mehe kõige viimast. Kogus kokku vajalikud tõendid ja seisis seal kohtus ning mõistis ta hukka sellega, mida oli näinud.” Hafiza kõrisõlm liikus. „Nad aheldasid ta sellesse kongi. Mees oli piisavalt viga saanud ja ma teadsin, et saan kasutada oma maagiat selleks, et muuta sisemist verejooksu hullemaks. Nad poleks iial teada saanud. Ta oleks hommikuks surnud ja mitte keegi poleks söandanud mind küsitleda.” Ta uuris pudelikest sinise ravijoogiga. „Ma pole kunagi tapmisele nii lähedale jõudnud. Ma tahtsin teda tappa selle eest, mida ta oli teinud. Maailm oleks olnud selle võrra parem. Mu käed lebasid ta rinnal – olin valmis seda tegema. Aga siis meenus see mulle. Mulle meenus mu antud vanne ja mulle meenus, et nad palusid mul teda ravida selleks, et ta elaks. Et võiks leida õiglust tema ohvritele ja nende peredele.” Ta vaatas Yrenele silma. „See polnud minu surm, mida välja jagada.”

      „Mis juhtus?” Sõnad olid kui võbin.

      „Ta üritas end süütuks kuulutada. Isegi selle juures, mida Eretia esitles, selle juures, millest ohver oli valmis rääkima. Ta oli läbi ja lõhki koletis. Nad mõistsid ta süüdi ja mees hukati järgmise päeva päikesetõusu ajal.”

      „Kas te vaatasite seda pealt?”

      „Ma ei teinud seda. Ma tulin siia tagasi. Aga Eretia vaatas. Tema seisis rahvahulga ees ja jäi sinna seniks, kuni nad lohistasid ta laiba kärule. Ta jäi sinna nende ohvrite tõttu, kes ei suutnud pealt vaadata. Seejärel tuli ta siia tagasi ja me mõlemad nutsime väga pikka aega.”

      Yrene vaikis mõne hingetõmbe jooksul, piisavalt kaua, et käed rahuneks. „Nii et mina peaks ravima selle mehe terveks. Et tema üle saaks mujal õigust mõista?”

      „Sa ei tea tema lugu, Yrene. Soovitan seda kuulata enne, kui hakkad selliste asjade üle mõtisklema.”

      Yrene raputas pead. „Tema üle ei mõisteta õigust. Mitte siis, kui ta teenis nii vana kui ka uut kuningat. Mitte siis, kui ta on piisavalt kaval, et võimul edasi püsida. Ma tean küll, kuidas Adarlan töötab.”

      Hafiza silmitses teda pika hetke jooksul. „Sel päeval, kui sa siia ruumi kõndisid nii kohutavalt kõhnana ja kaetud tuhandete teede tolmuga... Ma polnud iial tajunud sellist annet. Vaatasin nendesse sinu imekaunitesse silmadesse ja ma peaaegu ahhetasin sinus oleva lahjendamata väe peale.”

      Pettumus. See oli pettumus kõrgeima ravitseja näol ja hääles.

      „Mõtlesin endamisi,” jätkas Hafiza, „kus on see noor naine küll end peitnud? Mis jumalus on sind kasvatanud ja minu ukseläveni juhatanud? Su kleit oli pahkluude ümber räbalates ja ometi sammusid sisse sirge seljaga nagu ükskõik milline aadlidaam. Nagu oleks sa Kamala enda pärijanna.”

      Kuni Yrene kallas raha töölauale ja mõne hetke pärast kokku varises. Ta kahtles, kas ajaloo kõige esimene kõrgeim ravitseja oli iial midagi sellist teinud.

      „Isegi su perekonnanimi: Towers. Vahest viide su esiemade ammusele sidemele Torrega. Sel hetkel mõtisklesin, kas ma olin viimaks ometi leidnud oma pärija – oma asendaja.”

      Yrene tajus neid sõnu maksahaagina. Hafiza polnud kunagi isegi vihjanud...

      Jää, oli kõrgeim ravitseja pakkunud. Mitte ainult selleks, et väljaõpet jätkata, vaid ka selleks, et võtta üles nüüd tema ette laotatud mantel.

      Ent see polnud Yrene enda ambitsioon, kuulutada see ruum ühel päeval enda omaks. Mitte siis, kui tema sihik oli alati olnud suunatud teisele poole Kitsast merd. Ja isegi praegu... jaa, see oli kirjeldamatu au. Aga see kõlas õõnsalt.

      „Küsisin sinult, mida sa tahtsid teha teadmistega, mida ma sulle annaks,” jätkas Hafiza. „Kas sa mäletad, mida sa mulle ütlesid?”

      Yrene mäletas. Ta polnud unustanud seda hetkekski. „Ütlesin, et tahan kasutada seda selleks, et teha maailmas midagi head. Et teha midagi oma kasutu, raisatud eluga.”

      Need sõnad juhtisid teda neil aastatel – koos sedeliga, mida ta kandis igal päeval, kolides seda taskust taskusse, kleidist kleiti. Sõnad ühelt salapäraselt võõralt, vahest jumalaltki, kes kandis rapitud noore naise nahka, kelle kingitud kuld ta siia toimetas. Ta haledast elust päästis.

      „Ja sa teedki seda, Yrene,” ütles Hafiza. „Ühel päeval lähed sa koju ja teed head. Sa teed imesid. Aga enne, kui sa seda teed, palun sinult seda noormeest aidata. Sa oled teostanud seda ravi varem – saad seda nüüd uuesti teha.”

      „Miks teie ei saa?”

      Ta polnud iial kõlanud nii pahuralt, nii tänamatult.

      Hafiza heitis talle väikese, kurva muige. „Vaja pole mitte minu ravi.”

      Yrene teadis, et kõrgeim ravitseja ei mõelnud sellega ka mehe ravi. Ta neelatas kurgus oleva tihkuse vastu.

      „See on hingehaav, Yrene. Ja lasta sellel neil aastatel mädaneda... Ma ei saa sind süüdistada, aga ma pean sind vastutavaks selle eest, kui lased sellel muutuda millekski hullemaks. Ja ma leinan sind siis taga.”

      Yrene huuled võbisesid, kuid ta surus need kokku ja pilgutas silmade kipitust minema.

      „Sa tegid katsed ära paremini kui keegi teine, kes on iial siia torni roninud,” lausus Hafiza vaikselt. „Aga olgu see sinu jaoks minu isiklik katse. Viimane neist. Nii et kui sa otsustad lahkuda, saaks mina sinuga hüvasti jätta, sind sõtta saata ja teada...” Hafiza pani käe rinnale. „Teada, et kuhu iganes tee sind viib, mis iganes pimedusse, sinuga oleks kõik hästi.”

      Yrene neelas alla väikese häälitsuse, mis üritas temast väljuda, ja vaatas selle asemel linna poole. Kaamed kivid särasid loojuva päikese viimases valguses. Kõrgeima ravitseja taga avatud akendest lipsas sisse lavendli ja nelgiga tembitud öine tuul, mis jahutas ta nägu ja sasis Hafiza valget juuksepilve.

      Yrene libistas käe kahvatusinise kleidi taskusse, tema sõrmed mähkusid ümber volditud pärgamenditüki tuttava sileduse. Ta pigistas seda nii, nagu oli sageli teinud siia seilates, nende esimeste ebakindlate nädalate jooksul isegi pärast seda, kui Hafiza ta vastu võttis, nende pikkade tundide ja karmide päevade ja hetkede jooksul, mis teda väljaõppe ajal peaaegu murdis.

      Võõra kirjutatud sedel. Võõras, kes päästis paari tunniga ta elu ja kinkis talle vabaduse. Yrene ei saanud iial teada tema nime, selle noore naise nime, kes kandis oma arme nii, nagu mõned daamid kandsid uhkeimaid ehteid. Noor naine, kes koolitatud tapjana ostis välja ühe ravitseja hariduse.

      Nii palju asju, nii palju häid asju tuli sellest ööst. Yrene imestas vahel, kas see juhtus ikka päriselt – ta oleks võinud uskuda, et nägi seda unes, kui poleks sedelit tema