Klaastroon 6: Koidutorn. Sarah J Maas

Hafizal oli ainult kolm muljet: rahulolev, neutraalne ja pettunud. Yrene elas kabuhirmus viimase kahe ees.

      Mitte mingi karistuse tõttu. Siin sellist asja polnud. Ei jäetud söögikordi ära, ei ähvardatud valuga. Mitte nagu Valges Seas, kus Nolan tal palka vähemaks võttis, kui neiu vastu hakkas või oli mõne kliendiga liiga helde või kui Nolan tabas ta öösiti toiduriismeid jätmas nendele pooleldi metsistunud tänavalastele, kes Innishi räpastel uulitsatel uitasid.

      Ta oli siia saabudes arvanud, et see oleks sama: need, kes tema raha võtaks, muudaks lahkumise üha raskemaks. Ta veetis Valges Seas töötades aasta seepärast, et Nolan suurendas üüritasu, vähendas palka ja kärpis ta närust jootraha. Kuna ta teadis liigagi hästi, et enamik naisi Innishis töötas tänavatel ning Nolani koht, ükskõik kui rõve see ka polnud, oli kõvasti parem alternatiiv.

      Ta kinnitas endale, et ei kunagi enam – kuni jõudis siia. Kuni kallas selle kulla Hafiza lauale ja oli valmis seda kõike uuesti tegema, ennast võlgnikuks muutma ja end maha müüma ainult selle õppimisvõimaluse eest.

      Hafiza ei kaalunud isegi sellist võimalust. Tema töö oli otsene vastand neile, kes seda tegid, sellistele nagu Nolan. Yrene mäletas ikka veel esimest korda, kui kuulis Hafizat ütlemas oma tihke, armsa aktsendiga peaaegu samu sõnu, mida Yrene ema oli talle ikka ja jälle korrutanud: nemad ei võtnud raha õpilastelt ja patsientidelt ande eest, mille ravijumalanna Silba neile tasuta kinkis.

      Maal, kus elas nii palju jumalusi, et Yrenel oli endiselt raskusi nende kõigi õigesti nimetamisega, jäi vähemalt Silba samasuguseks.

      Veel üks kaval asi, mida kaganaat tegi siis, kui lappis vallutusaastatel kokku neid kuningriike ja maid: nad hoidsid alles ja kohandasid kõigi jumalusi. Sealhulgas Silbat, kelle ülemvõim ravitsejate üle kehtestati neil mail juba ammu. Ajalugu kirjutasid väidetavalt võitjad. Vähemalt lausus seda kord talle Eretia, Yrene otsene juhendaja. Isegi jumalused ei näinud olevat sellele immuunsemad kui lihtsurelikud.

      Aga see ei takistanud Yrenet pakkumast palvet Silbale ja kõigile teistele jumalustele, kes võisid parajasti kuulata, kui ta viimaks sõnas: „Ma olen valmis, jaa.”

      „Meie juurest lahkuma.” Nii lihtsad sõnad, mida pakkus see neutraalne ilme – rahulik ja kannatlik. „Või oled kaalunud teist valikut, mida sulle esitlesin?”

      Vastas tõele. Yrene mõtles sellele lõputult neil kahel nädalal pärast seda, kui Hafiza ta oma kabinetti kutsus ja lausus ühe sõna, mis pigistas rusika tema südame ümber: jää.

      Jää ja õpi edasi. Jää ja vaata, milleks võiks kasvada see tärkav elu, mida ta oli hakanud siin ehitama.

      Yrene hõõrus rinda, justkui tunneks endiselt seda kruustangilaadset haaret. „Sõda tuleb taas mu koju – põhjamandrile.” Nii nad seda siin kutsusid. Yrene neelatas. „Tahan olla seal, et aidata neid, kes võitlevad impeeriumi võimu vastu.”

      Viimaks ometi oli pärast nii paljusid aastaid kogunemas üks vägi. Adarlan ise oli lõhestatud, kui kuulujutte uskuda, Dorian Havilliardi poolt põhjas ja surnud kuninga esimese asetäitja, hertsog Perringtoni poolt lõunas. Doriani toetas Aelin Galathynius. Ammu kadunud kuninganna pulbitses nüüd küpsest väest ning janunes kättemaksu järele, kui arvestada seda, mida ta oli teinud klaaslossi ja selle kuningaga. Kuulujutt väitis ka, et Perringtoni aitasid mingist süngest luupainajast sündinud jubedused.

      Aga kui see oli ainus võimalus saavutada Fenharrow’le vabadust...

      Yrene pidi olema seal, et aidata neid mis iganes viisil. Neiu haistis endiselt suitsu, kas siis hilisel öötunnil või siis, kui oli karmi ravitsemise järel kurnatud. Suitsu lõkkest, mille Adarlani sõdurid tema ema tarvis ehitasid. Ta kuulis endiselt ema tuleriidal karjumas ja tundis puutüve pinde küünte alla tungimas, kui peitis end Tammelaane äärel. Kui vaatas, kuidas nad põletasid ta ema elusalt. Pärast seda, kui ema tappis ühe sõduri selleks, et võita Yrenele põgenemiseks aega.

      Sellest oli nüüd kümme aastat. Peaaegu üksteist. Ja kuigi ta ületas mägesid ning ookeane... oli vahel päevi, kui Yrene tundis, justkui seisaks ta veel Fenharrow’s, haistaks seda lõket, pinnud lõikuks ta küünte alla, vaataks sõdureid tõrvikuid haaramas ja tema hütti põletamas.

      Hüti, mis majutas põlvkondade kaupa Towersite ravitsejaid.

Eks see oli vist sobilik, leidis Yrene, et kuidagi lõpetas ta nüüd ühes tornis1. Ainult sõrmus vasakul käel tõendiks, et sadu aastaid eksisteeris Fenharrow’ lõunaosas külluslikult andekate ravitsejannade vereliin. Ta näppis nüüd seda sõrmust, viimset tõendikübet, et tema ema ja tolle ema ja kõik emad enne neid elasid ja ravitsesid kord rahus. See oli esimene ainsast kahest esemest, mida Yrene poleks müünud – müües pigem enne iseennast.

      Hafiza ei vastanud toona, niisiis jätkas Yrene sel ajal, kui päike vajus üha enam teisel pool linna sadama jaspisekarva vette: „Isegi nüüd, kus põhjamandrile on naasnud maagia, ei pruugi paljudel ravitsejatel olla väljaõpet, kui mõni neist üldse ellu jäi. Võiksin päästa paljusid elusid.”

      „Sõda võib võtta ka sinu elu.”

      Ta teadis seda. Yrene tõstis lõuga. „Olen riskidest teadlik.”

      Hafiza tumedad silmad pehmenesid. „Jah, jah, oled küll.”

      See tuli välja selle esimese, tarretama paneva kohtumise käigus kõrgeima ravitsejaga.

      Yrene polnud aastaid nutnud – sellest ajast saati, kui tema ema muutus tuhaks tuules. Ent sel hetkel, kui Hafiza uuris Yrene vanemate kohta, mattis ta näo kätesse ja nuttis. Hafiza astus laua tagant ära ja hoidis teda embuses, hõõrus rahustavate ringidega ta selga.

      Hafiza tegi seda sageli. Mitte ainult Yrenele, vaid kõigile ravitsejatele, kui töötunnid venisid pikale ja nende seljad olid krambis ning maagia võttis kõik. Vaikne ja kindel kohalolu karastas neid, rahustas neid.

      Hafiza oli emale lähedaseim kui keegi teine, kelle Yrene leidis pärast seda, kui sai üksteist. Ja nüüd, mõned nädalad enne kahekümne teist sünnipäeva, kahtles ta, kas leiaks kunagi veel kedagi temasugust.

      „Olen eksamid sooritanud,” lausus Yrene, ehkki Hafiza teadis seda juba. Ta oli neid ise Yrenele korraldanud, jälginud ränga nädala jooksul kestnud katseid teadmiste, oskuste ja ehtsatel lihtsurelikel harjutamise kohta. Yrene hoolitses selle eest, et saaks kursuse kõrgeimad hinded. Nii lähedal täiuslikule tulemusele, kui keegi oli üldse siin saavutanud. „Olen valmis.”

      „Oled tõesti. Ja ometi mõtisklen selle üle, kui palju sa võiks õppida viie aastaga, kümne aastaga, kui oled kahega omandanud juba nii palju.”

      Yrene oli liiga osav, et alustada Torre alumistel korrustel algajate seas.

      Ta käis ema kannul sellest ajast saati, kui oli sammumiseks ja vestlemiseks piisavalt vana. Ta õppis aastate jooksul aeglaselt nii, nagu tegid seda kõik ravitsejad tema suguvõsas. Üheteistkümneselt teadis Yrene rohkem kui enamik terve kümnendi jooksul. Ja isegi järgnenud kuue aasta vältel, mil ta mängis lihtlabast tüdrukut, kes töötas ema nõo talus – too pere polnud päris kindel, mida temaga tegelikult peale hakata, polnud valmis teda tundma õppima, kui sõda ja Adarlan võisid nad kõik hävitada –, harjutas ta vaikselt.

      Aga mitte liiga palju, liiga silmanähtavalt. Neil aastatel võis naaber reeta naabri ka maagiasosina eest. Ja kui maagia haihtus ja võttis Silba kingi endaga kaasa, mõjus Yrene pelgalt taluniku sugulasena, kelle vanaema oli ehk õpetanud talle paar looduslikku nippi palaviku või sünnitusvalu või nikastatud ja murtud jäseme tarbeks.

      Innishis sai ta teha rohkemat, neiu kasutas nappi taskuraha ürtide ja salvide ostmiseks. Sageli ei söandanud ta aga seda teha, sest Nolan ja Jessa, tolle lemmik-baaridaam, jälgisid teda päeval ja ööl. Niisiis tahtis ta nende kahe aasta jooksul võimalikult palju õppida. Ent see oli ka vallandumine. Aastaid kestnud summutamisest, valetamisest ja peitumisest.

      Ja sel päeval, kui ta laevalt maha kõndis ja tundis oma maagiat virgumas, tundis seda sirutumas ühe lonkava mehe poole... Ta langes šokiseisundisse,