Uue maailma hällilaul. Roland Tõnisson

kokkusaamispäeval kohale, kuigi nad ei olnud varem ühtegi võimalust vahele jätnud. „Minu ema ja isa on ka ilmselt juba kuskil Peipsi taga… Nojah, ega vanamees ei saanud kindlasti jätta suud pruukimata, ta oli ju Vabadussõjas rooduülem ja sattus juba seal igat sorti ülematega konflikti. Küllap jälle rääkis midagi mõtlematut.”

      Peeter ei osanud selle peale midagi kosta, sest tema isa tuli kohale küll ja teadis rääkida, et majaperemees Herbert koos oma prouaga oli minema viidud ning Kaare Albert kiitvat Nõukogude võimu, mis neile tehasesse uue töölissöökla oli ehitanud. Küllap olid koos Herbertiga sealsamas kindlas paigas ka Endli vanemad.

      IV PEATÜKK

      Juunikuu sõda

      Sõda algas pühapäeval, 22. juuni hommikul. See ei olnud mitte kuidagi ootamatu sündmus, sest õhus oli olnud juba mõnda aega tunda ärevust, mida venelastest ohvitserid kummaliste vihjetega vürtsitasid. Keegi limpsis huuli saksa õlu ja vorstikeste järele, teine ütles, et tahab kindlasti oma paberossi Churchilli sigarilt süüdata ja oldi kindlad, et 1941. aasta oktoobripühade paraad peetakse kindlasti Unter den Lindenil. Kas sellistel unistustel võis olla ka mingit katet, seda eestlastele ei avaldatud. Midagi suurt oli aga oodata Ja seda aimasid eestlased ilma politrukkide valgustustööta isegi. Eestisse olid koondatud suured väeüksused ja sellist hulka ei olnud siin nähtud alates viimasest ilmasõjast.

      Nõukogude sõpradest ei olnud aga keegi eeldanud, et sündmused hakkavad kulgema nii, nagu nüüd juhtus. Punaväed ei ületanud Vislat ega piiranud Berliini vaid hoopis piiriäärsed alad langesid üksteise järel sakslaste kätte ja Leedu vallutati lausa nädalaga. Pompolil oli üha keerulisem rääkida sellest, et vaenlane lüüakse puruks tema enda maal. Eriti ebameeldiv oli see, kui sõdurpoisid sattusid pealt nägema, kuidas pompol võttis stendilt maha tekste ja plakateid, millel kiideldi kahe suure rahva, sakslaste ja venelaste, suure sõprusega. Eestlastest ajateenijate meelsus ja valmisolek kaitsta oma sotsialistlikku kodumaad muutusid tema suurimaks hooleks ja poliitkasvatus sai polgu väljaõppes nüüd veelgi tähtsamaks.

      „Fašistlikud rjoovvallutajad tungisid sõnamurdlikult meie riigile kallale, aga varsti astub kogu progressiivne inimkond meie poolele ja tjoorahvaz juhineb Stalini juhtimisel võitluszse kogu maailma kapitalistide ja fašistide vastu,” kinnitas pompol.

      Kui Ungari, Soome, Rumeenia ja Itaalia kuulutasid üksteise järel Nõukogude Liidule sõja ning Moskva alustas rünnakuid Soome vastu, oli pompol väikeses hämmingus ja leidis, et mõistmatud eestlased on veel liiga vähe suutnud süveneda kommunistliku partei poliitika olemusse. Talle tuli selles mõttes au anda, et ta ei ähvardanud oma vahest liiga palju pärivaid alluvaid maha lasta, nagu seda tegi roodupolitruk. Pompol üritas selgitada ja seletada, kuigi ta oli sellega päris tugevasti kimpus, sest Kaunas ja Vilnius olid langenud juba kolmandal sõjapäeval. Ja võitmatuks kuulutatud Punaarmee taganes.

      Endli ja Peetri väeosa evakueerus. Kuhu, seda ei teadnud keegi, aga kraami kokkukorjamisega oli kiire ning üksus pidi juba järgmise päeva õhtuks vagunites olema. Üritati saada teada uudiseid ka ülemate käest, ent need avasid oma suud ainult käsklusteks ja sõimuks. „Ruttu-ruttu, kjahku ja jookzuga!” Need väljendid olid Nõukogude ohvitseridel esimestena selgeks saanud ja neid sõnu kasutati nüüd hoolega. Nagu ka „minje pjerze” ja „fašistlik siga.” Pompol hoidis oma mokad lukus ning vastas küsimustele, et minnakse sinna, kuhu vaja ja küll ülemad teavad paremini, mida ning mille jaoks peab tegema. Väeosa hakkas liikuma juba kolmandal päeval pärast varustuse pakkimise käsu saamist.

      Kuna maailmaproletariaadi väljaastumine oma rõhujate vastu näis viibivat, kuulutas Nõukogude võim 30. juunil Eestis ja ka mujal vast okupeeritud aladel välja 1919.–1922. aastatel sündinud meeste mobilisatsiooni. Peetri kodumajast ei puudutanud see kedagi, küll aga saabus väeosa territooriumile mitmeid tuttavaid naabertänavatest ja teistest koolidest. Küüditamine oli mobiliseeritud meestele mõjunud muserdavalt, kuid sisimas hõõgusid trots ja mässumeelsus. Mitmedki käitusid aga allaheitlikult. Inimloomus on ikka sama, sõltumata kohast ja ajast. Vagunitesse laaditi nii tegevväelased kui mobiliseeritud, kõik tugeva valve all ja relvadeta. Saare Endel võttis seda loomulikuna.

      „Nad ei usalda meid,” sosistas ta Peetrile, kui vaguniuksed olid väljastpoolt lukku pandud ja rong liikuma hakkas. „Oleks pidanud juba öösel sääred tegema, valve ei olnud teab mis kõva.”

      Seda olid poisid tõesti mõelnud, aga Peeter arvas, et deserteerimisega paneb ta ohtu oma vanemad. „Kuhu meil minna on? Kõik kohad on nuhke ja kommusid täis. Oleks mul keegi siin lähedal maalgi, aga sugulased on kaugel.” Endel oli veidi vastu kobisenud, ent taipas, et sõbral on õigus. Nüüd istusid nad loksuvas vagunis ja sõitsid ilmselt Tartu poole. Küllap neid viidi kuhugi Lätti, sakslastele vastu. Kogu see sakslaste avantüür pidi lõppema mõne nädalaga, oli pataljoniülem ajateenijatele isiklikult kinnitanud. See võis nii ka olla, sest tehnikat oli venelastel palju ja oli näha, et rahaga Stalin ei koonerdanud, kui kõne all oli sõjapidamine.

      Kõige rohkem oleksid poisid tahtnud teada uudiseid, kuid mobiliseerituid hoiti rangelt eraldi vagunites ja vahepeatusteski keelati neil omavaheline suhtlemine. Nõnda jäigi vaid oletuseks, mis on Tallinnas ja Eestis viimase nädala jooksul veel juhtuda jõudnud.

      Rong tõi väeosa Petserisse ja siin anti neile lõpuks ka tuletorud kätte. Linn oli täis sõjapõgenikke, peamiselt kommuniste ja Nõukogude võimu esindajaid. Mõned Tartu linnaliinibussid tundusid kõige selle segaduse keskel üsna majesteetlikuina. Neid kui parimaid transpordivahendeid valvasid punaväelased. Läbi akende oli näha, et bussid on pilgeni täis kõikmõeldavaid konserve.

      Väeosa astus Petserist jalgsi edasi Porhovi poole, kus neid pidi ootama täiendus ning levis kuulujutt, et koos asutakse kaitsesse. Nii vähemalt olid väitnud teadjamad asjapulgad staabis. See uudis tegi mehed tõsiseks ja sõjahingus jõudis esmakordselt nii lähedale, et puudutas neid isiklikult.

      Peagi kõmbiti üle vabariigi endise piiri ja saapad hakkasid üles keerutama Venemaa tolmu. Tundus, et seegi on hoopis teistsugune, nagu olid seda nii lagunenud majad kui ka inimeste ilmne vaesus. Pihkvas jõudis nendeni uudis Riia langemisest. Keegi teadis rääkida, et sakslased liiguvad Pihkva suunas kiiremini, kui oli arvestatud. Seda ei saanud välistada, sest vaevalt sakslaste eesmärgiks oli Tallinn, küllap ikka Moskva pidi olema. Koos Piiteriga. Või Leningradiga, nagu seda nüüd kutsuti.

      Omamoodi heagi oli nüüd tallata võõrast teed, sest venelastest polguohvitserid olid veoautodel ette sõitnud ning kolonni eest olid vastutama jäänud peamiselt eestlased. Omavahel visati nalja kaasteenijate, kolhoosikorra, venelaste riietuse ja teedel ringi jooksvate kodulindude üle ning see leevendas ärevust. Muidugi tegi kadedaks, et venelaste allüksused olid rongiga edasi viidud. Teisest küljest nägid mõned selles ka midagi head – sakslased jõudsid üha lähemale. Ei olnud raske arvata, et nii mõnegi mehe peas liikusid mõtted, kuidas võimalikult ruttu tagasi kodukotuse alla naasta. Sellest aga räägiti ainult ustavate sõprade seltsis ja ka siis vaid poolihääli. Sakslaste luurelennukeid vaadati huviga ja nende eest varjumist ei võetud väga tõsiselt. Ristimäe Jaan, kellega Endel ja Peeter olid viimasel ajal sõbrunenud, arvas koguni, et küllap on nüüd sakslastel teada, et see on eestlaste üksus, mis Porhovi teel marsib ning nad ei rakenda siin kogu jõudu.

      „Dunkerque all lasti inglastel ka oma saarele ära taganeda,” ütles ta. „Küllap suhtuvad sakslased meisse teisiti kui… venelastesse.”

      „Sakslastel on ükskama, kes nende vastas seisab – säru annavad ikkagi,” vastas keegi. „Sa oled võib-olla ülikoolis käinudki, aga ega see sind targemaks ei ole teinud.”

      „Ega sina ka oma laudas või kus iganes kraavis sa ametis olid, targemaks saanud,” nähvas Jaan ja sammus pahuralt edasi, mõtiskledes selle üle, et inimloomadele ei ole võimalik maailmaasju mõistlikult selgeks teha. Igatahes ei hakka ma sakslasi laskma, kuigi nad on ühed parunid ja kurnajad, kinnitas ta endale. Kurnajad – see sõna oli tihti kõlanud poliitohvitseride suust ja teinud Jaanile naljagi. Saksad – sedagi nad ju olid. Nüüd näisid need kurnajad ometi koguni sõpradena. Nii kui need Hansud ja Franzud välja ilmuvad, teen sääred ja ajan käpad püsti, tõotas ta vaikimisi.