Uue maailma hällilaul. Roland Tõnisson

sest Porhovis ootas üksust ebameeldiv üllatus. Paljuräägitud täiendus koosnes nädalkaks tagasi mobiliseeritud Nõukogude kodanikest, ning nagu selgus, pidi neile väljaõpet tegema kohapeal. Ohvitserid hoidsid peast kinni.

      „Kuule, see on ainult kasuks,” sosistas Peeter õhtul telgis Endlile. „Kui sakslased ründavad, ajavad need vennikesed käpad kohe püsti ja kogu sõda on paari minutiga läbi. Küll sakslased oskavad venelasel ja eestlasel vahet teha. Varsti oleme kodus nigu naksti!”

      Endel ei vastanud kohe. Telgis oli pime ja polnud näha, mis näo ta sellise jutu peale tegi. „Kõik võib olla,” ütles ta viimaks. „Kõik võib olla.”

      Kui nad juhtusid hommikul pealt nägema, kuidas täiendusmeestele üritati teha rividrilli ja õpetada relvade käsitsemist, vaatas Endel Peetrile otsa ning kohmas: „Tead, su eilsel jutul võib kõva iva sees olla.”

      „Mida ma sulle siis räägin,” heitis Peeter sõbra poole veidi uhkeldava pilgu ja muigas enda ette, kui üks noorsõduritest relva maha pillas ning ohvitser teda murtud vene keeles „instrueeris”. Õhtuks oli uustulnukate poolt juba hulga kaebusi kogunenud ning politruk tegi ohvitseride seas selgitustööd, üritades anda arusaamatustele klassivaenu värvingut: „Punaarmees ei tehta rahvustel vahet! Ega teil siin kodanlik armee ole, kus te võisite sõdureid sõimata ja neile ihunuhtlust anda! Kõiki õpetatakse välja ühtemoodi ja lõpetage oma parunlikud meetodid!” Ohvitserid vaidlesid vastu, nii palju kui nende au nõudis ja elualahoiuinstinkt võimaldas, ent järgmisel päeval võtsid nad väljaõpet palju lõdvemalt ning jätsid selle oma alluvate hooleks. Rahulolevate nägudega nekrutid loivasid riviplatsil ringi, vaatasid juhendajatele väljakutsuvalt otsa ja nõudsid igal võimalikul juhul suitsupausi. Saksa lennukite ülelende vaatasid nad vihkamise ja sajatamisega ning heitsid ebasõbralikke pilke eestlaste suunas. Seevastu seirasid nad rõõmsalt punatähelisi õhulaevu, julgustades neid hõigetega, otsekui oleks lenduritel mingigi võimalus seda kõike kuulda.

      Järgmisel hommikul tulid sakslased. Kui kuulid lendama hakkasid, haarasid kõik oma relvad ja jooksid kes kuulipilduja, kes miinipilduja juurde. Elutahe sundis ründajale vastulööki andma. Võimalik, et selles oli oma osa ka politrukil, kes meeste selja taga ähvardavalt nagaaniga vehkis.

      Sakslaste jalavägi lähenes tankide ja soomusautode tule toetusel. Kui esimesed neli mürsku üsna lähedal korpuslaste selja taga plahvatasid, tundis Peeter, kuidas tema põis otsustas hakata elama iseseisvat elu ja püksi valgus sooja vedelikku. Ta vaatas ringi, kas keegi nägi. Loomulikult ei saanud see jääda märkamatuks. Pealegi ei olnud Peeter ainus, kes oli püksi teinud, sest õppustel ei olnud kunagi harjutatud suurtükitule all ellujäämist. Nende väljaõpe oli seisnenud kogu rooduga rünnakusse minemises ja iga õppus oli lõppenud vaenlase purustamisega. Nüüd aga olid nad siin oma laskepesades ega osanud ühtäkki selle sõjaga midagi peale hakata. Sakslased lähenesid, ja kuigi oli antud käsk avada tuli alles käsu peale, ei pidanud poiste närvid vastu. Kellegi vint tegi paugu ja kui oli kõlanud esimene lask, hakkasid ka teiste tuletukid häält tegema. Peeter ja Endel ei jäänud teistest maha ja ohvitseride karjumisel ei olnud esialgu mitte mingisugust mõju. Nad pidid pikalt kisama, kuni käsklus „Tuli seis!” mõjuma hakkas.

      Pealetungijate seas hakkasid lõhkema mürsud ja mõned tankid said tabamuse. See võis olla ainult korpuse oma suurtükivägi. Jalaväelaste kõrvu oli alles paar päeva tagasi jõudnud kahurväelaste nurin, et neile on jäetud vanad 76 mm kahurid, millega kõlbavat vaid otsesihtimisega lasta. Aga nagu näha oli, said nad oma tööga päris hästi hakkama, sest sakslased taganesid.

      „Ma vist sain sakslasele pihta,” tunnistas Ristimäe Jaan vaikselt Peetrile, kui mootorimürin oli kaugenenud ja suurtükituli vaibunud. Poisid takseerisid teineteise märgi pükse ja see võttis nad muigama.

      „Oled siis seitsmesaja-aastase orjapõlve eest kätte maksnud,” nokkis Endel, endal käed värisemas.

      „Persse, raisk! Nii palju sellest üleminemisest. Me oleme nende jaoks nüüd vaenlased!”

      „Et said fritsule pihta?” küsis Peeter ja tema hääles aimus koguni kaastundenoot.

      „Igatahes see, keda ma sihtisin, kukkus pikali… Nüüd me oleme vaenlased.”

      „Ära ohi, ega nad su tukile ballistilist ekspertiisi hakka tegema. Ja ütled neile, et sina ei lasknud.”

      Lähedusse ilmus vanemveebel Rudolf Känd, uue nimetusega staršinaa. Temal olid vist ainsana püksid kuivaks jäänud.

      „Lubate pöörduda, seltsimees vanem!” tõstis Endel käe kõrva äärde, ennetades Kännu, endise vanemveebli küsimusi. See nookas nõusolevalt peaga.

      „Seltsimees vanem! Kuidas teil on püksid kuivaks jäänud?”

      „See on selle pärast, seltsimees punaarmeelane, et ma ei kuse vastu tuult nagu kõik teie.”

      Poisid naersid.

      „Ma mõtlesin seda tõsiselt, seltsimees vanem,” teeskles Endel solvumist. Tegelikult nad ju teadsid, et vanemveebel Känd on paras lõuapoolik.

      „Kui tõsiselt, siis minu täiskustud kalsoonid jäid Augustowi metsadesse, kui ma teiesugune tatikas olin ja keisrihärrat teenisin. Ei olegi vist sellist meest, kes oma pükse poleks sõjas täis teinud. Vähemalt sitahaisu ma ei tunne. Mõnel tuleb lahingus peer koos varrega.”

      „Me oleme nüüd ka püssirohtu nuusutada saanud,” torkas Jaan vahele.

      „Või nuusutada… Just nimelt nuusutada. See oli luurelahing. Varsti on siin suuremad jõud, vaat siis läheb alles andmiseks. Praegu… see oli niisama kärtsutamine. Meil ei ole isegi surmasaanuid, mõned haavatud ainult.”

      Jaanil tekkis äkitselt tahtmine rääkida oma tapetust, ent ta hoidis suu kinni. Igaks juhuks.

      „Seltsimees vanem! Kes oli teie esimene tapetu?” küsis ta hoopis selle asemel.

      „Esimene? Mis küsimus see selline on. Minu esimene tapetu oli kana. Kas sul on juba arve avatud, et niiviisi küsid?”

      „Ei, veel mitte, seltsimees vanem!” vastas Ristimäe Jaan varmalt, üritades jätta ausa inimese muljet.

      „No kui saad oma esimese maha notitud, siis saad teada, mis tunne see on. Siis tule ütle mullegi. On selge?”

      „Just nii, seltsimees vanem!”

      Känd eemaldus. Ta tahtis näha, mis olukorras on tema rood ja kas poisid on valmis uuteks rünnakuteks. Ega neil ju muud teha olnud, kui valmis olla ja vahepeal suitsu teha.

      Peeter oleks tahtnud kodustele kirjutada. Veel rohkem oleks ta tahtnud hoopis neilt kirja saada. Mingitki märki sellest, kuidas neil läheb ja kas kõik on elus. Käisid jutud, et Tallinn ei ole veel vallutatud, aga küllap seda pommitati. Mis sõda see muidu olekski. Peeter nukrutses ega suutnud millelegi keskenduda. Ta oli nii endast ära, et Endel üritas talle koguni suitsu pakkuda, kuigi tal endalgi oli vaid mõni tubakajunn pilotkaääre vahele peidetud.

      „Mis sa tujutsed? Tee rõõmsam nägu, muidu politruk arvab, et sa ei ole Nõukogude võimuga rahul. Saadab su veel trahviroodu,” üritas Endel oma semu meeleolu tõsta. Peeter vaid ohkas selle peale.

      „Näe! Püksidki on juba tänu Stalini kuumale päikesele jalas peaaegu kuivad. Põhjust rõõmustamiseks on enam kui küll. Vaata, kui vähe on vaja selleks, et olla õnnelik. Oleks täna tantsuõhtu, julgeksin mõne sanitarineiu tantsulegi kutsuda.”

      „Küll sa varsti tantsid,” nokkis Jaan, „kui sakslane sulle tina perse laseb.”

      Endel viskas koni maha. „Ma ei kavatse küll selle punase värgi pärast end maha tappa lasta. Niipea kui võimalik, teen sääred.”

      „Ma tulen ka,” lisas Peeter kindlalt. „Nagu oleme rääkinud.”

      „Selge värk,” ütles Jaan ja vaatas kahtlustavalt ringi.

      Hiljem õhtul, kui poliitohvitser neile tundi andis ja rääkis künkal istuvale rühmale vajadusest võidelda sisemise vaenlasega, vaatasid poisid vilksamisi üksteise ja rühmaülema poole,