Uue maailma hällilaul. Roland Tõnisson

on sõdurid, kellele on tsiviilriided selga antud, selliseid kotte meil küll kuskil ei müüda. Ei tea, miks nad omavahel ei räägi?”

      Seda ei võinud poisid teada. Nad jalutasid mööda Pärnu maanteed, sest sellel Tallinna peatänaval juhtus alati huvitavaid asju, kuid täna toimus hoopis Vabaduse platsil midagi ja näis, et see ei ole üldse see Tallinn, millega poisid harjunud olid. Rahvast oli siin ju ennegi palju nähtud, kui paraade peeti. Siis käis platsil tegevus vastavalt käskudele. Näha oli, et käsu järgi käituti ka täna, aga inimesed olid hoopis teised, mitte kohalikud. Ka hämmastas poisse, et mõnisada meetrit eemal sagisid rahulikult linnakodanikud, nagu ei toimukski midagi erilist. Igaüks kõndis omas suunas ja Uuel turul ooperiteatri juures kaubitseti nagu eile ja üleeile ja aasta tagasi. Tavaline reede enne suvist pööripäeva.

      Mööda Viru tänavat Raekoja platsi poole tõtates tahtis Andres jääda uudistama Esto-muusika plaadipoe akent, ent teistele oli see liig: „Ei jää siia vahtima!” käratas Artur ja poiss sai isegi aru, et see ei oleks passinud. Nad möödusid Suur-Karja uulitsa nurgal Scheeli pangast ja jõudsid Harju tänavale. Osa inimesi ruttas Raekoja platsi poole, eemale Vabaduse platsist, otsekui toimuks seal haarang, suurem osa aga tõttas vastupidises suunas ning mõned entusiastlikumad olid juba lahti rullinud ka punased transparendid, millele oli kollaste ja valgete tähtedega peale õmmeldud lööklauseid. Silmanurgast jäid meelde sõnad „rahvas”, „Stalin”, „vaba” ja „töö”.

      „Miks neil sellised asjad käes on? Mis need on?” päris Andres.

      „Loosungid,” vastas Peeter. „Nendega väljendatakse oma meelsust.”

      „Kas need on punased, nende loosungitega?”

      „Küllap nad punased on,” arvas Peeter.

      „Aga miks neid punasteks kutsutakse?” päris poiss vanema venna poole pöördudes.

      „Noh… sellepärast, et neil on punased lipud ja loosungid,” arvas Artur kõhklevalt.

      „Sest neile meeldib verd lasta,” vastas Peeter kindla sõnaga. „Kuuled juba, kuidas surmamõistetud oigavad ja karjuvad?”

      Andres vaatas kaaslastele hirmunult silma ja aeglustas sammu.

      „Lollpea! Oled ikka jänes,” vihastas Artur, tundes vanema sõbra ees piinlikkust. „Tule nüüd ja lähme vaatame, mis seal Vabaduse platsil toimub, ära ole selline lammas.”

      „Ise oled!” põrkis väikevend vastu. „Ja ma ei kardagi!”

      „Miks sa siis seisma jäid?”

      Andres järgnes neile mossitades ja enda ette põrnitsedes. Ta ei vaadanud isegi Kuld Lõvi restorani poole, mis oli tema kujutluses maailma kõige uhkem hotell ja kuhu ta igatses juba ammu sisse pääseda. Ta oleks tahtnud olla nagu see hotelli rõdul piipu suitsetav välismaalase moodi mees, kes praegu Vabaduse platsi poole ruttavaid inimesi vaatas. Küllap oleks siis Andreselegi magusalt naeratanud livrees mees, kes tähtsa näoga ukse juures seisis ja inimesi üleoleva pilguga saatis. Ärapahandatud poiss ei piielnud nüüd isegi mitte Amori kino afiššide poole, et näha, kas kavasse on tulnud mõnda uut Ameerika või Saksa filmi.

      Vabaduse plats oli poolenisti inimesi täis ja ennist puude vilus istunud võõra moega mehed seisid nüüd keset platsi. Mõnedel olid käes lipud ja loosungid, ent nad hoidsid siiski ühte punti, moodustades niiviisi naljaka seltskonna. Nende üsnagi ühelõikelised pintsakud ja sarnast karva särgid andsid mõista, et riided on tõesti pärit samast poest või laost.

      Väljakule oli püstitatud tribüün, millelt peeti kõnesid, kutsuti üles kukutama orjapidajate klikki ja alustama uut elu. Hüüti „elagu!” kõigi rahvaste suurele isale Stalinile. Kultase kohviku ja teiste asutuste aknad olid enamjaolt avatud ja inimesed akendel uudistasid platsil toimuvat. Kui tribüünilt kõlas hüüe: „Stalini suure asja eest edasi!” itsitasid nii mõnedki uudishimulikud ja keegi poiste lähedal seisnud mees ütles oma kaaslasele: „On see siis ikka vähemalt pestud?” Küsija semu vaatas hirmunult ringi ja kutsus naljaheitjat korrale.

      Poisid sebisid rahva vahel ringi. Kõnesid nad ei viitsinud kuulata, need olid kõik üsna ühesugused. Pigem paelusid neid Roosikrantsi tänava alguses seisvad soomusmasinad. Punaväelased vedasid suitsu ja rääkisid omavahel vene keeles, millest poisid midagi aru ei saanud. Masinate ümbrus oli kaetud suitsukonidega. Üks võõrastest, ilmselt ohvitser, üritas poistele ka midagi öelda, aga Peeter vastas talle ainsas võõrkeeles, mida ta oskas: „Ich verstehe nicht.”2

      „Ohoo,” üllatus venelane ega pahandanud saksa keele peale üldse: „Germania – Sojuz – Freund!”3 ja tegi suurelise žesti. Teised tema selja taga naersid rahulolevalt. Venelane pakkus poistele paberossi, ent isegi Peeter ei olnud veel suitsetama õppinud ja ta keeldus viisakalt: „Danke, ich rauche nicht.”4

      „Nu-nu,” vastas sõjaväelane peanoogutuse saatel ja pistis paberossi endale hammaste vahele, heites tiku pärast suitsu süütamist tänavale.

      Rahvakogunemine oli meelitanud kohale ka magusamüüjad, sest kus veel võiks teenida paremini kui sellistel üritustel. Pealegi tundus, et sellel konkreetsel jäätisetädil, kes poiste lähedal seisis, ei olnud ka midagi siin hüütavate loosungite vastu. Õhetavail palgeil vaatas ta väljakul toimuvat, püüdes kõrvu teritada, et valjuhäälditest kostvad sõnad kaotsi ei läheks.

      „Lähme võtame jäätist, ma teen välja,” tegi Andres õhinal ettepaneku. Kaaslased pöörasid end tema poole ja muigasid teineteisele otsa vaadates.

      „Kas sul raha on?” päris vend.

      Andres, kes tundis end täna rikkamana kui ärimees Puhk ja kõik tema pojad kokku, võttis taskust peotäie vanematelt ja vaderitelt saadud münte ning näitas neid oma semudele. Need pilgutasid teineteisele silma ja olid pakkumisega igati päri. Tädi andis neile kiirelt maiused pihku, ise pahandades, et teda kõnede kuulamisel segati.

      Mändsoo poisid ei saanud enam kauaks linna peale jääda, sest volita lahkumist võis juba kodus märgatud olla. Alati leidus keegi, kes emale-isale nende tegemised ära kaebas. Poisid kahtlustasid esimese korteri Liimanni-vanamoori. Nad hakkasid jäätist mugides kodu poole kõmpima, jättes valjuhäälditest kostva kõnekõmina selja taha. Peetril suure mehena oli muidugi vaba voli teha, mis tahab. Tema jäi kuulama ja vaatama, mis väljakul edasi toimuma hakkab, sest selliseid rahvakogunemisi ei olnud Tallinna linnas nähtud alates sellest ajast, kui vapsid ja kommud pokri said pistetud ning erakonnad ja rahvakoosolekud ära keelati.

      Pühapäev oli päikeseline ja soe, Jaakobus Baumann nautis head ilma kõige õigemal moel – hoovis puupingi peal peesitades. Tema kõrval külmaveeämbris olid õlled jahedas. Mändsoo Juhan vaatas seda oma aknast pealt ja tundis huvi, kas Jaakobusel ei ole mitte mingitki soovi minna linna uudiseid hankima.

      „Mis siin ikka linnas töllerdada, tänavad on igasuguseid lontruseid täis. Ma parem naudin päikest iseenda meeldivas seltskonnas. Kui tahad, tule kampa.”

      „Eks ma võin tulla ka, naine on turul. Mis siin toas ikka üksi vahtida.”

      Turule oli läinud ka Kaare Alberti abikaasa. Peagi liitus üksi jäetud Albertki seltskonnaga, asus talle omasel moel vaikselt õlut kulistama ega tundnud isegi huvi, kust kohast need pudelid on saadud, kui kogu riigis kehtis juba alates teisipäevast nädalane alkoholimüügi keeld.

      „Martinson on siis nüüd kõva kommunist või?” katkestas Jaakobus vaikuse. „Üleeile oli õige härga täis. Ei tea, kas oli lõvipraadi söönud,” muigas ta mürgiselt.

      „Ma sain oma poistel Tõnismäel kraest kinni,” lisas Juhan. „Meid lasti Helgiga töölt minema, sest linnas oli ju see mäsu. Peremees pani uksed lukku, et keegi ei saaks meie trükikotta märatsema tulla ja oma kommude pahna tootma hakata. Läksime prouaga kiriku juurde künkale, ja mis me näeme – poisid lähevad ees, ise lakuvad jäätist. Läksime neile vaikselt selja taha, kuulasime, mis nad räägivad. Nemad olla miitingul käinud, kuigi sai neile

2

„Ma ei saa aru.”

3

„Saksamaa – Liit – Sõber!”

4

„Tänan, ma ei suitseta.”