Uue maailma hällilaul. Roland Tõnisson

muigas vastuseks: „Küllap on seegi nüüdseks talt ära võetud, külmal maal ei ole enam passi vaja.”

      „Ei ole jah. Ei tea, kas tema moor jõudis oma uhked rebasekraed ja kasukad kaasa krabada? Kuradi pursuid sellised,” sülitas Mihkel vihaga maha. „Nüüd on ju hävituspataljonid moodustatud. Need kuradi kaitseliitlased on hakanud pead tõstma, ootavad sakslasi. Aga ega see kaua võta, kui fritsud on Berliini tagasi pekstud! Kui homme kogunemiskohta läheme, siis mina annan end hävituspataljoni üles. Ma arvan, et siis ei pea platsil drilli tegema, saab hoopis nendele sitapeadele säru anda. Nii et tuled siis ka?”

      Albert kehitas õlgu: „Võib kah, miks ka mitte – seltsis segasem. Laseme end ühte üksusesse määrata, see peaks ikka õnnestuma?”

      „Küll õnnestub, miks ta ei peaks?”

      Kaare Albert ja Martinsoni Mihkel seisid järgmisel päeval koos sadade teiste meestega Lauluväljakul ja ootasid oma saatust. Mõned nosisid oma kolme päeva moona, mis oli kästud kaasa võtta, teised jõid salaja ühes võetud viina. Tuttavaid ei paistnud vähemalt esialgu näha olevat. Kuskil ei paistnud ka ülemusi, kes oleksid kutsealustele mingisugustki selgust toonud. Mihkel uuris oma mobilisatsioonikutset, ta kaaslasel ei olnud sedagi. Albert pikutas murul ja vaatas taevas sõudvaid pilvi. Väravate juures oli küll igaühe käest seda paberilipikut küsitud, aga kuna tulijaid oli selleks ajaks juba palju ning küsijad vähemuses, lasti kogu inimhulk platsile ja nii libises ka Albert teiste hulgas läbi.

      Muidugi nägi Albert teistest vanem välja. Üks nokastanud noorsand üritaski tema arvel nalja teha ja küsis, kas papi on oma võsukese naha päästmiseks ise pojakese asemel sõtta roninud. Kuna Albert talle midagi ei vastanud, siis tüdines norija peagi ning kõikus põõsaste poole põit tühjendama.

      Lõpuks, veidi enne lõunat, ilmusid mingid asjamehed ootavate meeste juurde. Üks neist astus poodiumile ja teavitas valjuhääldi kaudu tähtsatest otsustest, mis on Moskvas tehtud ja mille alusel nüüd ka siin, Tallinna Lauluväljakul, tegutsema hakatakse.

      „Seltsimehed mobiliseeritud! Osa teie seltsimeestest juba võitlevad fašistide ning nende käsilastega Lätis ja ka Nõukogude Eesti lõunaaladel! Nad täidavad oma püha kohust hävituspataljonide ridades, kuid nende üksused vajavad lisajõudu! Kes teist soovivad astuda hävituspataljoni, liikuge parempoolsete väravate juurde, kes hävituspataljonidesse astuda ei soovi, jääge veel ootama, kuni tulevad järgmised korraldused.”

      „Noh! Liigume! Kurat! Sakslased on juba Eestis,” tonksas Mihkel naabrimeest külge. Nad tõusid kärmelt ja kiirustasid väravate poole, kuhu olid seatud lauad ja kus ootasid asjamehed, tindipotid nina ees. Naabrimehed olid olnud üsna Lauluväljaku keskel, seepärast jõudsid paljud hävituspataljonlaseks soovijad neist ette.

      „Ohoo, saab veel täna õhtul koju!” hõiskas peagi keegi ettejõudnutest ja lehvitas talle kätte antud paberilehega ühele oma tuttavale, kes seisis Mihklist ja Albertist mõned kohad tagapool.

      „Kuda nii?” hämmeldus too.

      „Hommikul pean kella kaheksaks minema Wismari tänavale, täna lähen panen naisele veel paar tihi ära!” vastas õnnelik loaomanik ja oli näha, et sellise jutu peale võtsid sappa veel nii mõnedki mehed.

      „Jääme vähemalt Eestisse,” oli kuulda kellegi sõnad. „Ja mis see Lätigi ära ei ole!”

      „Sakslased rühivad edasi, vaevalt me Lätti üldse jõuame. Adolf on varsti Tallinnas, kui nii edasi läheb.”

      „No eks me siis vaata, kuidas edasi läheb,” lõpetas keegi kogu selle jutuajamise, kui märkas Martinsoni uurivat ja pahakspanevat pilku.

      „Liignimi!” nõudis laua taga istuv asjamees lakooniliselt.

      „Martinson.”

      „Eesnimi!”

      „Mihkel.”

      „Sünniaeg?”

      „23. november 1914.”

      „Parteiline kuuluvus?”

      „Kommunist.”

      „Teie parteipilet! Nii… Elukoht?”

      „Suur-Ameerika 19–5”

      „Amet?”

      „Raudteetööline, ehitasin Paldiskis baasi Punaarmeele.”

      „See on tubli… Haridus?”

      „Põhikool.”

      „Kanname teid 1. Tallinna hävituspataljoni nimekirja. Homme kell kaheksa hommikul Wismari tänava kogunemispunktis kohal olla.”

      „Selge.”

      „Järgmine! Liignimi!”

      „Kaar.”

      „Eesnimi!”

      „Albert”

      „Sünniaeg?”

      „4. aprill 1900.”

      „Teie vanuserühm ei kuulu mobilisatsiooni alla, olete vabatahtlik?”

      „Just nii!”

      „Parteiline kuuluvus?”

      „Ei kuulu parteisse.”

      „Siis me ei saa teid hävituspataljonlaseks kirja panna.”

      Albert vaatas nõutult sõjaväelasele otsa.

      „Aga teil on suur soov fašiste peksta, nagu näen?”

      „On-on!” vastas Mihkel Alberti eest. „Ma võin vastutada seltsimees Kaare eest!”

      „Annate soovituse?”

      „Annan! Võite kirja panna.”

      „Nii… Mis teie nimi oligi? Martinson… Hästi. Teie elukoht, seltsimees Kaar?”

      „Suur-Ameerika 19–4.”

      „Martinsoniga naabrid või?”

      „Just nii!”

      „Amet?”

      „Treial tehases.”

      „Omainimene. Haridus?”

      „Põhikool.”

      „Kanname teid 1. Tallinna hävituspataljoni nimekirja. Seltsimees Martinson vastutab teie eest. Homme kell kaheksa hommikul Wismari tänava kogunemispunktis kohal olla.”

      „Selge.”

      „Järgmine! Liignimi!”

      Albert ja Mihkel kõmpisid rõõmsalt kodu poole ja pidasid teel kinni kesklinna sõitva Pirita bussi. Konduktorile, kes üritas neilt piletiraha kasseerida, pistis Mihkel nina alla oma sõjaväekutse: „Meie oleme Tööliste-Talupoegade Armee võitlejad ja meie sõidame sõtta!” Bussijuht pööras pilgu ära ning polnud võimalik aru saada, kas ta oli Mihkli ja Alberti poolel või ei soovinud nendega mingit tegemist teha. Albert pani taskust välja otsitud mündid tagasi ning potsatas naabrimehe kõrvale pingile. Nad sõitsid suvises päikesepaistes linna poole ja vaatasid Tallinna reidil seisvaid sõjalaevu, ise täis teotahet ning veendumust, et pruugib neil kahel ja kogu hävituspataljonil rindele jõuda, kui sõjaõnn teeb kannapöörde ning laseb peagi Nõukogude võimul särada kui mitte üle kogu maakera või suurema osa planeedi, siis üle Eesti ja Läti kindlasti.

      „Homme on seitsmenda kuu kahekümne viies päev,” poetas Mihkel mokaotsast. „Sõttaminemise aeg on vaja hästi meelde jätta.”

      „Seda küll,” nõustus temaga naabrimees, pilk endiselt Tallinna reidil. „Seda ma võin sulle kindlalt öelda, et selline päev ei lähe kellelgi eales meelest.” Ta katsus käega taskus olevat koduvõtit, mille oli talismanina kaasa võtnud. Ehk tänu sellele saigi täna veel koduseid rõõme maitsta?