Uue maailma hällilaul. Roland Tõnisson

saabki?” arvas Albert ettevaatlikult.

      „No kuidas ta siis saab!?” ägestus Juhan. „Kuidas ta saab? Mis sellest, et uus valitsus pandi ametisse, Päts on ju ikka president ja kinnitas selle Pärnu arsti5 peaministriks, Moskval ei ole enam ühtegi põhjust etteheiteid teha!”

      „Sa oled sama loll nagu meie majaperemees! Paras paar. Tibla ei oleks tibla, kui ta Pätsu Kadriorust minema ei kupataks ja sinna mingit oma lontkõrva ei paneks!” ägestus Jaakobus.

      „Nõukogude Liit austab oma naabreid, kui need peavad kinni kõikidest lepingutest, mis Nõukogude Liiduga on sõlmitud,” poetas Albert sõna vahele. Naabermaa nime mainides oli tema häälekõlas kuulda respektinooti. Jaakobus ja Juhan vaatasid teda imestunult. Jaakobus unustas isegi lonksu rüübata ja laskis juba tõstetud käe koos pudeliga tagasi.

      „Kas sa käisid ka Pikal tänaval Vene saatkonna juures hurraa karjumas?” päris Jaakobus.

      „Võib-olla käisingi.”

      „No kurat! Kas meil majas ühest punasest veel vähe on?!” kuraasitses Juhan. „Kurat! Albert! Sa oled ju normaalne mees, mis häda sul oli sinna selle Ždanovi-raipe6 ette mütsi õhku loopima minna? Tõi ta sulle Moskvast kotiga õnne või?”

      Albert vaikis nagu alati, kui ta millegi üle juurdles või pahandas, ning rüüpas õlut.

      „Mul läks õlleisugi üle,” teatas Jaakobus pahase häälega, võttis ämbrist kaks allesjäänud pudelit, valas vee põõsa alla ja astus hooviuksest majja. Uksel seisis ta äkki vastamisi Martinsoniga, kes oli tänavalt tulles õues jutukõminat kuulnud ja üritas nüüd seltskonnaga liituda.

      „Noh, Baumann! Sa asutad end juba minekule või? Kuule, räägime juttu ka. Vaata, ega ma tühjade kätega ei tulnud,” kiitles ta ja näitas pooleliitrist viinapudelit, millest oli küll juba rüübatud.

      „Ah, mine sa ka…” rehmas vana Jaakobus käega ja astus oma tuppa.

      „Persse, raisk, kogu kodanline vabariik!” kostsid koridorigi õuest karjed, mis Martinson Baumannile järele saatis. See Mihkli meeleavaldus oli ka ainus poliitiline aktsioon, mis Müüri Herberti üürimajas sellel päeval aset leidis.

      Õues pingil istusid vaikuses kaks kohale jäänud naabrimeest ja Martinson astus nende juurde: „Noh, mehed! Võtke ka lõuatäis kodanliku kliki matuste puhul, varsti ta kärvab! Ajab sussid püsti ja ei köhi ka mitte!” Albert võttis pakutud pudeli hea meelega vastu. Palmipuu ei tahtnud tüli üles kiskuda, võttis suutäie ja andis pudeli tagasi: „Mul on aeg minna, kodus tegemised pooleli.”

      „Kuhu sul kiire hakkas? Kas sulle ei meeldi mu seltskond või?”

      „Ütlesin ju, et mul on tegemised.”

      „No eks sa siis mine. Mine…” osatas Mihkel ja istus Alberti kõrvale, ulatades sellele pudeli. „Sul midagi peale ei ole hammustada?” Naabrimees tõttas tuppa ja tuli tagasi leiva ning vorstijupiga.

      „Nõukogude Liidu terviseks!” tõstis Martinsoni Mihkel pudeli suu juurde, kui oli endale võileiva valmis teinud. Albert vaatas pudelit – sellel oli venekeelne etikett.

      „Mis viin see selline on?”

      „Baasist ostsin. Ega seal ei ole mingid nõmedad Eesti seadused, et viinamüük keelatakse ära, seal ikka mõeldakse töötava inimese peale!”

      Albert rüüpas nõus olles pudelisuust.

      „Sa olid ju ka Vabadussõjas?” küsis Martinson väikese vaikusehetke järel.

      „Olin,” vastas Kaare Albert. „Mobiliseeritud olin.”

      „Aga see kuradi Jaakobuse-vanamees oli ju vabatahtlik! Kaitseliitlane on ta ka veel – veebel.” Mihkel ootas Alberti reaktsiooni, ent too vaatas vaikides enda ette õuemurule.

      „Ma sain juba kroonus selgeks, mis seltskond see selline on. Kõik need ohvitserid ja veeblid ja nende perselakkujad… Ma mäletan seda detsembriülestõusu küll! Mu onu lasti seal maha.”

      „Sellest ei ole sa rääkinudki,” tõstis naabrimees Albert nüüd silmad maast ja vaatas Mihklile mõistvalt otsa.

      „Kellele ma rääkinud oleks!? Poliitiline politsei oleks kohe ukse maha murdnud ja mu Patareisse viinud! Nüüd aga hakkavad asjad muutuma. Igal oinal on oma mihklipäev, nagu me väga hästi teame,” sülitas Mihkel südametäiega maha ja lonksas pudelist suurema suutäie. „Küll sa näed! Kogu see Pätsi punt on varsti laiali löödud! Selle peale võin ma kas või mürki võtta.”

      „Räägitakse sellest jah, aga… Kuidas sa selles nii kindel võid olla?” päris uudishimuliku ootusärevusega Albert.

      „Seltsimehed rääkisid. Moskva ei jäta meid üksi.”

      „Keda meid?”

      „Riigikukutajaid! Uue elu alustajaid! Eile ja üleeilegi olid nad meiega, kui miitinguid tegime ja Kadriorus käisime. Sel Pätsil oli ikka päts püksis, tead!” Mihkel naeris magusalt.

      „Peaasi et verevalamiseks ei läheks,” ütles Albert, otsekui iseendale.

      „Ja kui vaja, siis läheb ka! Ega imperialistid ju ei taha varandust niisama ära anda, lasevad oma lakeid töörahva kallale. Aga meie tankide vastu murravad nad oma hambad ära, küll sa näed!” lõpetas Mihkel lause tubli punnsuutäiega pudelist. „Või nemad hakkavad vastu… 1924. aastal olid nad küll härga täis, vaatame, mis laulu nad nüüd laulma hakkavad! Uus valitsus on juba paigas, nii et ega Pätsil ja Laidoneril enam pikka pidu ole.”

      Albert vaatas tähelepanelikult naabrimeest: „Kuule, siis on vist suured asjad tulemas?”

      „Sa oled nagu kuu pealt, naabrimees, teed siin suuri silmi! Kas sa siis ei tea, mis reedel toimus?”

      „Ma olin tööl… Midagi kuulsin küll, aga täpsemalt ei räägitud. Need kaks siin ajasid mind päris närvi oma küsimustega. Aga ega ma täpsemalt tea.”

      „Sa magad kogu elu maha! Nüüd ei ole enam aega molutada, tegutseda on vaja! Valitsuses on uued inimesed, sellised, kes Moskvaga ausalt koostööd teevad. Kas sa lehte ka ei loe? Eilses Rahvalehes oli kirjas, et nüüd on uus valitsus ja see hakkab ausalt täitma Nõukogude Liiduga sõlmitud leppeid. Ja reedel pistsime Patareisse esimesed politseinikud. Varsti on see maja hellitatud härrasid täis,” muigas Mihkel Albertile pudelit ulatades. „Tee põhi peale! Stalini terviseks!” Naabrimees tõstis käe kui toostiks ning tõstis pudeli suule.

      „Noh. Nägudeni! Sa ikka hoia silm sündmustel peal, muidu tormab ajalugu sinust mööda kui kilpkonnast!” manitses Mihkel Albertit peaaegu isalikult. „Veel parem, kui me mõlemad astuksime kommunistlisse parteisse. Seltsimehed rääkisid, et see saab varsti jälle loa avalikult tegutsema hakata. Mis sa sellest arvad?”

      „Võiks küll. Kuigi…”

      „Mitte võiks, vaid peab! Ja mis „kuigi”? Töörahvas peab olema organiseeritud, ühtsuses peitub jõud. Mõtle, mida me suudame koos Nõukogude Liidu kommunistidega! Ära ole selline kõikuv element, nüüd peab valima poole, ja erapooletus on kuritegu!”

      „Kas nii kohe?”

      „Nii, Albert, nii. Kuula, mis ma sulle räägin. Saame suuri asju näha ja mina tahan olla võitjate poolel, sest meie pool on nüüd see, mis teisele ära teeb.”

      Albert vaatas naabrimeest tõsiselt. Tal ei olnud põhjust Mihkli sõnades kahelda.

      III PEATÜKK

      Territoriaalkorpus

      Palmipuu Aleksander istus koos perega köögis söögilaua ääres, valas viina kurku ja hammustas peale külma kartulit võiga. Sügisest rõskust peletas praksuv tuli pliidi all. Aleksander vaatas üle laua istuvale Peetrile otsa, valas pitsi uuesti täis ja ulatas selle pojale. Ema Marta oleks ehk miskit öelnudki, aga mehe pilk peatas ta ning mamma piirdus vaid ohkamisega.

      „Mis

5

Johannes Vares-Barbarus.

6

Andrei Ždanov – NSVL KP poliitbüroo liige, Leningradi parteijuht.