Uue maailma hällilaul. Roland Tõnisson

itsitas pisike Adeele ja vend Andres ühines temaga naeru kihistades.

      „Kuss, kurjamid!” pragas ema nendega, ise muiet tagasi hoides, ja vastas külalisele viisakalt: „Tere sullegi, kuidas kevad on tulnud?”

      „Oi, kevad on alati suurepärane! Vaata, kuidas loodus tärkab!”

      „Ja kuidas krabisev raha taskusse jookseb,” üritas isa Juhan nalja teha.

      „Seda te näete jah, mismoodi see taskusse läheb, aga mismoodi see sealt välja traavib, seda teie ei näe! Uue trepikäsipuu eest ei ole keegi mulle veel aitüma öelnud!”

      „Kuidas ei ole! Töömeestele sai südamele pandud, et nad sind tänaksid!”

      „Need sigudikud ei öelnud mulle midagi.”

      „No vaat, see on siis juba kahjuks nende süü. Mine küsi nende käest, kus meie aitäh on.”

      „Eks ma siis teen. Nii… Kas naabrid on ka kodus?”

      „Eks saab kohe selgeks, kui uksele koputad.”

      Herbert noogutas ning astus naabrite ukse ette. Kahetoalises korteris, mille uksel ilutses number viis, elas Martinsonide paar – Mihkel ja Leena. Nende ukse taha astus Herbert ilmselge ebameeldivustundega ning lootis, et kodus on vaid proua. Koputuse peale avaski Leena, ulatas kakskümmend krooni ja sulges midagi lisamata ukse.

      „Huh… Seekord läks kah õnneks,” mõtles majaomanik kergendusega ega olnud isegi pahane, et temaga sõnakestki ei vahetatud. Mihkel oli viimasel ajal tõesti palju tööl ja ilmselt oli seal praegugi. Ta oli end raudteelt priiks võtnud ja ehitas venelastele sõjaväebaasi. Majarahvale oli ta kiidelnud, et nii head palka ei ole tema veel elu sees saanud ja lubas varsti kogu maja ära osta, kui nii edasi läheb.

      „Nõukogude Liidus elavad inimesed odavates korterites,” teadis Mihkel rääkida. „Ja naised saavad seal meestega võrdset palka ega pea sandisentide eest küürutama nagu minu proua.”

      „Proua…” See sõna oli Mihkli kõnepruugist viimasel ajal kadunud, tuli Herbertile meelde. Üürnik rääkis oma Leenast kui abikaasast ja naisest. Kas ta oli teda vahel seltsimehekski kutsunud? Oli jah! Siis oli majarahvas muianud. Mihkel ja Leena olid selle maja kirstunaelteks. Kahtlased tegelased, eriti Mihkel.

      „Ma ei pikenda nendega lepingut, juulikuus saab see läbi ja otsigu endale uus koht,” tegi peremees kindla otsuse. „Kasvõi venelaste juurest sõjaväebaasist, kus palju raha saab ja töörahva söökla supis on rohkem liha kui kartuleid!” Nii oli Mihkel praalinud.

      Kaare Albert oli viimane. Tema oli rahulik tegelane ja korteriga number neli oli Herbertil vist küll kõige vähem muret, kui mitte arvestada allkorruse vanaproua Lindat. Ka Alberti naine Rita oli vaikne inimene ja nendega ei olnud kellelgi tüli. Sellele uksele koputas Herbert päris rahuliku südamega.

      „Tere,” tervitas teda Albert oma leebel moel ja nöökas peaga.

      „Tere-tere! Kuidas käbarad käivad? Oled ikka veel… seal… paberivabrikus?”

      „Ikka kenasti käivad, ikka paberivabrikus. Näe, üüriraha on siin.”

      „Aitäh! Et siis… järgmise korrani. Aa… Kuule, Albert! Ega sina ole veel punaseks hakanud seal oma tehases? Et pursuid ahju ja muu selline värk, nagu 17. aastal oli?”

      „Mis sest ahjust,” naeris Albert. „Aga töörahva peale siin meie riigis küll keegi ei mõtle,” lisas üürnik ning tema rahulikkus oli korraga kadunud, ta silmad pildusid tuliseid sädemeid ja põsesarnad hakkasid vaevumärgatavalt tõmblema.

      „No kuidas ei mõtle!? Ma ei ole teil juba mitu aastat üüri tõstnud!”

      „Sina küll,” naeratas Albert lepitavalt, „aga Eestimaa on täis igasuguseid tegelasi. Noh! Nagu öeldakse – igal oinal tuleb kord oma mihklipäev!”

      „Vaata aga vaata! Sa hakkad ka nüüd revoljuutsiat tegema!”

      „Ei, mis nüüd revolutsioonist siin rääkida, aga midagi peab tegema küll. Kaua see vereimemine kestab!”

      „Ma ei tunne sind ära, Albert! Mis vereimemine… Ei oleks pidanud sinu käest küsimagi seda asja,” lõi Herbert käega ja jättis hüvasti. „Järgmise korrani siis!”

      „Eks järgmise korrani,” vastas üüriline talle omasel leebel moel.

      Välisuksel põrkas Herbert kokku Martinsoni Mihkliga. Mõlema mehe jaoks oli see kohtumine ebameeldiv ja eriti näitas seda välja Mihkel.

      „Tere,” surus too läbi hammaste, seistes ukseavas peremehel ees.

      „Tere,” vastas samal toonil Herbert. „Kas jäämegi siia ukseauku seisma?”

      „No eks sa mine. Taskud töörahva vere ja higiga teenitud raha täis, venivad veel välja. Vii aga ruttu panka, et õnnetust ei juhtuks,” ilkus Mihkel.

      „Ära põrgi, tead!” käratas Herbert ja astus sammu ettepoole. Mihkel laskis tal majast väljuda, olles ise rahul, et sai pursuile koha kätte näidata.

      „Pidi see kuradi kommu just nüüd veel välja ilmuma!” kirus Herbert. „Mis neile inimestele küll sisse on läinud,” mõtiskles ta mööda kevadist tänavat oma järgmise üürimaja poole lonkides. Sellest oli muidugi võimalik aru saada, et kui punased Irboskas piiri ületasid, loopisid Petseri venelased mütse taevasse ja lubasid kõigil eestlastel kõrid pihku võtta – veri on ikka paksem kui vesi, see on selge. Aga siin, Tallinnas, mis neil küll viga on? „Tont neist inimestest aru saab,” võttis peremees teema kokku ning kohendas kindluse mõttes kaabut.

      Mihkli ja Leena elamises aga valati tassidesse teed ning räägiti päevauudistest. Õigemini kuulas Leena oma mehe lugu sellest, kuidas ta oli majaperemehele koha kätte näidanud ja kuidas sellise elemendiga tuleb edaspidi ümber käia, kuni see nöörimine lõpeb ja töörahvas saab hakata inimese kombel elama.

      „Aga ta lõdises mu ees! Vereimeja sihuke! Raudse rusikaga tuleb sellisele anda, nagu 17. aastal!” Ja ta virutas käega vastu lauda. „Kas sa kavatsed hakata mune värvima?” päris Mihkel ühe soojaga, naisukesele sõjakalt ja teravalt silma vaadates.

      „Eks ma ikka värvi, kõik ju teevad seda. Mida ma siis naabritega vahetan, kui mul värvitud mune ei ole?”

      „Midagi sa ei vaheta… Mida siin vahetada on! Üks tagurlik pursuide komme on see munade värvimine. Aeg on sihandsete kodanlike iganditega ühele poole saada!” vastas mees teed lürpides vihaselt.

      II PEATÜKK

      Juunipööre

      Mändsoo Artur ja Palmipuu Peeter vaatasid naerdes, kuidas Arturi noorem vend, 13-aastane Andres surus nina kohvik Asko suure vaateakna vastu ja noolis silmadega aknalauale välja pandud küpsetisi. Talle ei läinud korda isegi mitte läbi Viru väravate siia-sinna tõttavate inimeste muigel pilgud.

      „Korja oma tatt lõugade vahele tagasi,” salvas Artur ja tonksas vennakesele rusikaga külge. „Hea, et suvi on, muidu külmaks see sul veel mokkade külge kinni.” Tal oli Peetri ees häbi. See pidi ju varsti sõjaväkkegi minema ja oli üldse suur asi, et ta oli naabripoisid endaga linna kaasa võtnud. Juba siis, kui nad Musumäelt Viru väravate juurde alla tulid ja Asko nende vaateulatusse sattus, oli Artur kindel, et väikevend ei suuda end talitseda, nagu see vanematega linna peal patseerides alati juhtus.

      „Korja ise!” pareeris Andres süüdistust. „Vaata, et sa ise oma rinnaesist täis ei ilasta!”

      „Lõpetage ära! Lähme parem tagasi ja vaatame, mis Vabaduse platsil toimub!” sekkus Peeter sõnelusse.

      Täna ei olnud Mändsoo poisid vanematelt linnatulekuks luba saanud, sest juba neli päeva oli õhus tunda olnud rahutust, kuigi tänavatel näis kõik nagu ikka muretu ja tavaline. Üle Tõnismäe jõudes ja suunda Viru väravate poole võttes nägid poisid venelaste soomusmasinaid. Vabaduse platsil istus Jaani kiriku kõrval puude varjus murul suur hulk mehi, kes tundusid üksteisele väga külje alla hoidvat. Välja nägid nad