Uue maailma hällilaul. Roland Tõnisson

sõda ikkagi tuleb?” jätkas ema Marta.

      „Eks ma siis lähe sõtta,” vastas poiss kuraasikalt ja kallas pitsi endale kurku.

      Õed Magda ja Pauliine vaatasid nukralt üle laua ema poole. Nad kartsid, et köhiv ning koledaid grimasse tegev vennake võib ehk veel äragi lämbuda. Isa kloppis talle omamehelikult seljale ja üritas jätkata Vabadussõjas saadud tarkuste jagamist.

      „Vaata, ma olin sinust nooremgi, kui punaseid klobima läksin. Aga seda ma küll siis ei arvanud, et minu tulevane poeg peab Punaarmeesse minema, raisk! Kuule, kui madinaks läheb, siis ära oma kolu seal märklauaks sea. Ja tagumik hoia maadligi. Aga noh, vaenlasi meil praegu ei ole, meie oleme nüüd ka Nõukogude Liidus ja Saksamaa on suur sõber, ega meil kellegagi sõdida olegi. Kui, siis ehk Jaapaniga, aga sinna Eesti poisse vaevalt et saadetakse.”

      „See veel puuduks, Jaapanisse!” ohkas ema Marta jälle.

      „No Hiinasse, noh!” ägestus Aleksander. „Seal need pilusilmad omavahel madistavad. Aga jaapanlased said eelmisel aastal Punaarmee käest Halhin goli all üle küüru, nii et olge rahulikud. Ma ei usu, et meile siia mingit sõda tuleb.” Ta valas pitsid uuesti täis. „Mujal maailmas kärsatatakse üksteisel persekarvu, meie tahtsime jääda neutraalseks, aga see ei ole võimalik. Igal juhul on meil paremini läinud kui Soomel, seda ma ütlen! Selle peale võtame!” Isa ja poeg lõid pitsid kokku.

      „Ma saadan sind homme,” ütles ema ja ei olnud aru saada, kas see oli lubaküsimine või mitte.

      „Ei ole vaja,” vastas poeg, kui oli viina alla neelanud. „See veel puuduks, et mind mingiks mammapojaks hakatakse pidama!”

      „No kuidas siis mammapojaks?! Ikka ju saadetakse omainimesi sellisele olulisele teekonnale!”

      „Jäta nüüd, Marta! Ära tee poisile häbi. Saadad ta hommikul kodunt välja ja kombes,” üritas isa jääda kangelaslikult rahulikuks, ent temagi tundis kurgus klompi. Selle varjamiseks teeskles ta, et viina pitsidesse valamine on täpsust nõudev töö ning keskendus tuliveele.

      „Aitab teile ka! Ega siis ei pea viimasel õhtul kodus end täis lakkuma!” üritas ema joomist lõpetada.

      „Ole kuss! Ega ei tea ju, millal ta jälle koju saab. Ja kas seal Punaarmees üldse sõduritele puhkust antaksegi.”

      Marta enam vastu ei vaielnud ja lahkus köögist magamiskambrisse, lehitsema oma lemmiku – Mareti – oktoobrikuist numbrit. Tal ei olnud selleks terve päev mahti olnud, kuigi ajakiri oli alates augustist, mil seda hakkasid toimetama kommunistid, muutunud palju õhemaks ja värvitumaks ning selles ei räägitud enam näpunäidetest perenaistele või uuemast moest, vaid õpetati laulma „Internatsionaali”. Viimast numbrit sirvides vaatasid Martale esimestelt siselehtedelt vastu Stalini ja Lenini portreed. Proua Palmipuu heitis ajakirja nurka, istus sängile ja puhkes nutma.

      Teised jäid kööki istuma. Õed vaatasid nukralt pealt, kuidas vend ja isa järjest rohkem purju jäid ja kuulasid papa Palmipuu üha sangarlikumaks muutuvaid lugusid sõjateest bolševike vastu. Kui isa jõudis oma jutustusega sinnamaani, kus kompaniiülem tuli enne ühte rünnakut tema käest nõu küsima, kuidas oleks parem Valga linna rünnata, tüdinesid tüdrukud lõplikult ning läksid ema juurde, kes oli voodis pikali, silmad nutetud. Ema lohutades oli tütardel endilgi raske kurbust varjata.

      Ega Peetergi kõiki isa jutte tõe pähe võtnud, ent pojana tahtis ta uskuda, et tema oma vanamees on kord teinud suuri mehetegusid ja otsustanud inimsaatuste üle.

      Uksele koputati. See oli naabrimees, kelle koputust selles elamises teati. Ta astus sisse, ilma et oleks vajanud eraldi kutset. Juhan oli kuulnud, et naabripoiss peab minema kroonuleiba maitsma. Ta tuli muidugi viinaga, mis võeti Aleksandri poolt rõõmsa hüüatusega vastu.

      „Noh, Sass! Poiss läheb sul nüüd kroonu?”

      „Kroonu! Mis kroonu?” põrkis Aleksander, kõvasti häält tõstes. „Vanasti oli kroonu, kui Rootsi kuningas või Vene tsaar andis riide selga ja jalanartsud koibade otsa. Nüüd ei ole kroonu, nüüd on rahvas! Minu poeg läheb Tööliste ja Talupoegade Punaarmeesse! Persse, raisk! Kas ma selle pärast Vabadussõjas verd ja higi valasin!?”

      „Ära lärma! Kuss… Karjud, nii et maja kaigub. Ega see sul isatalu ole, kus naaber on versta kaugusel, see Martinsoni-raibe kuuleb veel ja paneb tibladele kitse! Ega enam Pätsu aeg ei ole. Ja sa ei taha ju Pätsu-Kostale ja Laidonerile Venemaale järele minna?”

      „Mis hea pärast? Ma ei ole olnud politseis või sõjaväes või mõnes erakonnas-kärnkonnas.”

      „Kaitseliidus olid ju,” üritas Juhan Aleksandri mälu värskendada.

      „Kes siis Kaitseliidus poleks olnud? Sa ju ise olid ka!”

      „Seda jah, ainult kommunistid ei olnud.”

      „Relvad võeti meil käest ära,” hakkas Aleksandri kuraas lahtuma ning selle asemel võttis maad nukrus. Ta nookas peaga naabrimehe toodud pudeli poole.

      „Oleks pidanud vastu hakkama, kas pole?” vaatas Juhan naabri poole, avades samal ajal noaga pudelit.

      „Juss, Juss…” manitses Aleksander isalikult. „Oleks pidanud muidugi! Vaata, kuidas kogu tee Narvast Tallinnani ja Petserist Pärnumaani oli nende perseläinud kila-kola täis. Soomusjõud või asi! Pooled oma soomusautod ja tankid lõhkusid nad ise ära!”

      „Teise poole oleksime meie vastu taevast lasknud,” kinnitas Juhan klaasi tühjendades.

      „Kurat! Oleksime küll, tead! Oleksime küll!” läks Aleksander õhinasse. „Ja Martinsoni-raisal oleksin munad maha lõiganud. Nüüd aga käib ringi nagu majaperemees, müts kuklas, ja vahib, nagu ma oleksin talle raha võlgu.”

      „Meil sadamas kah korraldasid kommud miitingu,” lisas Aleksander. „Ajasid sinna kokku mingid kaltsakad, kellel ei ole sadamaga muud pistmist kui et paadi all magamas käivad. Need vehkisid siis seal loosungitega ja nõudsid tööd ja leiba. Tööleminemisest ei olnud aga nende endi seas sõnagi juttu.”

      „Kas nad sulle, Pets, ütlesid ka, kuhu sind pannakse? Annavad kuulipilduja või tanki?” viis naaber jutu mujale.

      „Jalavägi pidi olema.”

      „Kahuriliha,” konstateeris naabri-Juhan kuivalt.

      „Mida sa matad poissi juba!” ägestus Aleksander. „Ja mingit sõda ei tule! Teenib oma kolm aastat ära ja tuleb koju. Selle peale võin ma kas või mürki võtta!”

      „Hakka siis apteegi poole astuma! Seda ei või iial teada, mis edasi saab, sakslased on juba Norras ja Prantsusmaal sees. Ma ei usu, et vana Joss lepiks ainult poole Poolaga, tüki Rumeeniaga ja meie kolmega siis Läänemere ääres, ta on maiam,” võttis Juhan viina mõjul julgelt filosoofilisema tooni.

      „No kui palju üks inimene siis endale kokku ahnitseda jõuab?!” vaidles Aleksander vastu.

      „Kohe näha, et sa raamatuid ei loe! Kas sa Makedoonia Aleksandrist, Napoleonist ja Tšingis-khaanist ikka oled midagi kuulnud?”

      „No muidugi olen! Kelleks sa mind pead?”

      „Ütle siis, kes nad olid?”

      „Väepealikud.”

      „Ja mida nad tegid?”

      „Sõdisid, noh!”

      „Ja kui palju nad maid vallutasid?”

      „Kas ma pean nad sulle kõik üles lugema?”

      „Jah, pead! Teiste käest ma ei nõuaks, aga sinult küll.”

      „Mine sa ka metsa! Tuled külla, istud minu köögis minu laua taga ja mölised minuga!”

      „No vot,” tõdes Juhan, „maailma asjadest ei tea sa midagi ja siis pahandad minu peale. Aga seda sa ei taipa, et ahnepäitsud ei kao maailmast kuhugi ja neid sünnib siia ilma veel ka pärast meid. Loe raamatuid, ma võin sulle neid trükikojast tuua. Ja mul on neid ka kodus terve virn.”

      „Kuidas sa, tarkpea, siis varastamisega kinni ei