Mura. Alexandra Lapierre

von B. ei teadnud šifrit, tähendas juba ainuüksi tema kohalolu kokkupuutumist täiesti salajase infoga. Kuidas, kurat küll, võisid kindralmajori kolleegid võtta niisuguse riski, et toovad sellise inimese nende esinduse kõige tähtsama töö juurde? Õpetavad talle sõnumite dešifreerimist ja kodeerimist? Täielik hullumeelsus! Absurd!

      Ometi ei olnud kuigi kaua aega möödunud sellest ajast, mil tsaari politsei oli suutnud lasta kinnimakstud teenijal kopeerida kõik üheksa võtit, mille abil pääses kantselei seifi. Nende üheksa võtmega sai avada ka viimase sahtli, kus oli šiffer!

      See oli juhtunud aastal 1905.

      Mida kõike oleksid sakslased nõus tegema praegu, et saada üheksa uue võtme vahajäljendid!

      „Aidata,” ütles too daam. Olge nüüd! Masinakirjutajana oli ta nii vilets, et isegi saatkonna sekretärid, noormehed, kes olid lõpetanud Oxfordi või Cambridge’i, ohvitserid, kes olid koolitatud tegema hoopis keerulisemaid töid, trükkisid temast paremini. Jah, neid oli tõepoolest liiga vähe ja neil ei olnud minutitki hingetõmbeaega. Nii et abi, ükskõik kui hea või halva, võtsid nad meeleldi vastu.

      Knoxi põlgusele vastasid Frau von B. poolehoidjad – saatkonna kuus noort elujõulist meest –, et usuvad täiesti naise pühendumust. Ta tegigi edusamme, käis Vassili saarel ülikoolis kursustel, õppis seal rahvusvahelist õigust. Ja just nimelt masinakirjutamist. Mõne kuu pärast pidi temast saama väga pädev kolleeg.

      Tühi lora, talle tuleb näidata ust!

      Kindralmajor Knoxil ei olnud tegelikult mingit õigust sekkuda diplomaatilise esinduse töökorraldusse. Tal polnud ka üldse põhjust seista isiklikult vastu sellele välismaalasele, kes töötas vabatahtlikult Inglismaa heaks. Kindralmajori protestid kantselei ülemale ei andnud tulemust. Tulemuseta jäi ka tema kaebus suursaadikule.

      Nii jäigi tal üle vaid sundida naist ise alla andma.

      Knox oli teda üllatanud: kell oli üksteist õhtul ja Mura oli üksinda tööl. Olukord oli Knoxile enam kui soodne.

      Mura haistis ohtu. Tunnetas, et selle sõjaväelasega ei tohi otsest vastasseisu alustada. Ei tohi tunnistada, et ta on tööga graafikust maas. Ei tohi hakata midagi selgitama ega end õigustama. Knoxi ei tohi silitada vastukarva.

      Nagu tavaliselt valis Mura võlumis- ja naljatamistaktika: „Kas Peterburi nimetamine Petrogradiks ajab mulle hirmu naha vahele? Igatahes, härra kindralmajor! Ma tunnistan, et olen naeruväärselt ebausklik. Ebaõnne toovad nimed, loitsud, kaardid, ennustamine, see kõik on minu ala … Kuidas ma saaksingi sellest eemale jääda? Kas ma siis pole vene naine?”

      „Kes on abielus sakslasega.”

      Seda vihjet ei saanud märkamata jätta … Sellist solvangut!

      Mura muutis hääletooni ja lausus tõsisel häälel: „Kindralmajor Knox, te peaksite oma geograafiateadmised üle vaatama. Minu abikaasa ei ole mitte sakslane, vaid baltlane. Praegugi võitleb ta Boche’ide vastu.”

      „Aga ta on Berliinis elanud.”

      „Jah, tsaari esindajana.”

      „Te saite sealt kindlasti palju sõpru, sest te olete ise ka Berliinis elanud.”

      „Jah, kolm aastat olin ma seal tõepoolest suursaatkonna atašee abikaasana, aga spionaažis ei ole mind keegi süüdistanud!” Mura hääl lõi tunnetest värisema. „Nagu praegu on hakatud süüdistama õnnetut krahvinna Kleinmichelit, kellest räägitakse lollusi, nagu oleks ta saatnud kommikarbis Saksa keisrile Vene armee rünnakuplaanid!”

      Sisimas Mura värises. Iialgi ei olnud teda sedasi rünnatud. Tema ja spioon! Inglane väitis, et tema, Mura, on Saksamaad teeniv spioon!

      Rahuneda. End kokku võtta. Käia välja rahustamiskaart.

      Knox jätkas: „Mind lihtsalt paneb imestama, et daam, kes ei ole Tema Majesteedi Inglise kuninga alam, on saanud ligipääsu Inglismaa suursaatkonna dokumentidele.”

      „Ma tuletan teile meelde, härra kindralmajor, et meie riigid on liitlased.”

      Samm sammu haaval jätkas Mura võitlust. Aga Knox ei andnud järele.

      „Sõprus meie kahe riigi vahel ei ole õigustuseks, et venelannast daam, rääkigu ta pealegi kõikvõimalikke keeli ja tulgu ta pealegi parimatest ringkondadest, võiks saada ligipääsu salajastele dokumentidele.”

      Mura vaikis hetke ning selgitas siis kannatlikult: „Teie suursaadik Sir George Buchanan palus isiklikult, et tuleksin haiglas õena töötamise asemel talle appi. Nagu te ise näete, on teil kantseleis töötajatest puudus. Siin oli tarvis sekretäri, kes tõlgiks Prantsusmaa ja Saksamaa uudiseid inglise keelde. Ja teateid, mida iga päev Vene ministeeriumitest saadetakse.”

      Knox urahtas:„Selle jaoks on meil vandetõlk Tšukovski.”

      „Härra Tšukovski teeb suurepärast tööd. Aga ta on ülekoormatud … Sestpeale, kui te andsite talle ülesande kirjutada Inglise armeest propagandabrošüür ja kaubelda kuulsalt kunstnikult Repinilt parim hind suursaadiku portree maalimiseks, on ta töösse ära uppunud.”

      Mura rääkis tõtt. Möödunud nädalatel oli ta end näidanud kasulikuna. Lausa asendamatuna.

      Lisaks oma intellektuaalsele võimekusele, sarmile ja heale tujule oli ta saatkonnas ainuke inimene, kes kuulus vene oligarhide sekka. Inglased kasutasid teda sillapeana. Teadliku valikuna. Ka see oli Murale teada.

      Ei tulnud kõne allagi, et ta laseks end selle kitsarinnalise sõjaväelase paranoia pärast minema peletada. Mura tahtis saatkonda teenida. Tahtis õppida. Tahtis töötada. Mitte mingi hinna eest ei tahtnud ta sellest ametikohast loobuda.

      „Inglismaa tänab teid abi eest, missis von Benckendorff, aga on juba hilja. Teie praegust seisundit arvestades peaksite suunduma koduseinte vahele ja sinna jäämagi.”

      Sellele juhmardile oli asjatu vastu vaielda, Mura jaoks oli liiga palju kaalul. Ta naeratas kindralimajorile veel teist korda: „Teil on õigus, härra kindralmajor. On hilja. Aga ma palun, ma väga palun, ärge muretsege mu tervise pärast. Jõulude ajal jään kantseleist koju …” Mura heitis pilgu kõhule. „Laps peaks sündima jaanuaris.”

•

      Daam oli visa.

      Kui kindralmajor Knox arvas, et on pääsenud Mura Benckendorffi kohalolust, ei teadnud ta, kellega tal tegemist on. Kaks kuud pärast tütre sündi naasis Mura valitsema meeste üle, kes veetsid oma elu Inglismaa suursaatkonna ruumides.

      Ja kindralmajor Knox oli igatahes ainus, kes selle üle kaebles.

• • •

      Tanja sünd 5. jaanuaril 1915 ei raputanud Murat rohkem kui Pauli sünd 1913. aastal. Vähemasti mitte nii palju, nagu oli lootnud John.

      Rindel olles kujutles ta Murat kallistamas nende väikest tütart sama õrnalt, nagu oli näinud Murat tegemas õetütre Kiraga Berliinis.

      See oli aga silmapete.

      Sünnitusjärgne puhkus, nursery keelepeksu sisuvaesus, ammede imetamisjutt, ajaplaneerimine, kindla aja tagant söömine ja magamine – kogu see suletuse periood tekitas Muras lämbumise tunde. Kui ta istus nelja seina vahel hälli ees, hakkas ta üksindusse ja igavusse surema.

      Mura oli 22-aastane ning tundis rohkem kui kunagi varem vajadust kodunt välja saada, võtta endale mõni roll, osaleda ilmaelus. Ja jagada oma elu nende inimestega, kes seda kaitsesid.

      Emaarmastus pidi tulema hiljem, kui Mura on jälle oma uudishimu rahuldanud ning saanud oma tohutut energiat rakendada.

      Alles siis pidi temas maad võtma kannatamatu ootus perekonna järele. Siis pidi ta hakkama õhtuti kiirustama koju laste juurde, kuulama võlutult Micky jutte laste päevastest rumalustest ning neid ööseks õnnistama.

      Pealegi ihaldaski Mura ainult ühte asja: töötada Inglismaa suursaatkonnas.

      Oma kodust aadressil Špalernaja 8 tuli tal vaid minna väikesel sillal üle kanali ning kõndida Suvepalee aia äärt mööda. Vähem kui veerandtunnine jalutuskäik Neeva kaldal.

      Igal