Pooltoonid. Annika Lõhmus

kõva häälega rääkinud.

      „Ei midagi,” pomisesin mornilt.

      „Elis, mis sa koperdad seal?” kuulsin Mekat hõikamas.

      „Tulen juba!” lehvitasin talle vastu.

      Haarasin toolilt koti ja astusin salli kohendades ukse poole. Mingi jublakas, mis oli salli sisse takerdunud, jäi näppude alla. Mis…? No muidugi. Kõrvarõngas.

      Tegelikult ma ei tahtnudki enam kuhugi edasi minna, aga Meka käis peale, et „häääästi natuke veel istuks ja siis läheks koju”. Kuna jagasime korterit, siis oleks loomulikult olnud mõistlikum koos minna. Ohutum. Seetõttu soostusin natukeseks veel koos teistega Patricku pubisse minema – väga palju muid kohti enam lahti polnud. Seltskonnast oli järele jäänud viis-kuus orkestranti ja meie kaks. Algul olin natuke tujutu, aga üks Concentuse gambamängija naerutas meid selliste lugudega orkestrielust, et olime lihtsalt kõveras. Aeg lendas märkamatult ja kokkulepitud kümnest minutist sai esmalt pool tundi, siis juba tund ja lõpuks poolteist. Üritasin kangelaslikult veinist hoiduda ja jõin ploomimahla. Tühjendanud järjekordse klaasi, läksin leti äärde uut ostma, ehkki kõht oli mahlast juba punnis.

      Patricku pubi uks avanes ja öiselt jaheda õhupahvaku saatel astus sisse Meka vend Joonas koos oma seltskonnaga, kus oli ka see ülimalt ligitõmbav taani kutt. Mu süda jättis löögi vahele ja taas kord ei saanud ma temalt silmi lahti. Kui mees tabas mu pilgu, näis ta üllatuvat. Oli selge, et ei Joonas ega ta sõbrad polnud osanud oodata meid sealt eest leida. Siis aga ilmus taanlase näole põlvi nõrgestavalt aval naeratus. Ta tuli otse minu suunas.

      Otsisin parajasti käekotist raha, aga mingi lolli liigutusega pillasin koti maha. Selle sisu pudenes loomulikult laiali. Eriti suure hooga põntsatas põrandale mingi suur musta värvi ese. See veeres mööda põrandat ja jäi seisma täpselt taani kuti jalge ette. Mõtlesin, et suren häbist sinnasamasse paika. See oli Meka kingitud kunstpeenis. Kutt mõõtis pika pilguga peenist, siis mind, siis uuesti peenist, siis uuesti mind. Seejärel kergitas ta tähendusrikkalt kulmu. Oigasin alandustundest.

      Kutt tõstis dildo põrandalt üles, ulatas selle lahkelt mulle ja tutvustas ennast. „Tere, minu nimi on Eirik. Eirik Rasmus Bjornsen.”

      Võtsin heitunult ta käest musta juraka ja teadmata, mida sellega pihta hakata, vastasin silmi maha lüües: „Elis. Elis Johanson.”

      „Meeldiv tutvuda,” vastas Eirik argise häälega, nagu oleks kunstpeeniste ülesnoppimine tema jaoks igapäevane tegevus.

      Keerutasin peenist käes, suutmata otsustada, kuidas edasi käituda.

      „Su asjad,” juhtis Eirik leebelt mu tähelepanu käekoti ülejäänud sisule, mis vedeles ikka veel põrandal.

      „Jah, muidugi,” elustusin ta märkuse peale.

      Poetasin dildo baariletile ja kummardusin oma vara kokku korjama.

      „Luba ma aitan!” lausus Eirik taas kord abivalmilt ja juba teist korda samal õhtul olime kahekesi koos kummargil põranda kohal.

      „Muide, kas sa leidsid oma kõrvarõnga üles?” küsis mees, nagu oleks mu mõtteid lugenud.

      „Jah, see oli salli külge kinni jäänud.”

      „Siis sul ju vedas!”

      Suutsin vastuseks vaid neelatada ja noogutada.

      Eirik ulatas mulle ülejäänud asjad ja vaikides toppisin need käekotti. Seejärel seadsin sammud laua poole, kus istus Meka koos viimaste orkestrantidega. Õnneks tundus, et vähemalt nemad polnud piinlikku vahejuhtumit märganud.

      „Tütarlaps, aga teie mahl ja dildo!?” kuulsin baarmeni hõiget.

      Piinlikkusest hõõgudes kõndisin tagasi.

      Eirik seisis leti ääres ja pupsus naerda. Ega ta eesti keelt vist ei mõistnud, aga mõte oli selge. Pealegi on „dildo” üpris rahvusvaheline sõna. Oma väärikuse riismeid kokku kogudes võtsin letilt sekslelu ja pistsin ükskõikse ilmega käekotti. Seejärel suundusin taas oma lauda, mahlaklaas peos. Jõin selle ühe sõõmuga tühjaks.

      Eirik ja ta sõbrad tellisid õlut ning tulid meie juurde. Nagu muuseas paigutas Eirik end minu kõrvale istuma.

      „Niisiis,” alustas ta vestlust, „käid sa tihti ringi, kunstpeenis käekotis?”

      Ahmisin õhku.

      Eirik naeris nii, et pidi silmist pisaraid pühkima. „Vabandust! Ma olen kindel, et sellele on väga hea seletus.”

      „Kusjuures ongi,” teatasin jahedalt.

      Eirik vist mõistis, et oli mind solvanud. „Anna andeks! Kui ma sind täna esimest korda nägin, ei paistnud sa kusagilt otsast olevat selline tüdruk, kellel võiks dildo käekotist välja pudeneda. Palun ära pahanda, ma ei mõtle sellega midagi halba. Pigem vastupidi!”

      Pidin tahtmatult muigama. „Tegelikult oli asi nii…” Seletasin talle, kuidas niisugune olukord üldse tekkis.

      „Selge pilt,” muheles Eirik Meka poole vaadates. Samas jäi ta pilk pidama mu tühjal mahlaklaasil. „Kuule, sul on jook otsas. Kas võin sulle uue osta? Mida sa jood?”

      „Ploomimahla,” kostsin vastuseks, kuid lisasin ruttu: „Aga ma vist ei taha rohkem. Olen täna juba nii palju mahla kaaninud, et enam ei jaksa.”

      „Oled sa karsklane?” küsis Eirik imestunult.

      Turtsatasin tema küsimuse peale. „Kaugel sellest, ma armastan hirmsasti punast veini. Ma lihtsalt täna ei joo, sest homme on vaja laulda ja alkohol ei mõju häälele hästi.”

      „Selge,” muigas Eirik. „Nõrkusest punase veini vastu saan ma suurepäraselt aru. Sul on siis homme kontsert?”

      „Noh… mitte just kontsert. Eksam.”

      „Ahhaa, sa õpid laulmist? Ma arvasin, et töötad samas kohas, kus Joonase õde.”

      „Veel mitte, aga alates uuest hooajast küll. Täna just sain teada. See oligi see sündmus, mille puhul oma põneva kingituse sain. Ma küll ei tea, kuidas need omavahel seotud peaksid olema – uus töökoht ja vibraator.”

      Eirik puhkes taas naerma. Nüüd suutsin juba isegi selle peale muiata.

      „Palju õnne! Kahju, et sa korralikult tähistada ei saa. Ma pean muidugi veinijoomist silmas,” kiirustas ta lisama.

      „Homme on ju ka päev,” naeratasin, kahemõtteliselt kulmu kergitades.

      „Kas sa kutsud mind kohtingule?” küsis Eirik tögavalt.

      „Mida? Ei! Ma lihtsalt…”

      „Sa ei kutsugi mind kohtingule?” surus mees dramaatiliselt käe oma südamele.

      Punastasin juuksejuurteni.

      Eirikul hakkas vist minust kahju. „Ma niisama kiusan. Kus sul see eksam on? Kas sinna tohib äkki kuulama tulla? Ma võtaks Beni ka kaasa, talle kulubki pisut kultuurset meelelahutust ära.”

      Ta viipas oma heledapäise sõbra poole.

      Olin nõutu. Mõte kahest taani kutist Muusikaakadeemia laulueksamil tundus pehmelt öeldes veider.

      „See toimub Vanalinna Muusikamajas, siit mitte kuigi kaugel,” sõnasin silmi maha lüües.

      „Ja mis kell?”

      „Kell neli.”

      „Väga hea, selleks ajaks saame kaineks küll. Saad sa mulle selle koha nime üles kirjutada, ma homme uurin täpsemalt järele, kus see asub.”

      Ta koukis rahakoti vahelt mingi suvalise tšeki ja ma kritseldasin sinna: „Vanalinna Muusikamaja, 4 PM.”

      Mulle tundus, et olime hullult palju minust rääkinud. Oleksin meelsasti tahtnud