Pooltoonid. Annika Lõhmus

et ta oleks kodus, kuid ma ei kuulnud ühtegi häält. Meeleheide vajus laviinina kaela. Mida ma teen, kui teda pole? Silme ees virvendas ja tundsin, kuidas viimane jõud raugeb. Viimaks kuulsin esikust kobistamist.

      Kui naaber ust paotas, suutsin ainult sosistada: „Palun kutsuge kiirabi.”

      Siis hakkas maailm keerlema ja vajus pimedusse.

      ESIMENE OSA

      Esimene peatükk

      Neli aastat varem

      Oli maikuu kolmas kolmapäev. Seisin Concentuse proovisaali ukse taga koridoris, silusin närviliselt oma seelikut ja vahtisin mitte midagi nägeva pilguga aknast välja. Tegin ühtlaseid, sügavaid hingetõmbeid, et oma laeni kerkivat paanikat alla suruda.

      Saalis oli parasjagu „ülekuulamisel” enneolematult jubeda aktsendiga vene näitsik, kes esitas ooperilaulu õppivate sopranite üht meelisaariat „O mio babbino caro” Puccini surematust ooperist „Gianni Schicchi”. Lisaks aktsendile oli tütarlapsel ka peaaegu tertsini ulatuv vibraato ja mul tekkis tõsine soov kaevata kotist välja kõrvatropid iga kord, kui ta üritas tohutu laiendusega ülemisele la-bemollile ujuda. Paraku jäi tal alati tubli veerand tooni puudu.

      Kirtsutasin nina. Mul polnud ettelaulmistega küll mingeid kogemusi, aga ma ei oleks tulnud selle pealegi, et valida barokkmuusikaansamblisse kandideerimiseks niisugune lugu. Seda enam, et nõuetes oli mustvalgel kirjas: „aaria oratooriumist, missast või kantaadist”. Ei tea, millisesse kategooriasse arvas tütarlaps kuuluvat „Gianni Schicchi”? Oratooriumisse? Samuti ei kujutanud ma ette, kuidas saaks nii suure vibraatoga vanamuusikat laulda, seda tundus isegi ooperi jaoks olevat pisut palju.

      Aga mis see minu asi oli. Praegu pidin tegelema sellega, et ise oma ettelaulmisega kuidagimoodi maha saada.

      Mu käed olid külmad ja higistasid ning pulss oli vist vähemalt sada viiskümmend. Taas kord ei jõudnud ma ära imestada, kuidas ma sellise hullumeelsusega nõusse jäin. Minust kümme korda paremad lauljad olid pidanud sellistel katsetel äraütlemise pettumust taluma, miks oleks siis just mina pidanud osutuma üheks väljavalitutest? Muidugi olin lugude ettevalmistamisega kõvasti vaeva näinud, aga pabinaga ei võinud kunagi teada. Küllaltki keeruline oli kõik kiired käigud õiges tempos maha kütta ja vedada hingamisega välja kuni sisseharjutatud kohtadeni, kui süda tagus kurgus nagu rähn kevadises metsas.

      Olin laulmist õppinud nüüd juba viis aastat, neli neist Otsa koolis ning ühe Muusika- ja Teatriakadeemias, kuid ei pidanud end siiski veel eriliseks professionaaliks. Barokkmuusikaga olin, tõsi küll, juba pisut kokku puutunud tänu oma sõbrannale ja korterikaaslasele Mekale, aga nii Otsas kui ka Muusikaakadeemia laulukateedris oli tähelepanu kahjuks suunatud rohkem ooperile, sest enamik laulupedagoogidest oli just selle taustaga. Üldine suhtumine oli, et kui sul pole ooperihäält – suurt, lopsakat, vibraatoga –, siis oled lihtsalt küündimatu. Õnneks oli minu õpetaja teistsugusel arvamusel. Tema rõhutas alati, et laulja peab lähtuma oma häälest ja isikupärast. Igaüks pole loodudki ooperilauljaks ning õnneks on olemas ka teised žanrid. Hoolimata sellest ei olnud ma ikkagi talle rääkinud oma plaanist kandideerida Concentusesse, viimasel ajal üha populaarsemaks muutuvasse vanamuusikaansamblisse. Võib-olla kartsin lihtsalt läbi kukkuda.

      Kõndisin rahutult edasi-tagasi. Mööda minnes heitsin pilgu peeglisse ja nägin, et kuklasse kinnitatud soengust oli jälle paar tujukat lokki välja pugenud. Üritasin neid klambritega kinnitada, aga andsin lõpuks alla. Käed lihtsalt värisesid liialt.

      Viskasin pilgu kellale, mis troonis kuninglikult saali ukse kohal ja tõi kuuldavale üksluist tiksumist. Neli minutit puudus kolmveerand ühest. Saalis oli laulmine lõppenud. Kui uksele lähemale jalutasin, kuulsin ainult vaikset jutukõminat. Huvitav, mida nad küsivad, tabasin end mõtisklemas. Milles see kuulutuses kirjas olnud „vestlus” seisneb? Äkki nad tahavad mu barokkmuusikaalaseid teadmisi kontrollida? See mõte pani mind võdisema. Pidin endale ausalt tunnistama, et kuigi olin Meka kõrval õppinud barokki armastama, ei olnud mu faktilised teadmised sellest siiski kõige sügavamad.

      Uks avanes. Viimse vindini üles mukitud vene beib tippis tohutu kõrgetel kontsadel minust mööda ja tõttas klõbinal trepist alla, hingematvalt magus parfüüm järel lehvimas. Märkasin vilksamisi tema kahvatut hirmunud nägu, kui ta trepikäänaku taha kadus. Vaatepilt ei olnud just julgustav. Hingasin nina kaudu sisse, lugesin viieni ja puhusin õhku aeglaselt suu kaudu välja – hingamisharjutus, mida mu lauluõpetaja oli soovitanud enne eksameid kasutada.

      „Elis Johanson?” pani kellegi terav hääl mu ootamatusest võpatama.

      „Jah?” vastasin, kiiresti ümber pöördudes.

      Minu ees seisis ovaalse näoga heledapäine naine, suurte silmade ja veidi pruntis suuga – nagu ehtne Saksa nukk. Ta kulmud olid kitkutud peenikesteks kaarteks ja juuksed olid silutud eeskujulikku, nii kindlalt fikseeritud banaanisoengusse, et sellele oli kulunud ilmselt vähemalt pool pudelit juukselakki. Seljas oli tal tumesinine liibuv tuppkleit – piisavalt lühike, et demonstreerida kadestamisväärselt siredat säärejooksu –, vöökohta rõhutas kitsas must vöö ning jalas olid tapvalt kõrge kontsaga mustad rihmikud. Kõige rohkem torkasid aga silma tema paksult mustaks värvitud ripsmeid, mille iga karv näis olevat ülipüüdlikult paika sätitud ja mille mitmekordselt üle tušitatud alumine kaar tekitaski mulje nukunäost. Küll juba pisut vananevast nukunäost, sest naine oli tublisti üle neljakümne. Tabasin end arutlemast, kas ta silmad vajuvad automaatselt kinni, kui ta pikali panna – Saksa nukud ju seda tegid. Kuid hoolimata ilmselgest püüdlusest näha välja tütarlapselik, oli naise näos midagi pelutavat. Kuna ta pöördus juba minekule, ei jõudnudki ma selle põgusa hetke jooksul selguseni, oli see mingi pingul joon suu ümber või mingi kortsuke kitkutud kulmude vahel, mis tõi mu kujutlusse Lumivalgekese kurja võõrasema. Või oleks Lumekuninganna olnud täpsem võrdlus? Arvestades tema üdini jäist olekut.

      „Võid sisse tulla,” teatas naine armulikult üle õla.

      Astusin tema järel saali uksest sisse.

      Nähes esimest korda elus Concentuse proovisaali, olin ma pabinast hoolimata lummatud. Hunnitu 19. sajandi algusest pärit ruum lausa õhkus ajalugu ja meenutas mõnest muinasjuturaamatust maha kopeeritud ballisaali. Ainult uhked kandelaabrid ja livreedes teenrid olid veel puudu. Kuid see-eest seisis nurgas ehtne klavessiin. Kevadise vasika pilguga ringi vahtides ei märganud ma õigel hetkel oma maani ulatuva seeliku serva kõrgemale kergitada, takerdusin õnnetul kombel kinganinaga kangasse ning oleksin äärepealt terve kuulamiskomisjoni ette käpuli maandunud. Kohutav blamaaž! Suutsin siiski kuidagi tasakaalu säilitada ja püsti püsida. Lumekuninganna heitis mulle halvakspaneva pilgu, kõpsutas vastasseina ääres seisva laua juurde, võttis selle taga elegantse liigutusega istet ja silus käega oma niigi täiuslikku soengut.

      Peale tema oli mind kuulamas veel neli inimest: Tauno Reimann, Concentuse asutaja, dirigent ja kunstiline juht, Gunnar Arula, üks Concentuse bassidest, keda olin korra kohanud Mekaga kohvikus aega surnuks lüües, ning veel kaks inimest, keda ma ei tundnud. Aga ma teadsin, et nad mõlemad peavad olema ansambli liikmed, sest Concentuse ettelaulmistel oli kombeks, et lisaks peadirigendile on kohal iga häälerühma esindaja. Hetkel oli kõigi lõbustatud tähelepanu minule suunatud. Ainult Lumekuninganna imetles kõrgil ilmel oma hunnitut maniküüri.

      „Tere!” ütles Tauno Reimann, kelmikalt muiates. Oli selge, et minu kohmakas sisenemine tegi talle kõvasti nalja. „Sina oled siis Elis Johanson.” See ei olnud küsimus vaid fakti nentimine. „Mis aaria sa oled ette valmistanud?”

      „„Seufzer, Tränen” Bachi kantaadist „Ich hatte viel Bekümmernis”,” kogelesin vaikse häälega.

      „Aga anna siis saatjale noodid ja kui oled valmis…”

      Kui olen valmis? Aga mis siis, kui ei ole?

      Ulatasin värisevate kätega klavessiinimängijale noodid ja südame pekseldes kirusin end mõttes jumal teab mitmendat korda, et olin lasknud Mekal end pehmeks rääkida ja tulnud siia end lolliks tegema. Just