Pooltoonid. Annika Lõhmus

Ma õpin arstiks. Aga olen läbinud piisavalt palju kursuseid, et meedikuna töötada. Ega nende mereväelastega polegi ju midagi keerulist, põhilised hädad on tripper ja kubemetäid.”

      Ta irvitas, kuid muutus siis uuesti tõsisemaks. „Ainuke jama on see, et olen vahel nädalate kaupa merel. See osa mu tööst on tüütu ja tekitab kooliga probleeme. Arstiks saada on minu unistus, pingutan selle nimel kõvasti. On muidugi mõned ained, millele ma gümnaasiumis väga suurt rõhku ei pannud. Keemia näiteks. Nüüd olen ülikoolis sellega jubedalt hädas. Eks mul on õppimises ka suur vahe sisse jäänud, mõnikord on lausa tunne, et olen rongist maha jäänud. Teised kõik on nii noored, ma ei jaksa sammu pidada.”

      Vaatasin teda hämmeldunult. „Kui vana sa siis oled?”

      „Kakskümmend seitse.”

      „See pole ju mingi vanus!”

      Ma ise olin kakskümmend kolm, kuigi tavaliselt tundsin end pigem alaealisena.

      „Ülikoolis alustamise jaoks on seda vanust ikka juba omajagu,” ohkas Eirik. „Teised on ju kaheksateist-üheksateist.”

      „Aga sinul on sellevõrra rohkem elukogemust,” lohutasin teda. „Ja nagu ma aru saan, ka ametialast vilumust. Küll sa oma keemiate ja muude asjadega järjele saad. Ja ühel hetkel, kui teil praktikaks läheb, teed igale juntsule silmad ette. Saad neile vajaduse korral mentoriks hakata. Lõppude lõpuks teed sa ju kinnisilmi vahet tripperil ja kubemetäidel.”

      Eirik naeris ja tema silmanurkadesse tekkisid vastupandamatud kortsukesed.

      Lobisesime edasi kõikvõimalikest asjadest. Sain teada, et mees elab Kopenhaagenis koos oma elukaaslasega (mõttes ohkasin selle peale raskelt, kuigi eks arvata võiski, et selline mees vaba ja vallaline pole), et ta loeb palju ja armastab punast veini nagu minagi, et tema lemmikkirjanik on Hemingway, ja veel hulga pisiasju, mis tundusid minu jaoks köitvad.

      Järsku märkasin, et kell oli pool neli, ja sain peaaegu šoki. Oli viimane aeg koju minna. Meka oli juba mõnda aega tagasi mulle salaja silma tehes lahkunud. Mul oli hirmus kahju õhtut lõpetada, aga Eiriku lubadus järgmisel päeval mu eksamit kuulama tulla andis lootust teda uuesti näha. Kuigi mõte, et ta sinna tuleb, tundus endiselt väga veider. Kujutasin juba ette, kuidas ma tema kohaloleku tõttu veel miljon korda rohkem pabistan.

      Seisime tükk aega pubi ukse juures ja ma ei saanud ega saanud ära mindud. Lõpuks võtsin end siiski kokku ja soovisin talle head ööd. Eirik ulatas mulle kombekalt käe, mille peale ma naerma puhkesin. Ruttu sundisin oma ilme taas tõsiseks ja surusin pakutud kätt nii asjalikult, kui suutsin. Siis keerasin otsa ringi ja hakkasin astuma Vabaduse väljaku poole. Umbes kümne meetri pärast vaatasin tagasi. Eirik seisis ikka veel uksel, käed taskus, õlad öise jaheduse tõttu üles tõstetud, ning vaatas mulle järele.

      *

      „Ausõna, ma ei arvanud, et te päriselt kohale ilmute,” tunnistasin Eirikule järgmisel õhtul kohmetusest ja eksamijärgsest erutusest õhetades.

      Esinemine oli läinud üldiselt kenasti, paari pisikese viperusega, mis ikka asja juurde käivad. Mul oli seljas maani ulatuv sinakat tooni seelik ja õlgu paljastav must pitsiline pluus. Kui hommikupoolikul pärast riidekapis tuhlamist näis see komplekt igati sobiv, siis nüüd Eiriku ees seistes tundsin end millegipärast liiga alasti olevat. Ehk ei olnudki asi riietes, vaid pigem selles, et lauldes olin sunnitud end avama. Minu kui suhteliselt tagasihoidliku inimese jaoks oli see keeruline. Muidugi ma teadsin, et kui laulja tahab publikut oma häälega puudutada, siis ta lihtsalt peab ennast oma laulmise sisse panema, kuid oma tunnete näitamine oli minu jaoks sama, mis emotsionaalne striptiis.

      Kuigi ma eelmise õhtu vestluse põhjal teadsin, et Eirikut klassikaline muusika ei tüüta – mida ei saanud öelda tema sõbra Beni kohta, kes terve eksami aja haigutas ja lisaks kuidagi räbal välja nägi –, ei muutnud see teadmine Eiriku ees laulmist põrmugi kergemaks.

      Kohe saali sisenedes nägin neid istumas strateegiliselt kõige hullemas kohas – viimases aknaaluses reas kõige keskel, nii et nende ja esineja vahele jäi ainult tühi vahekäik. Mu põlved hakkasid värisema ja ma ei olnud sugugi kindel, kas oma suure pabinaga suudan üldse millegagi maha saada. Eelmine esineja oli lõpetamas, aga mina muudkui neelatasin, ja isegi juba laval seistes mõtlesin ikka veel paaniliselt, mis need esimesed sõnad olidki. Õnneks käivitus väga sobival hetkel autopiloot ja kui klaverisaatja Händeli kantaadi esimese akordi lõi, kuulsin nagu kellegi teise suust kergelt võbelevat fraasi: „Nel dolce dell’oblio, benchè riposi, la mia Filli adorata…”

      Pärast seda läks asi libedamalt ja kui suutsin vältida Eiriku poole vaatamist, siis ei olnudki kõige hullem. Sooritasin oma veerandtunnise esinemise üpris korralikult. Vaevalt et seal nüüd mingit meeletut kunstilist taset oli, sest närveerisin ikka päris koledasti, aga vähemalt sai eksam tehtud. Hinde pidin teada saama õhtul hiljem, kui õpetajad on oma arutelu maha pidanud. Hinde ootamine oli tavaliselt samuti närvesööv, aga seda oli alati võimalik leevendada. Veiniga näiteks.

      „On teil ülejäänud õhtuks mingeid plaane?” küsisin Eirikult.

      „Ausalt öeldes ei ole.”

      „Ma pean kõigepealt riided vahetama ja Meka ära ootama, tal lõppes just loeng. Aga siis võiks ju kuhugi edasi minna…”

      Jätsin küsimuse õhku rippuma. Eirik tundus aga rõõmustavat.

      „Minu meelest on see väärt plaan,” sõnas ta.

      Õhtu kujunes järjekordseks pubiralliks, mis sai tõelise hoo sisse pärast seda, kui õpetaja teatas telefoni teel mu eksamihinde – suurepärane. Viimane koht, kuhu juba suhteliselt lõbusas olekus sisse sadasime, oli Hell Hunt. Me kõik olime selle aja peale üsna vindised ja naersime ohjeldamatult. Vajusime ühte neljasesse lauda istuma, Eirik minu vastas ja Ben Meka vastas. Peab tunnistama, et Ben ja Meka flirtisid täiesti häbenemata ning kahemõttelised märkused lendasid igasse suunda. Oleksin meelsasti tahtnud Eirikuga samas vaimus suhelda, aga ma lihtsalt ei julgenud, sest meestega flirtimine ei olnud just mu tugevam külg ja lisaks andsin endale aru, et Eirikul on Taanis keegi ootamas.

      Sellegipoolest meeldis mees mulle täiesti enneolematult. Mida rohkem ma temaga rääkisin, seda rohkem sarnasusi meie vahel nägin. Küllap see kõlab banaalselt, aga mul oli tõepoolest tunne, nagu oleksin tundnud seda meest terve elu.

      Kui Hell Hunt lõpuks kinni pandi, lonkisime mööda vanalinna.

      „Kus te elate?” päris Meka.

      „Olümpia hotelli juures,” vastas Ben. „Ühes korteris, mis kuulub su venna sõbrale, kes on parasjagu Karlsruhes õppimas. Kuulge, kas te muidu teate, kus kandis see Olümpia hotell siit asub?”

      Meka irvitas. „Võimalik.”

      Ben oli üpris purjus ja sattus sellisest vastusest segadusse. „Et siis ei tea või? Meil on selline pisike probleem, et me tegelikult nagu ei oska sinna minna.”

      „Me võime natuke maad kaasa tulla,” pakkusin, Mekale pilku heites.

      „Oh, lahe!” rõõmustas Eirik.

      Võtsime suuna Estonia teatri poole.

      „Kuule,” ütles Meka mulle äkki tasase häälega, „kui nad meid enda juurde kaasa kutsuvad, kas lähme?”

      „Ei nad kutsu,” arvasin mina, kuigi mu süda hakkas selle ootamatu mõtte peale tugevamini põksuma. „Kell on juba palju.”

      „So what? Nad paistavad küll sellised tüübid, kellega võiks pidu panna.”

      „Ma ei tea…” kõhklesin.

      Minus võitlesid loomupärane ujedus ning arusaamatu igatsus Eirikuga natukenegi kauem koos olla. Teadsin, et nad sõidavad Beniga järgmise päeva pärastlõunal ära. Kuid samas – kell hakkas tõesti juba kolm saama ja ma olin pingelisest päevast väsinud. Pealegi polnud ma kunagi